Suur intervjuu | Kohtunikutee algul end täbaralt tundnud Reinvald sihib nüüd järgmist imelist rekordit (2)
Eelmisel aastal esimese Eesti kohtunikuna 500 meistriliiga mänguni jõudnud ja selle eest Eesti Jalgpalli Liidu hõbemärgi pälvinud Hannes Reinvald (47) andis Soccernet.ee-le põhjaliku intervjuu.
Muuhulgas Cüneyt Cakiriga samasse kohtunikebrigaadi kuulunud ja Luis Suareze sukeldumise ohvriks langenud Reinvaldil on, mida oma pikast karjäärist jutustada.
Alates 1997. aastast meistriliigas abikohtunikuna tegutsev ning tervelt 18 aastat (2000-2017) FIFA kategooria kohtunike nimekirja kuulunud Reinvald loodab tänavusel hooajal üle lüüa veel ühe rekordnumbri.
Uutele kohtunikuhakatistele peaks aga rahustavalt mõjuma tõsiasi, et ka Reinvaldil oli karjääri alguses raske.
Hannes, kuidas kohtunikutöö juurde jõudsid?
Nägin Spordilehes kohtunike kursuste kuulutust. Selles suhtes oli otsus lihtne, et minu isa oli samuti kohtunik, nii jalgpallis kui ka jäähokis, mõlemat ta ka mängis. Alates neljandast eluaastast olin temaga koos mängudel käinud ja reeglid olid mul selged.
Kui ma ei eksi, siis need vahvad kursused toimusid 1993. aastal. Kadunud Heinart Kaat ja Oleg Timofejev viisid need läbi. Seal oli päris palju selliseid kohtunikke, kes jäid pikaks ajaks vilistama: [Sten] Kaldma, [Margus] Kotter, [Are] Habicht, [Heigo] Niilop.
Nii et kursused läbisid mängleva kergusega?
Reeglite suhtes muidugi. Noore poisina ei olnud mul kahtlustki, et kohtunikutöö on lihtne - mõtlesin nii, et kui reeglid peas, siis on lihtne vilistada. Esimeste mängudega saabus šokk: selgus, et mängujuhtimine on hoopis midagi muud.
Kas Sa kohtunikutöö asemel mängijaks ei tahtnud hakata?
Muidugi tahtsin! Aga oskused ei olnud sellel tasemel (naerab). Siis otsisingi väljundit, et kuidas ala juures olla. Liigades ma mänginud ei ole, lihtsalt koolisatsis ja Nahkpalli võistlustel.
Alguses olid madalamates liigades ka peakohtunik.
Sel ajal, kui mina alustasin, oli Teine liiga kõige madalam liiga. Rohkem liigasid ei olnudki kui Meistriliiga, Esiliiga ja Teine liiga. Teises liigas vilistasin ja Esiliigas olin piiril. Praegu oleks imelik, kui kohtunike koolist mindaks olematute oskustega otse Teist liigat ja Esiliigat teenindama.
Miks kõrgliigas lõplikult abikohtunikuks jäid?
Eks mul tuli see roll paremini välja. Äkki ma siis kohanesin oludega liiga aeglaselt.
Alguses oli loomulikult igas rollis raske. Ütlen ausalt, et pärast esimesi mänge oli ikka väga kehv tunne. Mind hoidis edasi proovimas mõte, et ma ei saa olla nii nõrk, et alla annan, ja ükskord peab asi paremaks minema. Pole võimalik, et kõik mängud niimoodi untsu lähevad!
Arengul on ikka erinevad staadiumid. Esimene staadium on alateadlik ebakompetentsus - arvad, et oled hea, aga tegelikult oled halb. Teine staadium on teadlik ebakompetentsus - saad juba aru, et ei oska ja pead midagi juurde õppima. Kolmandaks tuleb teadlik kompetentsus - tead juba, mida pead tegema, et hea olla, aga see nõuab rasket tööd. Ja kõige kõrgem tase, kuhu võiks välja jõuda, on alateadlik kompetentsus - kõik õiged asjad tulevad automaatselt.
Su esimene meistriliiga mäng oli 1997. aastal TVMK - Lantana. Mida sellest mängust mäletad?
Mäletan ainult seda, et mäng toimus Kalevi staadionil. Rohkem ei mäleta.
Seda mäletan küll, et meistriliigaks ei olnud mul päris pikka aega vaja ennast motiveerida, pigem vastupidi, olin ülemotiveeritud. Ärevus oli enne mänge väga suur. Läks tükk aega, enne kui leidsin enda jaoks õige tasakaalu.
Oled meistriliigas kohtunik olnud üle 20 aasta ja üle 500 mängu. Kas vahepeal motivatsioonipuudust ega loobumismõtteid ei ole tekkinud?
Ei! Olen olnud praktiliselt kogu selle aja FIFA listis, see ongi motivaator. FIFA kohtunikuks esitatakse sind kord aastas ja selle jaoks pead olema tasemel. Igal aastal toimub hindamine uuesti ja see ei lase sul lõdvaks lasta.
Kas põhitööd teed Veho Eestis?
Veho Eestis töötasin päris pikka aega, aga eelmise aasta suvest olen Volvo Estonias.
Kas töö ei ole Sinu kohtunikukarjääri seganud? Oled ju kohtunikuna päris palju ka välismaal komandeeringul käinud.
Selles suhtes on Veho olnud väga hea tööandja, et ei ole seganud. Ühes seminaris arvutasime kokku, et selle umbes 20 aasta jooksul olen jalgpalliga seoses kolm aastat kodust ära olnud, sest välismängud võtavad reeglina kolm päeva.
Eelmisel aastal peetud Transi ja Flora kohtumine oli Sinu 500. meistriliiga mäng. Sama päeva (26. mai) õhtul toimus Meistrite liiga finaal. Kas see moodustas kokku väga erilise päeva?
Oli küll eriline. Vaatasime õhtul koos heade sõprade ja kolleegidega, kes olid samal päeval eri kohtades mänge teenindanud, Meistrite liiga finaali ning tähistasime ka minu 500. mängu.
Kas Eesti kohtunikud käivadki tihti omavahel läbi?
Jah, kohtunikud on väga head kolleegid ja sõbrad. Mina ei tunneta, et meil Eestis oleks mingit üksteisele ärategemist.
Sinu 500. meistriliiga mängu puhul ilmus ka muusikavideo koos teiste kohtunike ja Inese tervitustega. Kuidas Sulle see video meeldis?
Väga äge, see oli minu jaoks täielik üllatus.
Mis Sulle seal videos kõige rohkem meeldis?
Ines (naerab). Ja et nii paljud kohtunikud sellest osa võtsid.
Kui rääkida nüüd Sinu rahvusvahelisest karjäärist, siis 2005. aastal osalesid esimese Eesti kohtunikuna suurvõistluste finaalis - U17 EM-il. Kui palju sellel finaalturniiril mänge tegid, kuidas finaali pääsesid ja kuidas seal läks?
Tegin kolm alagrupimängu, poolfinaali ja finaali. Ega täpseid põhjuseid nende valikute taga ju ei tea, aga kui arvestada tagasisidet, siis läks turniir hästi.
Kaks aastat hiljem U19 EM-finaalturniiril olid kahes mängus Cüneyt Cakiriga (tema oli peakohtunik) samas brigaadis. Kuidas temaga koos töötada oli?
Väga mõnus. Ta ongi selline inimene, nagu platsi peal paistab - hästi rahulik, sõbralik ja meeldiv. Praktiliselt kõik peakohtunikud, kellega nendel finaalturniiridel koos töötasin, jõudsid hiljem päris kõrgele tasemele. Nende hulgas olid ka näiteks Pavel Kralovec ja norrakas [Svein Oddvar] Moen.
Kas tookord aimasid, et Cakir nii kaugele jõuab?
Tol hetkel ei aimanud. Ta oli teiste kohtunikega võrreldes hästi tagasihoidlik. Üldiselt on ju mulje selline, et hea kohtunik peab olema hästi enesekindel ja jõuline.
Aga mängu saab hallata kahel moel: sind kas kardetakse või austatakse. Sa võid panna oma autoriteedi kaartidega paika, et mäng oleks kontrolli all. Palju raskem, kuid palju elegantsem viis on see - nagu teeb Cakir -, et sind respekteeritakse. Samasugune näide oli ka [Pierluigi] Collina, kes oma kehakeele ja miimika abil saavutas austuse.
Oled teenindanud kohtumisi, kus on mänginud maailma esimese suurusjärgu tähtmängijad, näiteks Cristiano Ronaldo ja Gareth Bale. Kas Sul on mõne superstaariga olnud ka mingeid otseseid olukordi?
