Sellest, kuidas jalgpalli-Saksamaa oma minevikuga tegeleb (0)

Olgu algatuseks öeldud, et need lugejad, kes nüüd kohe jalgpallist kuulda soovivad, peavad lugemise kiirusest sõltuvalt kaks või kolm minutikest ootama.

Kui me järgnevalt arutlusse võetava teema puhul kohe kitsalt jalgpalliga seonduvaid küsimusi lahendama asuks, loobuksime vabatahtlikult mõistmast käsitletava probleemi ulatust, ning seda ei saa ometi juhtuda lasta!

1979. aasta jaanuaris vallutas üks kunstiteos Saksamaa LV. Too kunstiteos, nii nagu täna räägitakse, olla jõudnud iga sakslaseni, olla pugenud iga inimese hinge, kuna see tegi kõrvulukustavalt valjult teatavaks teema, millest saksa ühiskond vaikima oli õppinud.

Nii võib ka aru saada, miks üks esimesi kaastulemusi, milleks too kunstiteos suuteline oli, väljendus inimeste vahele rebitud lõhedes. Ja seda mitte vaid võõraste vahel, kes Saksamaa linnatänavatel seepärast koguni kättpidi üksteisele kallale läksid, vaid ka perekonnasiseselt: "kuidas te lasite sel ometi juhtuda ...", nii olla noorem põlvkond vanemalt uurinud.

Kõnealuseks kunstiteoseks oli 1978. aastal Ameerika Ühendriikides valminud neljaosaline teleseriaal "Holocaust", mis aasta hiljem telejaama WDR vahendatuna sakslasteni jõudis. Selles seriaalis tuuakse vaatajani lugu, kuidas ühest täiesti tavalisest noorest haritud saksa mehest Natsi-Saksamaa poliitika elluviija kujuneb ning millised moraalsed küsimused ja vastutused teda ning tema lähedasi seejuures puudutavad.

Nood moraalsed dilemmad on aga esitatud must-valgelt ning see on ka üheks peamiseks põhjuseks, miks teleseriaal inimestevahelisi pingeid tekitas. Osa ühiskonnast leidis, et sakslaste süü on filmis üle tähtsustatud ning tegemist olla lihtsalt "Hollywoodi-kitšiga".

Ühe tollase pinge, füüsilise rüselemisega lõppenud sõnavahetuse, korjas Frankfurdi tänavatelt üles uudisteagentuur AP. Täna Youtube'i vahendatuna näeme, kuidas ühe nooremapoolse juudist mehe perekonnaloost osasaamine kuulajate hulgas viha üles keerutab, mis kaks vanemat härrasmeest viimaks koguni kättpidi kokku ajab.

Telefilm "Holocaust" lõhestas saksa ühiskonna. 1979. aasta jaanuaris läksid inimesed Frankfurdi tänavatel üksteisele kättpidi kallale.

Rohkem või vähem delikaatsemal viisil arutleti järgnevatel kuudel filmi tõstatatud probleemide üle terves riigis, ning arvamuslõhed sündisid juba kasvõi ainuüksi seetõttu, et varasematel kümnenditel, nagu eelpool juba öeldud, oli ühiskond õppinud sellest vaikima. Sellest johtuvalt nappis ka teadmisi.

Ent üks asjaolu väärib veel tähelepanu. Nimelt on kahtlust arvata, et teleseriaali tekitatud lõhed olnuks veelgi enam nähtavamad, kui avalikkus oleks teadnud, et filmi saksakeelne versioon on Ameerika Ühendriikides näidatust kaheksa minutit lühem.

Sellise otsuse tegi WDR teleseriaalide toimetuse toonane juht Günter Rohrbach, kes üle-eelmisel nädalal Bild am Sonntagile antud intervjuus otsust põhjendades ütles, et tema hinnangul olla filmi viimased stseenid sakslaste terviksüüd leevendavad. Sellist arusaama ei tahtnud ta aga saksa vaatajatega jagada – nood pidid saama filmi sellise lõpu, mille nad olla ära teeninud.

Meie siin ei pea pöörama tähelepanu mitte teose sündmustiku täpsematele asjaoludele, küll aga rõhutama, et Rohrbachi otsus näitab ilmekalt, et võimalused sündmuste kirjeldamiseks, nende ajalooks kirjutamisel, on piiramatud ning subjektiivsed. Ülerõhutamised või varjutamised, olgu siis teadlikult või alateadlikult, kujundavad ajalootaju, arusaama minevikupiltidest.

