Eesti naiste koondises sajanda kohtumise pidanud Kelly Roseni jaoks oli tegu emotsionaalse päevaga, mis sai MM-valikmängus Liechtensteini vastu õnneliku lõpplahenduse Katrin Kirpu hilise võiduväravaga.

Rosenist sai seitsmes naiskoondislane sajaliste klubis, kus ootasid teda ees Kethy Õunpuu, Katrin Loo, Signy Aarna, Kaire Palmaru, Inna Kiss-Zlidnis ja Kristina Bannikova.

Mis tunne on? "Nüüd olen oma õnnepisarad ära nutnud, aga väga emotsionaalne, väga uhke. Ma arvan, et uhkus on kõige suurem tunne, mis mu sees on."

"Mul ei ole kunagi nii palju isiklikke fänne staadionil olnud, kes iga puute peale mulle kaasa elasid. Pisut oli teistsugune," tunnistas ta erilist tunnet, aga mitte närvipinget:

"Mõnus elevus oli ja me saame nii harva kodupubliku ees mängida, et me vähemalt proovisime nautida. Mäng väga ilus ei olnud, aga kolm punkti on tabelis ja see on põhiline."

Rosen kinnitas, et avapoolaja lõpus Eesti penaltipunktilt juhtima viinud Vlada Kubassova pakkus 11-meetri karistuslööki temale. "Tahtis küll jah - ei võtnud! Polnud täna seda tunnet," muigas ta.

Kuidas jõuda koondises saja mänguni? "Järjepidevus, töökus, oma tervise eest hoolitsemine. Need on kolm märksõna, mida tuleb kaasas kanda," kõlab Roseni retsept nooremate võistkonnakaaslastele.

Täispikk intervjuu: