Ühest ärajäänud oksjonist (1)

Eelmisel laupäeval pidanuks Heidelbergis, Kaiserslauternist tunniajase autosõidu kaugusele jääva linnakese "Kunst und Kuriosa" nimelises oksjonimajas haamri alla minema arvestatav hulk saksa jalgpalliminevikku, meeneid, mis seotud Saksamaa spordiajaloo kõige tähtsama sündmusega, millele ka siinsamas rubriigis juba korduvalt osutatud – 1954. aasta maailmameistrivõistlustega.

Heidelbergi asukoha geograafiline osutus läbi Kaiserslauterni polnud juhuslik ega meelevaldne, kuigi ega Kaiserslautern nüüd päris sellise kuulsusega linn ka ole, mille igaüks meist hetkega Saksamaa kaardilt tuvastama peaks.

See geograafiline mõttenool sai kaardile veetud vaid seetõttu, et nood oksjonile määratud asjakesed olid seotud Kaiserslauterniga ning tolle linna suurima panusega Saksamaa jalgpalli- ja spordiajalukku. Niisiis, haamri alla oleks pidanud minema 1954. aasta koondise kapteni ning 1. FC Kaiserslauterni omaaegse ründaja Fritz Walteri jalgpalliga seotud meened. Aga nagu juba pealkirjaski öeldud, oksjon jäi ära.

Esmalt sündmustik lühidalt kokkuvõetuna. Fritz Walter suri 2002. aasta suvel 81-aastasena; kaks päeva pärast Saksamaa koondise võitu maailmameistrivõistluste kaheksandikfinaalis. Temast jäi maha arvestatav hulk jalgpallimeeneid, mille pärijaks ning hooldajaks sai Walteri aastatepikkune sõber, temast umbkaudu veerand sajandit noorem Bernd Lutzi.

Pärandi hoidmise ja tutvustamise väljapaistvamaks tribüüniks kujunes 2004. aasta mais avatud majamuuseum, millest sai Lutzi järgnevate aastate südameasi. Täna on Lutzi 77-aastane ning jaanuari keskpaigas andis ta vanusele viidates teada, et ei jaksa enam muuseumit elujõulisena hoida ning plaanib seepärast kogu vara oksjonil maha müüa.

Jalgpallimeenete haamri alla jõudmine pälvis avalikkuse arvestatava pahameele, Lutzit süüdistati koguni reetmises, kuid tuleb siiski märkida, et selline otsus ei sündinud üleöö, kuna Lutzi otsis võimalikke alternatiive juba aastaid. Ent lootus kollektsioon ühele ostjale müüa ebaõnnestus. Näiteks ei leidnud selleks vahendeid ka Saksamaa jalgpalliliit, ning et ka finantsilises suurusjärgus selgust luua, olgu öeldud, et Lutzi sooviks oli 150 000 – 200 000 eurot.

Nii valmistuti avalikkuse hädakisa saatel Walteri pärandit tükkhaaval maha müüma, kui üsna ootamatult, poolteist nädalat enne oksjonit 1. FC Kaiserslauterni peasponsor, suurärimees Harald Layenberger kogu kupatuse, 290 oksjonile registreeritud eset, ära ostis. Ikka selsamal põhjusel, millele juba viidatud – et Walteri meened tervikuna alles hoida, laskmata neil sõna otseses mõttes mööda maailma laiali valguda.

Seda väidet kaitseb fakt, et oksjonile oli registreeritud ostjaid kogu maailmast umbes viissada. Müügile paisatud valik oli omajagu rikkalik, sisaldades karikaid, medaleid, fotosid, riideesemeid, ning vähemalt üks noist esemetest riivas ka Eestit; kuid sellest allpool.

Praegu aga võtame lähemalt uurida tolle avalikkuse hädakisa, tolle hirmu viidatud võimaluse, et lubades mineviku jalutama minna, lubades sel mööda maailma laiali tormata, murendab see ühe kultuuri ajalugu. See on meie järgnevate mõttekäikude stardipunktiks.

Arutelud küsimuse üle, kellele kuulub spordiajalugu, pole võõrad ka Eesti avalikkusele. Nii peeti kirglik diskussioon maha 2013. aasta lõpus, kui kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe oma kaks kulda oksjonile otsustas panna. Ühe huvitavama tähelepaneku toonastes aruteludes tegi Eesti olümpiakomitee president Neinar Seli, kes ütles, et "võitudest saadud emotsioon kuulub rahvale, kuid medalid sportlasele endale". Seli lisas, et "medalite müümine on Salumäe isiklik asi".

