FC Nõmme Unitedis ja Paide Linnameeskonnas tõeliselt säranud Robi Saarma on otsimas oma uut kohta Tšehhi kõrgliigas. Koduigatsusele järgnes rutiin, 1 versus 1 trennidele enesekindlus ning koondisekutsele uuesti palav igatsus kodu vastu.

Saarma kolis piiri taha pärast 3,5 aastat Paide Linnameeskonnas, kus tal õnnestus 142 kohtumisega lüüa 55 väravat ja jagada välja 35 väravasöötu. Nüüd on ta umbes poolteist kuud olnud tšehh, kes püüab oma jälge jätta ka kohalikku kõrgliigasse. FK Pardubices on Saarma teeninud mänguaega kõigis senises kuues mängus, millest neljas on ta kuulunud alustajate sekka.

Eesti koondise 24-aastane ääreründaja rääkis intervjuus Soccernet.ee-le, et senine aeg Tšehhis on möödunud peamiselt hästi. Nagu ikka - on olnud raskemaid, siis jälle kergemaid päevi. "Ja alguses oli harjumatu. Esimene kord välismaal, kodust eemal, esimesed üks-kaks nädalat oli raske just koduigatsuse mõttes. Reaalsus lõi sisse ja siis tõmbas jala veidi nõrgaks. Aga peale esimest mängu sain hea enesekindluse sisse, et ei ole midagi hullu ei selles liigas ega muus," meenutas ta.

Saarma jätkas, et ligi tikkunud koduigatsus rahvaarvu mõttes Tartu-suuruses linnas tulenes eelkõige ümbritsevast keskkonnast. Ta märkis, et kuna turiste sinna eriti ei satu, siis inglise keelt pigem ei räägita. Veel väiksem võimalus on rääkida eesti keeles, mis saatis teda kodumaal igal sammul.

"Mõtled küll, et väike asi, aga tegelikult sa tahad inimestega ka oma keeles rääkida," jätkas ta. "Siis vaikselt tekkisid mingisugused suhted - käisime tiimikaaslastega väljas söömas ja kohvikutes. Tekkis oma rutiin ja siis läksid mõtted juba eemale. Selles mõttes on läinud aina ülesmäge. Jah, trennides on raske, aga kindlasti ei ole midagi võimatut."

Samal ajal on Tšehhil omad eelised. Saarma tõi välja, et publikuhuvi ja -möll on seal kordades kõvem: kui viimast kodumängu jälgis 2120 inimest (pool staadioni mahutavusest), siis Hradec Kralove ja Praha Slavia vastu oli kohal vastavalt 8,5 ja 18 tuhat inimest, mis on mõlema areeni rekordi lähistel. Ka Pardubices on Saarma saanud täismaja ees pallida.

"Kui sa võrdled Tšehhi ja Eesti publikuarvu, siis see oli alguses heas mõttes šokk. Seal on staadionitel palju publikut ja kogu see melu on täiesti teistsugune. Juba enne mängu on selline hea tunne sees. Kui ma vaatan nüüd neid Eesti liigamänge, siis tunnen natuke kaasa, et teised ei saa nii ägedat jalgpallimöllu tunda," kõrvutas Premium liigas 117 mängu pidanud Saarma.

Treeningprotsess olla Paides ja Pardubices sarnane. Saarma tõi välja, et näiteks jõusaalis on harjutused samad, kuid erinevus tuleb sisse töömahus. "Pallitrennides on intensiivsus kõrgem, kuna mängijate keskmine tase on kõrgem. Kõik noored, kes tulevad B-tiimist esinduse trennidesse, on ka väga head mängijad. Tehnilise poole pealt on näha, et tööd on ikka tehtud," kõrvutas vasakäär.

Saarma jätkas, et üks üllatus on seni olnud küll. "Me mängime trennides võrreldes Paidega natuke rohkem või kauem. Esimene nädal oli harjumatu, kui öeldi, et nüüd mängime kolm korda 20 [minutit] suurt mängu. Mõtlesin, et okei, päris palju! Ei ole harjunud trennis nii palju mängima. Aga lõpuks harjub keha ära. Ka sellega, et väljakul tuleb otsuseid kiiremini vastu võtta, mis on ka välismaal mängimise juures loogiline. Veidi tuleb veel harjuda, aga suures pildis olen sisse elanud."

Mis kuldne jalg?

Pardubice on Tšehhi kõrgliigas seniste kuue liigamänguga teeninud vaid kaks viigipunkti. Saarma on meeskonna aidanud seni ainsale võidule karikamängus, kus ta andis võidutabamusele väravasöödu. Töö käib otseloomulikult enama nimel ning selleks on saanud Eesti koondislane harjutada näiteks palju 1 versus 1 olukordi.

"Ma arvan, et kuna suhteliselt palju on saanud teha üks ühega või kaks kahega harjutusi, siis selle poole pealt on rohkem enesekindlust tulnud. Eestis võib-olla ei olnud ma nii enesekindel võtma ette kedagi, aga nüüd selle kuu aja jooksul on saanud seda rohkem teha," analüüsis Saarma läbitud muutust. Mänguliselt oodatakse temalt suuresti seda, mida Paides: üritada vasakult äärest pall paremale jalale saada ja kas tsenderdada või triblada ja lüüa.

Eestis oli Saarma üks suurematest ässadest ning peamiselt läbi tsenderdus- ja löögijala. Kui palju see kuldne jalg Tšehhis välja paistab? Saarma hakkas juba enne küsimuse lõppu muigama. "No, ütleme nii, et seal on kuldse jalaga vendi kõvasti rohkem. Kõigil on tehniline pagas juba mingil tasemel, et seal sellega nii väga silma ei paista. Aga ma tunnen, et ega ma selles osas alla ka ei jää," vastas ta.

Saarma jätkas, et päris pettumuseks ta seda ei liigita, kuid kergelt kriipiv tundub see teema ikkagi olevat. "No ikka tahaks [silma paista]. Aga see on ka loogiline, et kui sa lähed sellisele tasemele mängima, siis igas tiimis on väga head mängijad. Iga mäng on väga raske," rõhutas ta naeratuse saatel.

Omajagu väljakutset pakkus ka koondiseaknale eelnenud liigamäng Praha Bohemiansiga, kus mängib koondisekaaslane Vlasi Sinjavski. Kui esimesel poolajal hoidsid eestlased positsioonist tingitult lahku, siis lõpusirgel paarkümmend minutit rassiti teineteise vastu - üks vasakus ääreründes ja teine paremkaitses. 

"Selline veider-huvitav tunne oli küll, et sa tead, kelle vastu mängid - ülejäänud keskkond on ju selline, et ma ei tea põhimõtteliselt mitte kedagi. Aga no Vlasi tegi mulle ühe korra jalgevahelt, mis ei olnud väga tore tunne. Muidu ma arvan, et meie duellid olid küllaltki võrdsed," kirjeldas Saarma meeleolukat mängu, mille järel reisisid nad koos koondisesse.

See oli Saarma jaoks esimeseks korraks lennata Tallinnas toimunud kogunemisele. Kõike seda ootas värske tšehh pikisilmi. "Ma arvan, et ma viimased nädal aega ei mõelnudki millele muule kui koondisele. Tahtsin väga tulla juba koju tagasi. Esimesed kolm nädalat ma nii väga sellele ei mõelnud, aga kui kutse lõpuks tuli, siis oli ikka selline hea ootusärevus sees," meenutas peagi Itaalia ja seejärel Andorra vastu astuv ääreründaja.