Saksamaa ajakirjandusest on viimastel päevadel korduvalt läbi lipsanud teema, kuidas Bremeni Werderi ründaja Max Kruse ei suuda end hoida eemale Nutella šokolaadikreemist. Harjumust peetakse üheks peamiseks põhjuseks, miks mees umbes kümmet üleliigset kilo seljas veab.

Kruse söömisharjumuste üle arutleb nii kohalik kui ka üleriigiline spordimeedia ning eranditeta leitakse, et profijalgpallur, kes Saksamaa koondisega taasühinemisest unistab, peab kiiremas korras midagi ette võtma. Meetodeid selleks on erinevaid.

Fussball Bild (21.11.18) selgitas, et rasvaimu protseduur võimaldaks korraga eemaldada kuni kuus liitrit, kuid sel juhul nõuaks tippsportlase taastumine neli kuni kuus nädalat ning viimaste kõlakate kohaselt peaks Kruse eeloleval suvel tolle operatsiooni ka ette võtma. Samal ajal anti aga teada, et juba on Krusega koostööle asunud kohaliku tuntusega fitness-treener, kes ründajalt kilokest viis maha peab lihvima. Üks on aga selge: kõht särgi all punnitamas – see ei passi profijalgpalli juurde kohe kuidagi; ei sportlikult, ega ka eeskuju silmas pidades.

Kaudselt võib aga öelda, et eeskujude otsimisega jalgpallis ollakse täna Saksamaal tegelemas ka hoopis laiemal tasandil, tasandil, mis pretendeerib olla koguni teedrajav, ning nagu peagi selgub, pole jalgpalluri väikse kõhukese olemasolu nonde otsingute juures mitte mingi kriteerium.

Kõnealune sündmus, mis järgnevaks looks inspiratsiooni andis, leidis aset eelmise nädala neljapäeval Dortmundis ning selle ellukutsujaks oli Saksamaa jalgpallimuuseum. Tegemist oli "Saksamaa kõigi aegade koondise" valimisega, mille koostas selleks kokku kutsutud 32 spordiajakirjanikust koosnenud žürii.

Aga haarame härjal sarvist ning vaatame, kes unelmate meeskonda valiti! Väravas Sepp Maier; kaitses Franz Beckenbauer, Andreas Brehme ja Paul Breitner; poolkaitses Fritz Walter, Lothar Matthäus, Matthias Sammer, Günter Netzer ning ründes Gerd Müller, Uwe Seeler ja Helmut Rahn. Peatreener Sepp Herberger.

Igasuguste edetabelite koostamisel tuleb esmalt selgeks teha kriteeriumid, millele selliste ettevõtmiste puhul tugineda. Spordivõistkondade puhul võiks ju selleks kõige esimeseks kriteeriumiks olla puhtsportlik mõõdupuu, kuid isegi kiirpilk siintoodule näitab, et antud juhul see nii ühene pole. Ilmselgelt segunevad selles valikus nii sportlikud kui kultuurilised mõjutajad, kusjuures, julgen väita, domineerimas on just viimased.

Et see väide vaid omal toel õhku rippuma ei jääks, ning kuna alljärgnevalt võtame vaatluse alla just kultuurilised mõjutajad, olgu siinkohal antud visandlik ülevaade ka sportlikest aspektidest. Kuna treener Herbergerist tuleb põgusalt juttu allpool, jätame tema hetkel kõrvale ning räägime vaid üheteistkümnest mängijast.

Saldo saab selline: neist vaid kahel pole olnud õnne maailmameistriks tulla (Seeler, Sammer); Euroopa meistriks pole tulnud neli (Walter, Rahn, Seeler, Brehme) ning klubide Euroopa meistritiitel on saamata jäänud viiel mängijal (Walter, Rahn, Seeler, Netzer, Matthäus, Brehme). Seega on Seeler ainus, kel puudu rahvusvaheline tiitel. Kompensatsiooniks sellele võib aga mainida, et Seeler oli esimene, kes pälvis esmakordselt 1960. aastal jagama hakatud Saksamaa aasta jalgpalluri auhinna.

Kuigi nimetatud mehed on kamba peale võitnud kamaluga tiitleid, pärineb viimane neist aastast 1997, kui Sammer Dortmundi ridades UEFA Meistrite liiga võitjaks tuli. Seega pole viimase kahekümne aasta rahvusvahelised saavutused varasemaid ületada suutnud ning seda ei saa kindlasti põhjendada sportlike argumentidega. Siin arutledes tuleb muidugi jälgida, et me eri ajastuid omavahel sisutühjalt võrdlema ei asuks, küll aga väärib rõhutamist, et nimekirjast leiame mehi, kes isegi omas ajas päris maailma tippu ei kuulunud.

Saksamaa jalgpallifolklooris on juba aastakümneid käibel tõdemus, et 1954. aasta maailmameistreid teab iga sakslane, 1974. aasta omi suudetakse nimetada umbes pooled, ning 1990. aasta omadest teatakse üksikuid. 2014. aasta võistkonnaga ei saa siinkohal arvestada mitmel põhjusel. Kõnealuse valiku perspektiivist seepärast, et žürii võttis arvesse ainult need jalgpallurid, kelle profikarjääri lõpust on möödunud vähemalt viis aastat; laiemas plaanis aga põhjusel, et ajaline distants tolle aasta MM-tiitliga on veel liiga lühike ning tolle võistkonna ja tolle liikmete koht saksa kultuuriloos vajab settimiseks veel aega.