Selis kõneles eraomandit väärtustav isik. Tõepoolest, eraomand, isegi juhul, kui sel on suur kultuurilooline väärtus, on ennekõike siiski eraomand; vähemalt selle omaniku eluajal; vähemalt meie kultuuriruumis. On tõsi, et meil kõigil on võimalus ja õigus (juriidilistel isikutel konkreetsetel juhtudel isegi kohustus) saata tasuta isiklikke dokumente või muid esemeid arhiividele ja muuseumidele, kus siis vastav töörühm otsustab, kas ühel või teisel materjalil on asjakohast sisu.

Et aga Salumäe kuus aastat tagasi ja nüüd Lutzi otsustasid endale kuuluva vara maha müüa ja seda mitte tasuta ära anda, ei kuulu vaidlustamisele. Selleks oli neil nii juriidiline kui moraalne õigus. Kaiserslauterni sponsor ütles koguni, et Lutzi süüdistatakse ülekohtuselt, kuna teda tuleks eelnevate aastate tööde ehk majamuuseumi ülalpidamise eest hoopistükkis tänada. Seega Lutzi motiivid edasisse arutellu ei kuulu.

Ent tagasi Seli öeldu juurde. Seda põhjusel, et tema väljaöeldule sobib viidata ka praeguse küsimuse kontekstis. Probleem seisneb selles, et väites "võitudest saadud emotsioon kuulub rahvale" jäetakse täpsustamata emotsiooni koostisosad ning teiseks, kuidas on neid emotsioone võimalik põlvkondade kaupa edasi transportida – ning kes seda tegema peaks?

Viimane küsimus on ajaloo seisukohalt kriitilise tähtsusega, seda muidugi lähtudes eeldusest, et need emotsioonid (otseülekandes saadud vahetu kogemus, hilisem kirjutus, sündmusega seotud avalikult väljapandud meened) üleüldse konkreetse kultuuri ajalooruumis salvestamist väärivad.
Niisiis, kes üldse peab võtma vastutuse ajaloo loomise, selle põlvkondadeülese transpordi eest? Ja küsides sedasi Walteri juhtumi valguses, võib avaneda perspektiiv, mis Saksmaa jalgpalliliidu eitava ostusoovi hoopis teise valgusse asetada võib.

Esmalt tuleb aru saada, et muuseumid, artefakte koguvad ja säilitavad institutsioonid pole kummist, erinevalt dokumentatsioonile peavarju pakkuvatest arhiividest, kel tänu digitaliseerimisele on avanenud võimalus kogu oma senine tegevus ümber struktureerida.

Sellega võrreldes toimivad muuseumid oma kogusid täiendades sisuliselt muutumatutena ning iga konkreetne muuseum, milliseid Saksamaal on üle kuue tuhande, peab endiselt üsna rangelt oma kollektsiooni luues valikuid tegema. See omakorda aga tähendab, et muuseumidele saadetavad materjalid on jätkuvalt omavahelises ägedas võitluses – millisel materjalil on jõudu ajaloo kujundamisel kaasa rääkida, milline materjal kaob aga koos tema omanikuga!?

Saksamaa muuseumide liidu (Deutscher Museumsbund) sõnastatuna seisneb muuseumide ülesanne inimkonna kultuurilise ja loodusliku pärandi säilitamises ja edastamises. Muu hulgas on öeldud, et "muuseumid teavitavad ja harivad, pakuvad kogemusi ning edendavad avatust, sallivust ja sotsiaalset vahetust. Muuseumid ei ole orienteeritud kasumile. Nad on pühendunud inimõiguste – eriti puudutab see õigust haridusele – järgimisele ja levikule."

Kuna muuseume, nagu viidatud, on Saksamaal väga palju, on selge, et kuigi nad tegutsevad ühisest printsiibist lähtuvalt, et saa nende muuseumide roll ja olulisus olla sama kaaluga. Olgu see siis tegevusvaldkonna kui mõjupiirkonna mastaabist tulenevalt. Nii näiteks külastati statistikaportaali Statista andmetel Berliini Uut muuseumi (Neues Museum) 2017. aastal 777 000 korda, samas kui Fritz Walteri majamuuseum kogus 15 aasta jooksul 30 000 külastuskontakti.

Siit edasi võime retoorilise mõtteharjutuse korras mõelda, kuivõrd võrreldamatu on nende kahe muuseumi mõju ühiskonnale ning kuivõrd vähetõenäoline on võimalus, et Walteri majamuuseum võinuks kuuluda koguni riiklikult ettekirjutatud õppeprogrammi. Sellise pisikese muuseumikillukese külastamine lähtub siiski iga inimese enda sisemisest soovist. Loomulikult võib selliseks inimeseks osutuda ka kooliõpetaja, kelle tuules avaneb pisimuuseum ka tema õpilastele, kuid pole vist põhjust kahelda, et suurematel muuseumidel on märgatavalt reaalsemad võimalused riiklikku õppeprogrammi kuuluda.

