SN Trnavas | Kas otsime ämbrit või hindame õppetunde? Eesti miinustest peab saama tuleviku väetis (galerii!) - Soccernet.ee

SN Trnavas | Kas otsime ämbrit või hindame õppetunde? Eesti miinustest peab saama tuleviku väetis (galerii!)

TÄNA, 02:18

Kristjan Jaak Kangur Trnava

Kas puudu jäi natuke või palju? Kõik on vaatenurga küsimus. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Skeptik ütleb, et kaotus on kaotus. Pessimist loeb numbreid ja peab mängu kohutavaks. Optimist loeb nägusid ja püüab tabada tundeid. Pärast seda, kui Eesti lõpetas Trnavas peetud Rahvuste liiga viimase alagrupimängu 0:1 kaotusega Slovakkiale, on võimalikke lähenemisi mitu. Kiita arengut või nuhelda kaotuse eest? Otsida ämbrit või olla rahul, et noored mängijad arenevad?

Alustuseks oleks Slovakkia peaaegu Eestile "Eestit teinud", sest kõigest kümne sekundiga mängis Lubomir Tupta end vasakult äärelt löögile, aga põrutas õnneks mööda. Kohe sai proovida ka Robert Boženik – Karl Jakob Hein püüdis.

Eesti ei heitunud ja sai mõne minuti jooksul palliga mängu kenasti käima. Kellal oli kümme minutit, kui Ioan Yakovlev otsis kaarpalliga slovakkide liini tagant Alex Matthias Tamme ja ründajal jäi väga vähe puudu, et varbasirutus palli tabanuks. Mõni minut hiljem kombineerisid hästi Yakovlev ja Patrik Kristal ning teeniti ka esimene nurgalöök. "Eesti, löö esimesena!" kõlas väikesest sinimustvalgest sektorist optimistlikult.

Mängijadki oleksid seda justkui kuulnud, sest mäng püsis täiesti võrdsena ja ohtlikumalt ründas jätkuvalt Eesti. Enne pooltunni täitumist kinkisid slovakid mõne minuti sees kaks korda palli Tammele ja ründaja sai võtta suuna väravale, paraku nappis tal mõlemal juhul otsustavust ja tegutsemiskiirust.

Kui Slovakkia lõpuks ärkas, oli nende juhtvärav siiski järsku ootamatult lähedal. Paaril korral suudeti kõrge pressingu abil panna Eesti oma värava lähistel eksima ja lõpuks saigi Laszlo Benes üsna vabalt tulistada – õnneks latti! See 36. minuti šanss jäi õnneks ka slovakkide avapoolaja parimaks ja pausile mindi väravateta.

Nagu karta võis, tulid slovakid teisele poolajale hoopis innukamalt. Poolvõimalusi jagus neile ridamisi, kuniks 67. minutil tabas Benes kauglöögist teist korda väravaraame. Kohe seejärel unustasid kaitsjad arusaamatul moel valveta David Hancko, ent nüüd hiilgas suurepärase tõrjega Hein.

Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

72. minutil tuli paraku see, mis oli tükk aega õhus olnud. Ning paraku aitasid eestlased slovakkida 1:0 värava sünnile tõhusalt kaasa. Michael Schjönning-Larsen andis oma värava lähedal ebatäpse söödu Rocco Sheinile ja palli näpanud David Strelec ei mõelnud kaua, vaid keerutas palli Heinale püüdmatult ristnurka.

Eestil oli küll kohe vastamise võimalus, ent Martin Vetkal jättis healt positsioonilt löömata ja Kevor Palumetsa ürituse blokeeris kaitsja. Aga see ei jäänud eestlaste viimaseks šansiks. Kui Hein oli teises väljakuotsas veel paar korda säranud, saabus üleminutite alates Tamme suur šanss. Väravavahiga silmitsi olles läks tal löögiga siiski täpselt nii palju aega, et Hancko jõudis blokki viskuda ja viigivärav jäi sündimata.

Nii lõppes mäng nagu Tallinnaski slovakkide 1:0 võiduga. Eesti leppis Rahvuste liiga grupi kokkuvõttes nelja punkti ja kolmanda kohaga. Miinimumeesmärk täideti, enama saavutamisest jäi veel omajagu puudu. Aga siiski lahkutakse üle mõne aja lahinguväljalt kokkuvõttes kilbiga, mitte kilbil.

Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:

1. Avapoolaeg vaigistas kriitikuid omajagu

Eesti istub ainult kaitses? Taob sihitult pikka palli ette? Ei suuda pressingu alt sööduga välja tulla? Pole võimeline mõtestatult rünnakut ehitama? Jääb vastasele selgelt alla nii meeskondlikult kui ka individuaalselt? Ei, ei, ei, ei ja veel kaks korda ei.

Aserite vastu seatud põhieesmärgid ehk kaitsest lähtuv mäng ja püsimajäämiseks sobiliku null-nulli hoidmine ei pidanud kindlasti moonduma päris niisuguseks mängupildiks, mis Qäbäläs teisel poolajal platsilt vastu vaatas. Seekord sellest õnneks piisas, kehvemal päeval ei oleks tõenäoliselt piisanud.

Vabadus, mille püsimajäämine Eestile andis, paistis Trnavas avaminutitest peale hästi välja. palliga kombineeriti julgelt ka oma värava lähistel, Mets ja Hein juhendasid vajadusel häälekalt. Ka siis, kui slovakkide pressing muutus teisel poolajal aina intensiivsemaks, jätkas Eesti oma mängu avamist lühikeste söötudega. Plaan oli selge, sellest kinnipidamine eeskujulik.

