Ühe jaoks probleem, teise jaoks lahendus ehk Keeruline juhtum nimega Kai Havertz (3)
Selle loo autor oli üks neist, kes arvas pikalt, et Kai Havertz pole jalgpallur ning ei vääri mitte mingil juhul kohta Saksamaa koondises. Täna on see 25-aastane hübriid üks kolmest sakslasest, kellel on õigus kaptenipael enda käsivarre ümber tõmmata.
1999. aasta juunis Saksamaal Aachenis sündinud Kai Havertz sirgus nooreks talendikaks mängumeheks Leverkuseni Bayeris, kus ta jõudis 2020. aasta suveks ära pidada ligi 120 Bundesliga mängu ning olla kasulik 36 tabamuse ja 25 väravasöödu jagu. Kuna ta jõudis neil päevil kaheks hooajaks ka Euroopa liiga lavadele, kus 11 matši tõid seitse väravat ja viis assist'i, sai Havertzi ja sõna mängumees vahele tõmmata rasvase võrdusmärgi. Nii oli igati loogiline samm jätkata karjääri mõnes suuremas klubis.
"Kai on oma vanuseklassis üle terve maailma üks paremaid mängijaid. Ta on põnev ja dünaamiline talent. Oleme üliõnnelikud, et ta tulevik on Chelseas," rõõmustasid inglased toona, sest uskusid tõsimeeli, et leidsid pärli (kuigi reaalsuses polnud neil seda nii väga vaja, aga teistele ei tahetud ka jätta). Ega polnudki põhjust teisiti arvata, sest Havertziga Leverkusen mängis järjepidevalt soliidsetele kohtadele ning liitumise päeviks 21. sünnipäeva ära tähistanud ründaja mängis ka Euroopa paremikku kuuluvas koondises. Minutite mõttes küll veel vaevaliselt, aga ikkagi.
Chelsea tõi Havertzi endale viieks aastaks ning enam kui 80 miljoni eurose diiliga. See oli kirjade järgi 2020. aasta suve kõige kuumem tõmme, samal ajal kui koondisekaaslane Leroy Sane liikus Müncheni Bayernisse, Victor Osimhen liitus Napoliga ning Ruben Diasest sai Manchester City mees. Koos Havertziga võttis koha Chelseas sisse ka Timo Werner, kellele mõlemale leiti platsil oma koht.
Ülisäravalt ei läinud neist kummalgi: rohkem ründajat toetavatel positsioonidel Havertz lõi avahooajal kõikides sarjades olnud 45 mänguga üheksa väravat ning andis kuus resultatiivset söötu, Werner jäi 52 kohtumisega 12 tabamusele ja 11 passile. Tõsi, Havertz tõusis korraks kuningaks küll, kui ta lõi Meistrite liiga finaalis Manchester City võrku võiduvärava. Aga see polnud piisav, et enda nime fännidele täielikult pähe määrida. Ning mitmed vutiveerud hindasidki tema saabumist Inglismaale üheks hooaja halvemaks üleminekuks.
4 years ago today Chelsea secured the signing of Kai Havertz. His time at the club divides opinion but you can’t take away from him that he scored the goal that won the Champions League final for Chelsea. pic.twitter.com/3ZBOMOaJpu — SleeperFootball (@SleeperFooty) September 4, 2024
Kui palju oli Havertz ise süüdi?
Siinkohal saab arutleda muidugi selle üle, et kas jalgpallurit tuleb alati tingimata defineerida läbi tema numbrite: igal positsioonil ja/või mängijal on oma võtmeülesanded, mis ei pruugi mahtuda ruudulise kaustiku joonte vahele. Kõige klassikalisem näide on number 6 positsioon, kus oodatakse mängijalt vaheltlõikeid ja lõhkumist, olenevalt mänguplaanist kas ülesehitust või ruumi loomist ja viimast sagedalt selliselt, et palli saavad hoopis kõrgemad poolkaitsjad ehk palju tuleb teha sellist "tühja tööd", mis kuhugi kirja ei lähe.