On küll, [Luis] Suarez tõmbas meid [2008. aastal] Amsterdami Ajaxi ja Praha Slavia UEFA karika mängus dive'iga haneks, andsime penalti. Aga seal on üks aga - minule tundus mängus, et see oli dive, ja kui tol ajal oleks olnud kasutusel praegune kommunikatsioonisüsteem, siis oleksime suure tõenäosusega talle sukeldumise ära andnud. Seepärast ongi tehnika areng väga positiivne, et erinevate nurkade alt olukordi erinevalt nägevad kohtunikud saavad lõpuks vastu võtta õige otsuse. Nüüd võtab VAR veel rohkem vastutust platsil olevatelt kohtunikelt ära ja olukorrad ei jää ajju kripeldama.
Suarez oli samas mängus juba eelnevalt paar korda kastis kukkunud. Tol ajal oli ta veel meie jaoks suhteliselt tundmatu.
Oled olnud abikohtunik Eesti - Montenegro mängus ja neljas kohtunik Eesti - Uruguay mängus. Kas Eesti koondise maavõistluseid ei ole eestlasena raske teenindada?
Ei ole üldse raske kumbagi pidi. Ka mitte sedapidi, et pean nüüd oma satsi vastu näitama välja suuremat karmust, et keegi mind poolehoius ei kahtlustaks. Kohtunikel on arenenud väheke suurem õiglustunne. Sa võtad seda nagu tavalist mängu, kus mängivad sinised ja punased.
Millist mängu pead oma karjääri suurimaks?
Koondisemängud on alati vahvad. Ja mina pean enda jaoks suureks mänge, kus staadion on täis ja pealtvaatajatele läheb toimuv korda. Selliseid kohtumisi on õnneks olnud päris palju.
Näiteks mäng 40 000 pealtvaataja ees Kreekas olümpiastaadionil, kus Kreeka tagas võiduga Malta üle pääsu finaalturniirile. Ja Belgia koondise matš Baudouini staadionil, kus oli täismaja. Samuti täismaja Spliti Hajduki kodumängul. Isegi väikesel staadionil võib olla vägev tunne, kui täismaja rahvast kaasa elab, kas või siinsamas A. Le Coq Arenal.
Just see jalgpalliõhkkond, mida rahvusvahelise karjääri jooksul olen kogenud, on pakkunud mulle elamusi ja on ka motiveerinud.
FIFA kohtunik olid aastail 2000-2017. Pärast 2017. aastat loobusid rahvusvahelisest karjäärist, miks?
Sain ise aru, et selline otsus oleks mõistlik. Hannes Kaasik, kes oli esimeses grupis, vigastuse tõttu loobus, Kristo Tohver oli sel hetkel teises grupis. See tähendas, et Eesti kohtunikebrigaadidel oli vähe A-koondiste ja Euroopa liiga mänge ning rohkem noortemänge. Meil tulid uued noored kohtunikud peale ja mul ei olnud mõtet selliste mängude pärast kohta kinni hoida. Uued kohtunikud saavad nendes mängudes väärtuslikke kogemusi ja arenevad. Minu jaoks oli see läbikäidud tee.
Kas jääd oma rahvusvahelise karjääriga rahule või oleksid tahtnud kaugemale jõuda?
Oleksin tahtnud jõuda Meistrite liiga alagruppi. Kristo Tohver lubas mulle, et ta jõuab sinna ning siis lähme ja teeme (naerab). Aga kahjuks on sellele tasemele väga raske jõuda, kuid ma olen kindel, et varsti teeb ta selle ära.
Kui kaua veel Eesti meistriliigas kohtunikutööd teed?
Viimastel aastatel olen võtnud seda aastahaaval. Teen aasta ära ja siis vaatan, kuidas see läinud on. Ma ei taha olla kohtunik nii kaua, kuni vähegi lastakse vanade teenete eest olla. Kui ma tunnen, et minu tase ei vea enam välja, siis lõpetan.
Igal aastal olen seadnud mingi eesmärgi. Kui ma eelmisel aastal enam FIFA kohtunik ei olnud, siis vaatasin, et 500 meistriliiga mängust oli nii vähe puudu, et see oli üks lisamotivaator. Nüüd, kui 500 on täis, on eesmärgiks lüüa üle [mängija Andrei] Kalimullini meistriliiga kohtumiste rekord [517]. Kui midagi väga hullu ei juhtu, siis löön selle numbri sel aastal üle. Ehkki loomulikult on kvaliteet tähtsam kui kvantiteet.
Olid 2015. aastal selles Kristo Tohveri juhitud kohtunikebrigaadis, kelle tegevust Levadia ja Flora mängu ajal ERR spetsiaalselt filmis ja lindistas. Kas need kaamerad kuidagi kohtunike tööd häirisid?
Ei häirinud.
