Eelmisel nädalal taaselustatud roosade reedete rubriik võtab sel korral luubi alla seosed kino ja filmimaailma ning jalgpalli vahel.

"Ükski neist [filmidest] ei ole otseselt jalgpallist, vaid on tegelikult sellest, mis jalgpalli ümber käib. Jalgpall on laiem kui elu, haarates kõiki eluvaldkondi. See teebki ühe hea jalgpallifilmi: muidugi lisaks sellele, mis muidu hea filmi teeb."

Jalgpall oma dramaatiliste pöörete, tihti eluga seostuva sisu ja intriigidega peaks teoorias olema suurepärane materjal filmitegijatele. Ometi ei pöörata maailma mastaabis sporditeemalistele teostele erilist tähelepanu ning vaid harvadel juhtudel tasub risk ennast ära ja film saab edukaks.

Saamaks spetsialistidelt selgust jalgpallifilmide vähese populaarsuse kohta, võtsime ühendust endise PÖFFi tegevjuhi ja tänase tippkohtuniku Kristo Tohveriga (kellelt pärineb ka ülalolev tsitaat) ning Solaris kino programmijuhist jalgpallisõbra Tõnis Lõhmusega.

Paneme jalgpalli taustaks!

Kui Sinu näol, hea lugeja, on lisaks jalgpallifännile tegemist ka filmirežissööri ametile alt üles vaatajaga, siis tasub järgnevaid lõike lugeda erilise tähelepanuga: spordist rääkiva filmi kujundamine suureks hitiks on tõeline kunst.

"Jalgpallifilme on hästi erinevaid tehtud, enamus on dokumentaalid, kuid tegelikult on läbi aegade tehtud ka häid mängufilme. Viimastel aastatel tulevad pigem head dokid meelde," võttis Tohver üldise olemuse kokku, "teemasid on väga erinevaid: meelde tulevad Taani meeskonna 1992. aastal Euroopa meistriks tulemine, 2006. aasta Saksamaa maailmameistrivõistlustest ja tehtud on ka näiteks Ladina-Ameerika naisprostituutide eluväljendusest läbi jalgpalli."

Mis aga teeb jalgpallifilmist hea filmi? "Tähtis on see, et ta ei käsitle ainult jalgpalli, vaid laiemalt mingisugust teemat, mis inimest kõnetab. Dokumentaalfilmide puhul tuleb eelkõige meelde saavutusvajadus ja eneseväljendus läbi jalgpalli, mängufilmidest näiteks see, kuidas vangid vangilaagris oma igapäevast elu läbi jalgpalli positiivsemaks muudavad ja tänu sellele põgenevad."

Selle seisukohaga nõustus ka Lõhmus: "Tõenäoliselt peaks see tõsielul põhinema, filmil peab taga olema taust. Ei ütleks, et eelistatud on dokumentaalid, aga pigem ehk tõesti."

"Teha üks film telgitagustest, sellest võib-olla ei ole veel tehtud väga," soovitas ta. "Mängu ennast kuvada on puhtvõimatu, sest kuigi Lõuna-Ameerikast võib leida heade jalgpalligeenidega näitlejad, ei suuda ka nemad jalgpallifännidele mängu realistlikult kuvada."

Sporditeemaliste filmide probleem ongi Lõhmuse arvates selles, et üritatakse teha midagi, millega inimestel ei teki seost, ja jalgpallivõlu pildile kuvada on meeletult raske. Ta tõi näite teiselt alalt: "Eks ole ka pesapallifilme igasuguseid ja ei ole ka need eriti huvitavad, aga kui tehti Moneyball ehk Edu valem, kus keskenduti rohkem kõigele muule kui pesapalli otsesele mängimisele, tuli tegelikult väga hea film kokku. Muidugi olid seal ka näitlejad, kes tegid oma tööd suurepäraselt."

Ja taaskord ei läinud spetsialistide arvamused oluliselt lahku. Tohver: "Põhimõtteliselt tuleks jalgpall siduda mõne muu teemaga: jalgpall jalgpalli pärast on kõige huvitavam jalgpalliväljakul ja seda ei ole väga mõtet filmi panna. Selleks, et film saada, pead sa leidma jalgpalli kõrvale mingisuguse teise kandva joone ja oskama eelkõige selles teha filmi, mille taustaks on jalgpall."

"Väga raske on head tooni tabada. Britid tegid mingi mängufilmi nimega Goal! ehk Värav! - ma ei ole seda filmi ausaltöeldes tervikuna näinud, aga lõigud väga paljulubavad ei olnud."

Kohtunikud, sõda, huliganism...

Aga mida täpsemalt spetsialistid siis vaatamiseks soovitavad?