Pole mingit küsimust, et tänaseks on valdkonda käsitlev faktoloogia vaieldamatult rikkalikum, ent see ei tähenda, et lõhed ühiskonnas seepärast kadunud oleks. Pigem vastupidi; lõhed ühiskonnas ei piirdu enam lihtsalt kätevehkimisega, nagu kunagi Frankfurdi tänavatel, vaid on koguni institutsionaliseeritud.

Esmakordselt pärast Teise maailmasõja lõppu kuulub Saksamaa parlamenti paremradikaalseks peetav partei (Alternatiiv Saksamaale – AfD), kelle üks aluspoliitikaid väljendub Natsi-Saksamaa kuritegude vähendamises. Viimati kinnitati sellist hoiakut eelmisel nädalal, kui AfD Baieri liidumaa saadikud lahkusid holokausti mälestusürituselt, kus üks esineja neid just nimetatud patus süüdistas.

Kuid riigi ajalugu, rõhuga nimetatud perioodil, ei piirdu vaid võimaluste ja ideede pakkumisega poliitikutele. Tollest sõda ümbritsevast ajajärgust on viimastel aastatel kujunenud ülemaaline diskussiooniobjekt, mis toonud kaasa valdkonnasisesed arutelud, oma ajaloo uurimised. Seda ka meile huvi pakkuvas jalgpalliruumis.

Jalgpall tegevusvaldkonnana, paljude inimeste igapäevaharjumusena, olgu siis ise mängides või seda vaadates, parimatest parimatele kaasa elades, on Saksamaal juurdunud praktika juba ligi sajand ning arusaadavalt ei jäänud jalgpallielu puutumata ka Natsi-Saksamaa poliitikast.

Ehkki konkreetsetel juhtumitel me käesolevas loos ei peatu, vääriks siiski rõhutamist, et kuigi Hitler tuli võimule 1933. aasta jaanuaris ning alustas koheselt ka oponentide mahasurumist, siis juutide tagakiusamine sai tõelise hoo pärast Berliini olümpiamänge, kuna suurt rahvusvahelist tähelepanu pälvinud võistluste eel ei soovinud Hitler oma režiimile liigset kriitilist tähelepanu tõmmata.

On tõsi, et olümpiamängude korraldamine usaldati Berliinile enne Hitleri võimuletulekut 1931. aastal, kuid uus võim omistas võistlustele suure sümboolse tähenduse. Nagu spordiajaloolane ja Göttingeni ülikooli professor Arnd Krüger on öelnud, andis olümpiamängude korraldamine Saksamaale kinnituse, et ollakse taas osa tsiviliseeritud maailmast. Niisiis lähtuti juudipoliitikas loosungist: "Wenn die Olympiade vorbei, schalgen wir die Juden ze Brei!", mida rütmi ja mõtet säilitades sobiks tõlkida: "kui olümpia läbi kord, mahatambitud saab juudihord!"

Kuna jalgpallielu isikupõhine vägivaldne ümberkujundamine kuulub lahutamatult tolleaegsesse poliitikasse, ei saa jalgpall täna kuidagi vastavatest aruteludest ning faktiloome protsessist kõrvale jääda. Konkreetsed tegevused on täheldatavad üha kasvavas erialases kirjanduses, regulaarsetes konverentsides ja seminarides, muuseumide väljapanekutes ning erinevate meediaplatvormide vahendatavates loendamatutes arvamustes.

Jalgpallikirjutuse uurimused nimetatud valdkonnas hoogustusid umbes sajandivahetusel ning esimese tähelepanuväärse kogumikteosena võiks mainida ajaloolase Lorenz Peifferi ja spordiajakirjaniku Dietrich Schulze-Marmelingi koostatud raamatut "Hakenkreuz und rundes Leder", mis enam kui viiesajal leheküljel annab peamiselt varem ilmunud kirjandusele tuginedes perioodist täiesti arvestatava sissejuhatava kokkuvõtte.

Tänaseks tuleb nii koolitatud ajaloolaste kui asjaarmastajate koostatud teoste hulka mõõta pigem juba sadades kui kümnetes, kusjuures omaenda ajalugu on lasknud uurida ka kõige nimekamad klubid. Üks esimesi nende hulgas on juba 2002. aastal ilmunud ja Dortmundi Borussia ajalugu käsitlev Gerd Kolbe koostatud "Der BVB in der NS-Zeit".