Kas olete brigaadiga ka tagantjärele arutanud, kas Sergei Pareikole antud punane kaart oli õige otsus?
Oleme ikka arutanud. Nagu Ines laulab: kõik ei ole must ja valge (naerab). Minu isiklik seisukoht on see, et tol hetkel olnuks parem seda kaarti mitte anda. Aga fakt on see, et Pareiko oleks sellest mängust mingil hetkel nagunii punase kaardiga ära läinud, sest ta nii põles! Ma usun, et ta ise ka teab seda. Ta oli protesteerinud iga meie otsuse peale ja üks kollane kaart oli tal juba all. Selle nurga alt, kust postitagune kohtunik olukorda nägi, tahtis Pareiko mängijat lüüa ja ei saanud talle lihtsalt korralikult pihta.
Tähtsates Flora, Levadia ja Kalju omavahelistes kohtumistes on mängijad silmanähtavalt motiveeritud ja mõnikord isegi ülemotiveeritud. Isegi kogenud mängijatel on vahel keeruline balanssi leida. Meie kohtunikena peame suutma seda tajuda ja sellega toime tulla. Mul on väga hea meel selle üle, kuidas Eiko Saar tuli eelmisel hooajal vigastuspausilt hooaja kõige raskemale mängule ja tegi selle väga kenasti ära.
Seoses vigastustega - eelmise aasta märtsikuus pidid Flora ja Paide mängu vaheajal neljanda kohtuniku Reelika Turiga kohad ära vahetama. Mis juhtus?
Krambid. Olin haige olnud ja seejärel üritanud jälle kõvasti trenni teha, oleksin pidanud võib-olla rohkem massaažis käima ja taastuma.
Kas see oli ainus sunnitud vahetus Sinu karjääris?
Jah. Plusspunkt muidugi Reelikale, kes sai ka piiril omale meistriliiga mängu kirja (naerab). Tegelikult selliseid asju ei tahaks teha. Mõnikord olen mängu lõpus tundnud, et väike kramp hakkab tulema, aga olen ikka lõpuni ära pingutanud. Ma kujutan ette, et neljandal kohtunikul niimoodi mängu tulla väga lihtne ei ole.
Kui võrrelda Sinu karjääri algust ehk 1990ndaid praegusega, siis kuidas on Eesti meistriliigas kohtuniketöö ja sellega seonduv muutunud? Mis on suurimad erinevused?
Mäng ise on läinud muidugi kiiremaks. Kohtunikud on läinud füüsiliselt paremaks ja kindlasti on tänu tehnika arengule paranenud koostöö. Mänguanalüüs on tänasel päeval hoopis uuel tasemel. Praegu tehakse kohtunikele igast mängust oluliste otsuste videokokkuvõte, mis võib olla 10-20 minutit pikk. Kõik meistriliiga kohtunikud vaatavad kõik videod läbi ja hindavad neid olukordi. Samuti hindab neid koolitusjuht Hannes Kaasik. See on see õpikoht, kus sa näed nii ennast kui ka teisi. Kaamera näitab eksimused ära, halle tsoone jääb väga vähe.
Mäletan, et 20 aastat tagasi tehti mängudest videosid väga harva. Kui teadsin, et on oluline mäng, mida õhtul uudistes näidatakse, siis panin kodus VHS-i lindistama. Pärast vaatasin väravaolukordi kaaderhaaval. Kaamera oli sellise nurga all, et seda polnud otse näha, aga püüdsin teoreetiliselt hinnata, et kas [Indrek] Zelinski oli suluseisus või mitte. Selline oligi minu analüüs enda mängude kohta.
Su isa Adolf oli Eesti tippkohtunik, kes vilistas näiteks 1976. aasta karikafinaali. Kas rääkisite ka temaga, et mismoodi asjad tol ajal olid?
Ausalt öeldes sellest me väga palju omavahel ei rääkinud, sellist ajalist võrdlust me ei teinud.
Kas oskad rääkida mingi naljaka või huvitava seiga oma kohtunikukarjäärist?
Oli Montenegro ja Iirimaa A-koondiste mäng. Esimene poolaeg oli suhteliselt raske, nagu koondisemängud tihtipeale kipuvad olema. Kui vaheajal riietusruumidesse läksime, siis tuli mingisugune vend riietusruumide ees olevasse eesruumi ja hakkas midagi itaalia keeles karjuma. Ta karjus meie peale ja Iirimaa itaallasest peatreeneri [Giovanni] Trapattoni peale. Me ei saanud aru, mis toimub. Sisenesime oma riietusruumi ja mingid vennad tahtsid ka sinna sisse tulla. Delegaat ajas nad kõik ära.