Sedasi rehkendades võime mõelda, kuigi tõenäosus märki tabada on peaaegu olematu (!), et ehk arvestas ka Saksamaa jalgpalliliit võimalusega, et avalikkuse surve lihtsalt ei lase Walteri pärandil laiali valguda. Võibolla arvestati koguni võimalusega, et 1954.-aasta-pärand, mille ajalookirjutus on kujundanud hoopis tähtsamaks kui lihtne spordivõit, maandub viimaks mõnes Uue muuseumi mõõtmetega institutsioonis, sellises, mis kaasatud ka ametlikku haridusellu?

Siinkohal ongi huvitav lisada, et kui fännid ja asjahuvilised erinevates foorumites oksjoni ärahoidmise võimaluste üle arutasid ning võimalikke vastutajad püüdsid välja sõeluda, siis Saksamaa jalgpalliliidu ja 1. FC Kaiserslauterni kõrval leidis äramärkimist ka Kaiserslauterni linn. Nii aga oleme juba mitme sammu võrra lähemal võimalusele, et too pärand viimaks ka laiemasse haridusellu kaasatakse, noh, vähemalt koduloo raames.

Kuid nagu juba öeldud, on õhku visatud mõttekäigu võimalus tõepärasusele vastata siiski üsna väike, ehkki mitte päris võimatu, eriti perspektiive silmas pidades. Seda toetab näiteks fakt, et saavutused tippspordis kuuluvad nii kultuurilise pärandi kui üha intensiivsemalt ka haridusprogrammide hulka. Selliseid kinnitusi leiame ka Eestist. Nii näiteks on noodsamad Salumäe kullad paigutatud Eesti ametlikku ajalukku, olles leidnud äramärkimist akadeemilise Eesti ajaloo kuuendas köites (Ilmamaa, 2005). Too raamat kuulub aga ülikoolide õppeprogrammi.

Lõpetuseks, nagu lubatud, olgu täpsustatud ka oksjonile toodud asjade side Eestiga. Nagu juba öeldud, registreeriti 290 eset, mille hulgast suutsin tuvastasin ühe, mis kaudselt tõepoolest Eestiga seotud. Nimelt olid 20-eurose alghinnaga müügis foto ning üheteistkümne sentimeetri kõrgune karikas, meenutamaks Saksamaa LV ja NSV Liidu koondise Hannoveris peetud kohtumist 15. septembril 1956.

Tollel fotol suruvad mängukeelsel tseremoonial kätt meeskondade kaptenid Fritz Walter ning Igor Netto. Neist viimane, nagu ajakirjanik Indrek Schwede viimastel aastatel mitmel korral tähelepanu on juhtinud, on küll sündinud Moskvas, ent on Eestist pärit vanemate laps. Nii ei näi tolle ärajäänud oksjoni side Eestiga üldsegi mitte kangutatud olevat.

Kommentaarid

Ftk   •  
(80.235.17.***)
Väike parandus: Igor Netto ei sündinud Narvas, vaid siiski Moskvas. Küll aga olid tema vanemad Valgast ja Tartust pärit eesti venelased, kes rääkisid ka eesti keelt. Igori vend suri alles mõne aasta eest ja rääkis pisut ka eesti keelt.

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
VÄRSKED VUTIJUTUD
Pikk ette (ja ise järele) | Pika põua lõpp: kas Paide ongi tiitlikursil või on Flora lihtsalt halb?
KOONDISEMÄNGU EEL
KÜLAS SIIM JUKS!
Udune Albion | Man City eri: kui keegi oleks 20 aastat tagasi öelnud, et tuleb Meistrite liiga võit, oleksin tema kainust kontrollinud
KOONDISE KESKVÄLJAMEHED
VARSSAVI EEL
Eesti koondist tabas suure mängu eel tagasilöök: üks mees jääb esialgu lennukilt maha
VARSSAVI EEL
Sõelmäng | Väravakuningas Henri Anier: pole olemas võimsamat emotsiooni, kui Eesti eest löödud värav
Eesti koosseis Poola vastu: Klavan, Mets ja Vassiljev olemas, kutse sai ka Laur
OTSUSED
Videokohtunik | Kes kelle kukutas ja kelle jalale ikkagi astuti?
PIKEMAT LUGEMIST
VARSSAVI OOTAB
Eesti, pane valmis! Poola koondise koosseis kubiseb suurtest nimedest
RISTNURK
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
Kas HPV-ga nakatumine võib tekitada vähki ka meestel?
VIDEOKOHTUNIK

Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?

Vaata kõiki episoode siit!

PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

SILM PEALE!

Vaata siit värsket videolugu!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FCI Levadia
9
Paide Linnameeskond
9
Nõmme Kalju FC
7
Tartu JK Tammeka
7
Tallinna FC Flora
4
Pärnu JK Vaprus
3
JK Tallinna Kalev
2
FC Nõmme United
1
FC Kuressaare
0
JK Narva Trans
0