1954. aasta võistkonnast on aga tänaseni vastu pidanud kolm meest ning nõuab tohutut kujutlusvõimet, et näha, miks järgnevate kümnendite puhul keegi neist oma koha loovutama peaks. Selgitus sellele seisneb asjaolus, et Walter, Rahn ning Herberger on inimestena need, kellele on omistatud suurim roll müüdis, mis kõneleb 1954. aasta finaali panusest sakslaste taasleitud eneseuhkuses pärast Teist maailmasõda.

Nende kolme mehe väljakirjutamine unelmate võistkonnast tähendaks ajaloo ümberkirjutamist, ilma milleta, tõsi, ei saaks ajalugu toimidagi, kuid mis kõnealuses olukorras nõuaks keskmiselt tugevamat veenmisjõudu. Ja isegi sellisel juhul on kahtlane, et me suudame seda teha uue teadmisvara abil, pigem aga juba teadaolevate faktide ümberkorraldamisega. Nood kolm tüüpi võivad kaduda nimekirjast hetkel, kui nendele antud kultuuriline tähendus on muutunud, või pole nood tähendused ühiskonnas enam domineerivad. Monumendid ja mälestusmärgid lõhutakse üldjuhul ikka ühiskondliku revolutsiooni käigus.

Ent olgu argumendid ükskõik milliseid, Walteri ja Rahni unistuste võistkonnast leidmist ei saa põhjendada vaid puhtsportlike argumentidega. Kusjuures, nagu viidatud sai, isegi nende kuulumist oma aja maailma paremate hulka saab teha vaid selgete mööndustega. Ja seda hoolimata võidetud karika särast.

Võib kõlada lausa šokeerivalt, et kui 1956. aastal esmakordselt parimat Euroopas mängivat jalgpallurit valiti, ei kuulunud kahekümne parema hulka mitte ühtegi sakslast, kuigi sakslaste maailmameistritiitlist oli möödunud vaid kaks aastat.

Esimene sakslane ilmub tollesse tabelisse aasta hiljem, kui teise kümne lõpust leiame Horst Szymaniaki, kes 1954. aasta koondisse ei kuulunudki. Alles 1958. aastal leiavad kaasaegsed Euroopa spordiajakirjanikud Rahni teise koha väärilise olevat, mis aasta hiljem on vahetunud 9. kohaga. 1954. aasta MM-koondise mängijatest jõuab Euroopa parimate tabelisse veel ka Max Morlock (1961 – 23. koht).

Ei taha küll väga valjult väita, et eelmisel nädalal Dortmundis kogunenud spetsialistid asusid unelmate võistkonda just nimelt 1954. aasta koondise ümber moodustama, kuid lugedes saksa ajakirjanduse kokkuvõtteid, saab väita, et oli vaid üks institutsioon, kes juba enne valimisi end valituna tunda võis – just nimelt 1954. aasta koondis. Et nimeliselt osutusid valituks nood kolm, viitab samuti, et valik toimus institutsiooni tasandil – olid ju nonde kolme mehe näol esindatud võistkonna kapten (Walter), finaalis otsustava värava löönud ründaja (Rahn) ning peatreener (Herberger).

Märkimisväärne on seejuures Herbergeri valimine, kes kannatas välja isegi kõige raskema süükoorma, mida üks sakslane eelmise sajandi teisest poolest üldse ette kujutada suudab – nimelt, koostöö natsidega. Herberger kuulus natsionaalsotsialistlikusse parteisse, millega ta ühines juba 1933. aastal ehk varem, kui tema positsiooniga ühiskonnategelased selleks sageli sunnitud olid.

Tuleb siiski märkida, et küllap lihtsustas neljapäevase žürii otsust üks kümne aasta tagune sündmus, kui Saksamaa Olümpiakomitee eestvedamisel Saksa spordi kuulsuste halli liikmeid valides sarnane diskusioon maha peeti. Toona keerlesid arutelud küll peamiselt poksija Max Schmelingi ümber ning siis kaitses žürii end väitega, et nende valik peegeldab Saksamaa ajalugu. Olgu mainitud, et Herberger kuulus ka toona valikusse.

Arusaadavalt kahvatusid eelmisel nädalal Herbergeri valimisega seotud probleemi kõrval kõik muud väiksemad konfliktikesed, mis žüriil lahendada tuli. Olgu siis ühiskondlikud (Beckenbaueri kõikuma löönud positsioon seoses paar aastat tagasi avalikuks saanud 2006. aasta MM-i altkäemaksuga), või sportlikud (Netzeri eelistamine Wolfgang Overathile).

Võib päris kindlalt väita, et küllap leiab tulevikus unelmate võistkond täiendamist, ümbermängimist, kuid on keeruline ette kujutada, et see saaks toimuda 1954. aasta arvelt. Tolle võistkonna väärtus, nagu osutatud, saab muutuda vaid ühiskonna tervikväärtustega, aga senikaua, kui kehtib tänane ühiskonnakorraldus, kuuluvad 1954. aasta jalgpallurid ümberlükkamatult ajalukku. Ja hoopis võimatu on ette kujutada, et nende meeste positsiooni võiks kõikuma lüüa särgi all punnitavad kõhud, mis ülesrivistatud meeskonna fotolt vastu vaatavad.