Puhkasime ära ja läksime teiseks poolajaks platsile, neljas kohtunik Hannes Kaasik jäi delegaadiga midagi arutama. Meeskonnad olid valmis ja meie olime valmis, aga poolaega ei saanud alustada, sest neljandat kohtunikku polnud. Täismaja, 15 000 pealtvaatajat ootasid ja keegi ei saanud midagi aru (naerab)! Sissepääs oli platsi nurga juures, Kaasik tuli siis korraks sealt välja, näitas midagi ja läks sisse tagasi! Ma ei oska öelda, kui kaua see ootamine kestis, aga meile tundus see väga kaua, see oli ikka mitmeid minuteid. Lõpuks jooksis Kaasik üle platsi kohale ja poolaeg algas.
Ja mis siis juhtus? Delegaat oli hakanud tegelema sellega, et kes see käib niimoodi eesruumis karjumas. Selgus, et see oli kohaliku jalgpalliliidu kõrge ametnik ja endine tippjalgpallur, kes ei olnud rahul sellega, kuidas esimene poolaeg möödus. Aga mingil hetkel ta sai vist aru, et teeb midagi valesti, ja läks meeskonnaruumi peitu. Delegaat ja neljas kohtunik siis ootasid, kuni meeskonnad välja tulid. Seda meest, kes karjus, ei olnud. Nad läksid siis sisse teda otsima ja ta varjas ennast tualettruumis!
Mängijate puhul ollakse emotsionaalsusega harjutud, aga jalgpalliliidu ametnikele on natuke teised ootused. Noor ungarlasest delegaat oli väga tubli ja haldas seda olukorda hästi.
Millised on olnud Sinu karjääri kõige ekstreemsemad tingimused?
Külm on olnud. Detsembrikuised Euroopa liiga mängud on olnud võib-olla kõige ekstreemsemad. Üks ekstreemne asi oli veel see, mis ei olnud küll otseselt mänguga seotud, vaid jalgpallireisiga, kui kõndisime Islandil üle silla ja sild korralikult värises. Mõtlesin, et miks see väriseb, kas äkki resonants sellest, et palju inimesi kõnnib edasi-tagasi? Siis tuli vastuvõtjale kõne, et toimus maavärin, milles paljud majad said kahjustada. Nii et ma sain omal nahal tunda, mis see maavärin on, kuigi hästi õrnalt.
Milliseid huvitavaid hüüdeid Eesti publikult või mängijatelt oled pidanud kuulma?
Minu unistus oli kunagi see, et kui ma Eestis lõpetan, siis võiks olla mängudel nii palju rahvast, et ei kuule enam neid üksikuid hõikeid. Aga ma parem ei tsiteeri neid lauseid, mida karjutakse, need ei ole päris minu maitse. Eks ma saan aru, et pealtvaatajatel on emotsioonid ja mängijad on teinekord rahulolematud. See on jumala okei, kui see jääb mänguväljakule.
Mulle meeldiks, kui publiku hüüdlaused läheksid natuke loomingulisemaks ja positiivsemaks. Oskan tuua ühe näite, mida kuulsin kunagi Narvas. Ma ei saanud aru, kust nad tulid, aga minu arust olid need Flora fännid, kuid venelased, kes mängu ajal hüüdsid: "Üks, kaks, kolm, viis! Flora mängib, zajebiis!" Vot see on huumor, mille peale tükk aega seal väljaku piiril naersin (naerab).
Lisaks kohtunikutööle oled edukas olnud ka Eesti jalgpalli mälumängu meistrivõistlustel. Oled seal kohtunikest koosneva võistkonnaga "Ümisejad" viis korda osalenud ja pääsesite esimesed neli korda järjest esikolmikusse, viimati jäite neljandaks.
Jah, viimane kord läks nässu ja see käib hirmsasti närvidele, olen väga pettunud!
Miks te kohtunikega jalgpalli mälumängus nii head olete?
Ma ei tea, kas on hea seda saladust avaldada, aga meie edu taga on elav jalgpallientsüklopeedia Jaan Roos. Meil on selline väljakujunenud tiim, kus igaühel on oma ülesanne. Sten Klaasen paneb meid kirja ja administreerib, Jaan peab vastama kõikidele küsimustele õigesti ja mina hoian meeleolu üleval. Selline koostöö on edu võti, mis meie puhul töötab. Ei pea tingimata kolm tarka inimest koos olema.