Havertz ehk võinukski Chelseas olla see loov ja liinide vahel liikuv poolkaitsja (mitte muidugi number 6), kelle heat-map'i kadestavad kõik, kuid mingiks hetkeks suruti ta päris tippu, mis jättis temast eriti hädise mulje. Kui tipuründaja lööb 30 mänguga seitse väravat, siis on see selgeks häbiks – vahet ei ole, millist muud kasu ta võib tuua. Aga tehniliselt ei saa vaid Havertzit süüdistada – või kui siis selles, et ta ründava poolkaitsjana ei tõestanud, et ta on ses rollis asendamatu.
No ja tõsi, neid möödalööke tulenevalt kehvast kehaasendist kogunes samuti, mis jätsid 193 sentimeetrisest sakslasest kohati eriti kipaka mulje. Või noh, midagi peab see ju ütlema, kui ta on oma esimesest Premier League'i hooajast alates olnud igaks kevadeks-suveks enim häid väravavõimalusi nurjanud poolkaitsja (mida ta muidugi alati tingimata polnud). 2020/21 jäi löömata 9 väravat, sealt edasi 12, 14 ja 13 (see juba Arsenalis). Kui palju saab kiita õigesse positsiooni jõudmist? Kui palju tuleb laita kehva realiseerimist? Sest Manchester City ründeäss Erling Haaland on omasuguste edetabelis samuti tipus, aga samal ajal on tal ikka ja jälle enim väravaid.
Tough times call for togetherness. We're as frustrated as all the fans with the way things are going at the moment. We'll continue to work on ourselves and improve with everyday! COYB 💙 pic.twitter.com/AdYJYAAYEw — Kai Havertz (@kaihavertz29) January 13, 2023
Kui aga lugeda-kuulata Chelsea fännide mõtteid, siis jääb kõlama hinnang, et Havertz polnud nende ridades tingimata halb mängija. Küll aga said saatuslikuks tema meeletu kiigutamine positsioonide vahel, mis ei aidanud uude liigasse sisseelamisele kaasa, ning lõpuks tippu kinni naelutamine, mis lihtsalt ei ole tema positsioon. Kõige selle taustal tasub meelde tuletada tolle suve suurimat hinnalipikut, mis oli saaki arvestades kui balansist väljas. Nii jäi vutiüldsusele ikkagi mulje, et Havertz on suvaline taburet.
Havertzi teine – või siis isegi kolmas? – tulek
Mitmeaastane saaga Chelseas andis Havertzile antijalgpalluri staatuse, mis on tänaseks tagaplaanile vajumas tänu nii Arsenalis kui Saksamaa koondises oma koha leidmisele. Tõsi, Havertz on sealgi olnud palju tipuründaja positsioonil, aga selliselt, et tal on üsna vaba voli vajuda madalamale palli küsima ja mängu oma äranägemise järgi looma. Ehk ta on hingelt ikkagi poolkaitsja, kuigi ülesjoonistatud koosseisuga protokoll võib midagi muud väita.
Havertzi plusside seas pole kunagi olnud mingisugune piinlikult täpne realiseerimine või tulenevalt pikast kasvust kõrgete pallide võrku toksimine – asjad, mis peavad korraliku tipuründaja ampluaasse kuuluma. Muidugi, need omadused on palju kooli saanud justnimelt kõige eesmise mehena mängimisel, aga seda, et need oleks täna maailma tippklassi kuuluvad, küll ei ole.
Kõnealust sakslast tuntakse see-eest kui suurepärase ajastusega (teisest lainest) lidujat, keda saab otsida nii söödukõksude kui kõrgemate pallidega. Ta liigub meelsasti liinide vahel, vahetab kaaslastega ühe-kahe puutega palli ja tormab siis edasi. Palju kiidetakse nii Havertzi väljakunägemist, paiknemist kui võimet tõmmata kaitsjaid liinist välja, mis tekitab ruumi väljaku magusaimatesse tsoonidesse. Ja edasine ongi juba ajalugu.