Ühele initsiatiivile sooviks nüüd aga veidi rohkem tähelepanu juhtida. Seda kahel põhjusel. Esiteks on tegemist ühe silmapaistvama teemakohase algatusega, mis muu hulgas väljendus just neil päevil Bundesliga kaasamisega, kui lõppenud nädalavahetuse mängud kõnealuse projekti raames peeti. Teine põhjus on isiklikku laadi.

Kuid enne selle täpsustamist olgu esmalt kokkuvõtlikult öeldud, et projekt kannab nime "!Nie Wieder" (Ei kunagi enam!) ning selle eesmärgiks on jalgpalli kaudu tõsta ühiskonna teadlikkust erinevate vähemusgruppide olemasolust ning nende õigusest eksisteerida demokraatlikus ühiskonnas kui võrdne võrdsete seas.

Kuigi "!Nie Wieder" peateemaks on antisemitismiga seonduvad küsimused, pööratakse jalgpalli perspektiivis hoides tähelepanu ka rassismiilmingutele ja seksuaalvähemustele; aga uurida on võetud ka tulevikuküsimusi, nagu näiteks globaliseerumise ja kapitalismi areng.

"!Nie Wieder" põhisündmus toimus jaanuari lõpus Frankfurdis, kus kolmepäevasel kohtumisel said kokku sajad asjahuvilised üle Saksamaa, kuid kelle sekka olid eksinud ka mõned välismaalased. Nonde viimaste hulka tuleb mul arvata ka iseennast.

Teadlastest, üliõpilastest, ajakirjanikest, aga ka jalgpalluritest koosnenud seltskond ammutas üksteise mõtetest uusi ideid, kuid kogu läbivõetud materjali tihe sisuline ülevaade viiks meid siin tõstatatud probleemist veidi kõrvale. Viitamine kõnealusele projektile, nagu eelnevalt öeldud, oli pigem isiklik ning nüüd sellest juba täpsemalt.

Kokkusaamise teine päev oli üles ehitatud erinevate loengute ja töötubadena. Mina sättisin end kuulama Ernst Grubet, üht 86-aastast saksa juuti, kes oma sõja ajale sattunud äärmuseni keerukat lapsepõlve värvikalt kirjeldas ning seda kuulajate küsimuste kaasabil ka jõudu mööda analüüsida püüdis. Ahjaa, edasise huvides on vajalik ka mainida, et reaktsioonina isiklikule kokkupuutele natsionaalsotsialismiga sai Grubest kommunismi toetaja.

Tuleb möönda, et kuigi ettekanne toimus jalgpalliprojekti raames, ei tulnud pallimäng esineja valitud eluperioodi arvesse võttes just sageli jutuks. Vaid korra sai mainitud, et oma kodukohast Münchenist 1941. aastal ühte Leedu koonduslaagrisse välja saadetuna sai seal mõnikord teiste lastega palli togitud.

Mina aga soovisin esineja veidi kindlamalt jalgpalliradadele juhtida. Kuna Grube on sündinud 1932. aasta viimastel päevadel, näitas kiire arvutuskäik, et 1954. aasta suvel oli ta 21-aastane. See on aga aasta, kui Saksamaa LV jalgpallikoondis võitis mõneti ootamatult Bernis peetud maailmameistrivõistluste finaali. Tollele võidule on saksa jalgpalliajalugu omistanud palju laiema tähenduse kui ühele spordivõidule, olgu pealegi maailmameistritiitlile, tavaliselt omistatakse.

Üheksa aastat pärast sõja lõppu saadud võitu kujutatakse kui saksa rahvust ühendanud sündmust, seda kirjeldatakse saksa majandusime kõrvale tõusnud kultuurilise imena, mis andis eelmisel kümnendil oma rahvusesse usu kaotanud inimestele tagasi julguse kõigile teistele taas julgelt silma vaadata. Need laused siin pole minu väljamõeldis, vaid sellised võib leida ükskõik millisest saksakeelsest raamatust, kus kõnealune teema jutuks võetud.

Niisiis, mind huvitas, milline oli saksa juudi Grube suhe tolle võidetud mänguga, ning tollele mängule omistatud tähendustega, millele siin osutatud sai.