2. Aga siis sai jõud otsa

Avapunkti jätkuks tuleb siiski tõdeda, et kui slovakid teise poolaja algul uue käigu sisse lükkasid, nagu neilt eeldada võiski, jäädi sellega pikkamööda siiski aina rohkem hätta. Täpselt nii kaua, kuniks vastased ühe eksimuse ära karistasid.

Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Üle ega ümber ei saa siiski ka sellest, et 90 minutiga tegi Eesti lõpuks kuus pealelööki, millest ükski ei lennanud raamidesse. Ka muidu heal avapoolajal olid suurimad vajakajäämised just viimasel väljakukolmandikul, kus nappis kas enesekindlust või sirgjoonelisust või tehnilist võimekust või kõike kokku.

Kokkuvõttes – kaitsetööd jõutakse alati teha lõpuni, kui just mõnda rumalat apsu sisse ei tule, nagu seekord juhtus. Need on mõistagi halvad, samas sellegipoolest üksikjuhtumid. Aga rünnaku teravdamise osas on veel tohutult parandamisruumi.

3. Raamid on Eesti sõbrad

Laupäeval tabasid aserid nii Eesti värava latti kui ka posti. Nüüd kolises avapoolajal latt, teisel poolajal suisa mõlemad postid. Viis raamikolinat kahe mängu peale – õnn?

Aga sama hästi võiks öelda, et õnne oli ka aseritel, kui Henri Anier kümne sekundiga skoori ei avanud. Või slovakkidel, et eestlased jätsid paar päris head võimalust korralikuks pealelöögiks vormistamata. Taas on kõik suhteline.

4. Avanssi tõepoolest ei pakutud

Jürgen Henn lubas mängu eel koosseisus muutusi, aga toonitas ühtlasi kohe, et platsile pääsemine peab olema välja teenitud. Järelikult algrivistusse kuulumine just seda nii Patrik Kristali kui ka Joseph Saliste puhul oli. Mõlemad õigustasid usaldust.

Kristali oskus leida rünnakul endale tegutsemiseks vaba ruum ja olla juba palli saades valmis järgmiseks käiguks on märkimisväärsed. Muidugi pole tema mäng veel kaugeltki täiuslik, aga tasub arvestada, et tegu on 17-aastase mängijaga, kes on isegi Eesti kõrgliigas mänginud seni vaid ühe täishooaja. Ning näiteks sageli kõlanud etteheite, et kaitsetahtes esineb tal vajakajäämisi, lükkas Kristal korduvalt ja veenvalt ümber.

Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Saliste alustamine oli Hennilt vast suurim ootamatus, aga oma aja ära oodata jõudnud Paide mees ei vedanud alt. Muidugi paistis ka tema mängus silma näiteks see, et rahvusvahelise tempoga harjumine pole lihtne. Ilmekaks näiteks oli teise poolaja episood, kus Saliste võitis hästi duelli, jäi sekundi murdosaks sooritust nautima ning seda tajunud slovakk näppas palli otsekohe tagasi.

Sama võib öelda esmakordselt koondise eest 90 minutit rüganud Alex Matthias Tamme kohta. Mitte et ründaja seda ise ei teaks, sest juba mängueelsel pressikonverentsil nentis ta, et tippjalgpallis peitub saatan ehk edu nüanssides. Hetki, mil Tamm jäi mõtlemise, tegutsemise või mõlemaga napilt hiljaks, oli omajagu. Aga kõik see on mõistetav, õpitav, arendatav, parandatav.

5. Andke ometi noortele aega

38 mängu. Nii mitu korda on Eestit esindanud Vlasi Sinjavski, kes oli juubilar Karol Metsa järel Eesti algrivistuses koondisestaaži poolest teine mängija.

Kes olid 36 ja 33-ga kolmas ja neljas? Karl Jakob Hein ja Maksim Paskotši. Ühel vanust 22 ja meeste tasemel käimas Hispaania kõrgliigas esimene täishooaeg, teisel vanust 21 ja Šveitsis selliseid hooaegu selja taga üksainus. Kus oli nende vanuses värske saja-mängu-mees Mets? Küpsem ja kogenum? Ei, vara veel. Ning vaadakem, kus on Mets nüüd.

Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Millel võiks põhineda optimism Eesti koondise tuleviku osas, kui kaotus on ikkagi kaotus ja vastase 26 pealelööki on ikkagi 26 pealelööki? Äkki just nende noorte meeste - ja mitte statistide, vaid juba ammu koondises tooniandja rollis olijate - võimekusel ja töössesuhtumisel? Sheinidel ja Kristalitel, Palumetsadel ja Vetkalitel, isegi Peetsonitel ja Salistetel on, kelle järgi samme seada.

6. Mets ja sada

Algus - 19. november 2013. Verstapost - 19. november 2024. Lõpp ... loodetavasti veel kaugel.

Päevapealt 11 aastat. Lugematu hulk peapalle, päästmisi, täpseid sööte, võidetud duelle, karistusala valitsemist. Sekka muidugi ka mõni apsakas. Aga üldse ei juhtu ainult neil, kes ei tee. Kes ennast väljakul peidavad. See mees ei peida kunagi. Mõeldamatu.

Põlemine. Palju põlemist. Mis seal salata, nooremana vahel ka kerge kõrbelõhna saatel. Aga mida aasta edasi, seda vähem, ja tänaseks enam üldse mitte.

Kuhjaga kirge, tahet, vankumatut usku. Sõnades vahel seletamatut, aga seda selgemini tajutavat kaptenivaimu. Juba ammu enne paela käe ümber saamist.

Sada mängu Eesti eest.

Aitäh, Karol!