On veel vara kanda Havertzit kätel, kuid vaikselt võib selle peale mõelda küll. Kui võtta ette ta 2024. aasta statistika Arsenalis, kuhu ta mullu suvel liikus, on numbrid enam kui soliidsed: 21 kõrgliigamänguga 11 väravat ja seitse väravasöötu. Ja nagu öeldud, isegi kui Havertz oli kirjade järgi tipus, sai ta olla natuke igal pool mujal ka. Selline 9½ ehk natuke nagu üheksa ja natuke nagu kümme (ründav poolkaitsja). Ja nii jagunes sära lõpuks hõbedal lõpetanud Arsenalis erinevate mängijate vahel, erinevalt näiteks Manchester Cityst ja Erling Haalandist või Newcastle Unitedist ja Alexander Isakust.
Kai Havertz last 20 matches for club and country, including friendlies:
18 G/A
12 Goals
6 Assists pic.twitter.com/w09CK2QdmW — StatMuse FC (@statmusefc) September 7, 2024
Havertz kodumaa paremate poegade rivistuses
Kõikide nende minekute ja siis takerduste ajal kuulus Havertz raudmehena Saksamaa koondisesse ning oli enamasti ka alustajaks. Kord ääreründajana, siis kuskil keskväljal ja muidugi oli arvukalt ka neid mänge, kus ta alustas tipus. Aga siis ikka nii, et ta sai seal oma iseloomu näidata ja mujalegi liikuda. Eks paljuski sõltus Havertzi lükkamine ründesse sellest, kas keegi asjalikum oli olemas – enamasti mitte, sest stabiilsus puudus nii Timo Werneril, Serge Gnabryl kui lõpupoole Niclas Füllkrugil.
Sel suvel Saksamaal peetud EM-il oli kodumaa koondise esiründajaks justnimelt Havertz, keda asendas mitmetel puhkudel varumees Füllkrug. Kui Havertzit välja ei tahetud võtta, võis ta vahetuse järel vajuda madalamale ning nii mahtusid nad väljakule ära ka koos Füllkrugiga. Hiljuti lõppenud koondiseaknas olidki nad mõlemad alustajaks ja ka väravalööjaks, kui Saksamaa alistas Ungari 5:0. Teiseks mänguks langes Füllkrug rivist, aga seepeale lülitas sakslaste peatreener Julian Nagelsmann tippu Deniz Undavi ja jättis Havertzi keskele paika teist täismängu tegema.
Näib, et Havertzi roll on ühes uue Saksamaa koondise tekkega muutunud konkreetsemaks ja olulisemaks. Mäletame, et sel suvel jätsid (koondise)jalkaga hüvasti nii kapten Ilkay Gündogan kui Toni Kroos, kes lõid keskväljale väikestviisi tühimiku. Nagelsmann on vähemalt kahe esimese mänguga näidanud, et neist esimese koht võiks parimalt sobida Havertzile, kel jääb siis üle vaid välja nuputada, kuidas annab kombineerida koos (ääre)poolkaitsjate Jamal Musiala ja Florian Wirtziga. See on ülesanne, mis on ründavat jalgpalli viljelevas ning oma parimat nime taastama asunud tiimis üks kaalukamaid.
Bayern Munich’s Joshua Kimmich has been named Germany captain following Ilkay Gundogan’s international retirement.
Real Madrid defender Antonio Rudiger and Arsenal’s Kai Havertz — who previously captain Germany at youth level — have been selected vice captains by head coach… pic.twitter.com/j6w7Oeobhj — The Athletic | Football (@TheAthleticFC) September 2, 2024
Havertzi kvaliteeti nii väljakul kui selle ääres kinnitab ka tänaseks juba enam kui nädalakese jagu vana uudis, mille kohaselt on ta Saksamaa koondises Joshua Kimmichi ja Antonio Rüdigeri järel kolmas kapten. See pole tiitel, mida neljakordse maailmameistri ja kolmekordse Euroopa parima juures niisama välja jagatakse. Havertz peab olema selle välja teeninud. Ta on töökas, usaldusväärne ja kvaliteetne meeskonnamängija, kes vast siis ei tee ka suurt numbrit näiliselt lõputust tõmbamisest-lükkamisest – iga treeneri unistus!
"Ja äkitselt ongi antijalgpallurist, kel on faasiti olnud uskumatu võime lüüa palli korraga nii Narva kui Elvasse, saanud eeskuju ja liider," mõtleks mõni.