Enne veel kui vaatame, mida Grube vastas, tahan tähelepanu juhtida hoopis sündmusele, mis leidis aset kohe pärast Grube esinemist. Nimelt tervitas mind üks keskealine mees, kelle nimesildilt jõudsin silmata tuttavat nime: Hardy Grüne. Tegemist on 56-aastase ajakirjaniku, jalgpalliajaloolase ja statistikuga, äärmiselt viljaka autoriga, kelle mõned teosed mu endagi raamaturiiulis. Grünel oli mulle esmalt vaid üksainus sõnum – sul oli väga hea küsimus, sest meie sakslastena poleks selle peale kunagi tulnud; me lihtsalt ei oska niimoodi mõelda.

Ma jätan nüüd kõrvale igasuguse isiklikku laadi elevuse, ning möönan, et uute nüansside, värvingute ja rõhutuste mängutoomine ehk lihtne faktiloome vajab tõepoolest mõnel juhul pilku väljastpoolt ning faktiloome seisukohalt tabas too küsimus tõesti märki.

Nimelt ütles Grube, et sakslaste võit ei rõõmustanud teda kohe kuidagi. Ta polevat raadio otseülekannetki kuulanud. Pisikese pausi järel lisas ta, et tõepoolest, too võit andis sakslastele eneseusku ning sellega ei saanud ta kuidagi leppida. Seda põhjusel, et Saksamaa polevat olnud tema kodumaa ei siis ega ole seda ka täna. Ja seda rääkis inimene, kes terve elu Saksamaal elanud.

Ühe huvitava nüansi avas Grüne mulle veel. Ta väitis, et kui Grube polegi täna tulihingeline kommunist, siis vasakpoolne on ta kohe päris kindlasti. Ja Saksamaa vasakpoolsetel, rääkis ta edasi, on keeruline oma jalgpallikoondist toetada.

Seda olla väga raske selgitada, kuid Grüne lisas, et kuna ta ise on samuti vasakpoolne, siis kehtib see ka tema enda kohta. Seevastu mõned päevad varem Saksamaal alanud käsipalli maailmameistrivõistlusi taustaks võttes ütles ta, et käsipalli puhul seda probleemi pole: käsipallikoondisele elan ma süümepiinadeta kaasa kogu hingest!

Eile hilisõhtul näitas saksa telekanal SWR seriaali "Holocaust" viimast osa. Sarja põhjustatud seekordsed ühiskondlikud arutelud pole küll nelja kümnendi taguse plahvatusega võrreldavad, kuid oma koha üldistes teemakohastes diskussioonides leidsid need küll.

Seda juba kasvõi ainuüksi põhjusel, et sel korral pakkus seriaal sakslastele täiesti uue lõpplahenduse – sellise, millest nad nelikümmend aastat tagasi ilma jäeti ehk teisisõnu, lisatud olid ka toona välja lõigatud viimased kaheksa minutit. Ja kuna meie siin räägime jalgpallist, siis olgu öeldud, filmi päris viimased kaadrid toovad vaatajani jalgpalli taga ajavad juudi poisikesed.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
VÄRSKED VUTIJUTUD
Pikk ette (ja ise järele) | Pika põua lõpp: kas Paide ongi tiitlikursil või on Flora lihtsalt halb?
KOONDISEMÄNGU EEL
KÜLAS SIIM JUKS!
Udune Albion | Man City eri: kui keegi oleks 20 aastat tagasi öelnud, et tuleb Meistrite liiga võit, oleksin tema kainust kontrollinud
KOONDISE KESKVÄLJAMEHED
VARSSAVI EEL
Eesti koondist tabas suure mängu eel tagasilöök: üks mees jääb esialgu lennukilt maha
VARSSAVI EEL
Sõelmäng | Väravakuningas Henri Anier: pole olemas võimsamat emotsiooni, kui Eesti eest löödud värav
Eesti koosseis Poola vastu: Klavan, Mets ja Vassiljev olemas, kutse sai ka Laur
OTSUSED
Videokohtunik | Kes kelle kukutas ja kelle jalale ikkagi astuti?
PIKEMAT LUGEMIST
VARSSAVI OOTAB
Eesti, pane valmis! Poola koondise koosseis kubiseb suurtest nimedest
RISTNURK
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
Kas HPV-ga nakatumine võib tekitada vähki ka meestel?
VIDEOKOHTUNIK

Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?

Vaata kõiki episoode siit!

PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

SILM PEALE!

Vaata siit värsket videolugu!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FCI Levadia
9
Paide Linnameeskond
9
Nõmme Kalju FC
7
Tartu JK Tammeka
7
Tallinna FC Flora
4
Pärnu JK Vaprus
3
JK Tallinna Kalev
2
FC Nõmme United
1
FC Kuressaare
0
JK Narva Trans
0