"Dokumentaalidest kahtlemata - võib-olla ma ei ole väga objektiivne siin - Les Arbitres on üks tugevamaid, mida mina näinud olen. Just filmina väga hästi tehtud, vaatajale kaasakiskuv ja ühte teist maailma jalgpalli tahku avav, nagu seda varem tehtud ei ole," tõi Tohver välja 2009. aasta PÖFFil näidatud Belgia filmi, mis räägib kohtuniketööst 2008. aasta Euroopa meistrivõistlustel. Ta lisas:

"Filmidel on väga erinevad teemad, aga neid ühendab jalgpalli kujutamine läbi mingi teise aspekti. Välja tooksin veel 2006. aasta Iraani filmi Offside - film sellest, kuidas kaks Iraani neidu soovivad jõuda vaatama jalgpallimängu, aga Iraanis on see keelatud ja nad üritavad poistena sinna jalgpallimängule sisse saada - ja ajaloolise taustaga filmi Victory - sakslaste poolt II maailmasõjas vangi võetud vastasrinde sõdurid mängivad valvurite vastu ja vangivõetuid mängivad ka näiteks Sylvester Stallone, Pele ja Bobby Moore."

Nii Tohver kui Lõhmus pidasid väärt vaatamiseks ka jalgpallihuliganismiga seotud filme, mainiti West Hami fännide elust rääkivat Green Street Hooligansi. "Eelistan pigem jalgpallihuligaanlust ja Green Street Hooligansi, kuid näiteks Taani koondise edulugu on ka päris tore vaatamine," tõdes Lõhmus.

Soccernet soovitab

Et mitte piirduda vaid teooriaga, valisime välja 10 jalgpallifilmi, mis ühe tõelise fänni vaatamisnimekirjas olemas peaksid olema.

Goal! 1 & 2 (2005, 2007)
Jalgpallimekas Inglismaal toodetud Goal! ehk Värav! on ehk mängufilmidest kuulsaim, kaks esimest osa olid Eestis nähtavad ka kinodes. Kuigi näitlejatöö on pigem kehvapoolne, saab avafilm kiidelda väga kaasakiskuva tuhkatriinulooga ja suurepäraste visuaalsete vaadetega. Ka teine osa on igati vaadatav, keskendudes rohkem tippjalgpalluri elu pahupoolele. Kuigi seerias on valminud ka kolmas film, on tegemist niivõrd kehva ja jalgpallivähese linateosega, et vaatamine toimub vaid omal vastutusel.

Green Street Hooligans 1 & 2 (2005, 2009)
Teine laiemalt levinud jalgpallitaustaga film, mis ei näe ennast tõsielulisena, kuid räägib küllaltki detailselt ja reaalselt Inglismaa jalgpallihuligaanide loo. Esimese osa näol on tegemist tõelise meistriteosega, mis räägib elust tänavatel ja rivaliteedist teiste fänniühendustega, teine aga suunab pilgu vanglamüüride vahele sattunud fännidele.

The Football Factory (2004)
Huliganismi sõnumit kannab ka see osaliselt dokumentaalilikule stiilile kalduv film, kirjeldades põlvkonna Inglismaa meeste soovi võidelda rusikatega ja hakata vastu autoriteetidele.

Escape to Victory (1981)
Käib teine maailmasõda ja sakslaste vastu sõdib pool maailma. Ometi õnnestub natsidel vangistada osa vaenlasi, kelle ainsaks võimaluuseks pääseda on lahingutanner nimega jalgpalliväljak. Filmis teevad kaasa paljud tolleaegsed profijalgpallurid. 

The Damned United (2009)
Mängufilm, mis vaatab ühte Inglismaa jalgpalliajaloo veidramat juhtumist: legendaarse Brian Cloughi 44-päevast ametiaega Leeds Unitedi eesotsas 1974. aastal.

Les Arbitres (2009)
Suurepärane vaade kohtuniketöö tagatuppa viib meid 2008. aasta Euroopa meistrivõistlustele. Näeme, mida kohtunikud täpsemalt teevad, kuidas mängu ajal käituvad ja mis neist pärast mängu saab - kohustuslik igale jalgpallurile, kes end kohtunikust tähtsamaks peab.
An Impossible Job (1994)
Ligi 20 aastat tagasi valminud teos sisaldab materjali, mille filmimine täna oleks mõeldamatu: filmitegijatel on ligipääs Inglismaa rahvuskoondise kõigile aspektidele. Ebaõnnestunud katse 1994. aasta maaimameistrivõistlustele pääseda paneb toonase peatreeneri Graham Taylori vanduma nii mängijate, kohtunike kui kõige muu ärritava suunas.

Danish Dynamite (2012)
Lugu sellest, kuidas väike rahvas saab suureks ehk tagasivaade Taani koondise käekäigule aastatel 1979-1992. Kuidas suurepärase ründevõimekusega meeskond ei suutnud tulemusi realiseerida, kuidas nad 1992. aasta Euroopa meistrivõistlustele ei pidanud pääsema, kuid Jugoslaavia lagunedes siiski pääsesid ja millega see kõik lõppes...