Üle kahe aasta Euroopa jalgpallibosside juukseid halliks ajav Aafrika rahvuste karikas saab taas alguse. Teeme lühikese ülevaate 16 riigist, kes kuldset trofeed jahtima hakkavad.

A-alagrupp: Gabon, Burkina Faso, Kamerun ja Guinea-Bissau

2017. aasta Aafrika rahvuste karikaturniir (edaspidi ruumi kokkuhoiu mõttes CAN; Coupe d'Afrique des nations de football) pidi tegelikult toimuma Liibüas, kuid seal toimuva kodusõja tõttu otsustas Aafrika Jalgpallikonföderatsioon turniiri üle viia Gabonisse. Varem kuuel korral CAN-i finaalturniiril mänginud võõrustajakoondise suurim staar on kahtlemata Dortmundi Borussias mängiv ründaja Pierre-Emerick Aubameyang, kuid koondise ridadesse kuulub ka Torino Juventuses mängiv Mario Lemina. Riik ise ei ela läbi just parimaid aegu.

Kuigi Gabon on Sahara-taguse Aafrika üks rikkamaid riike, ei ole majanduslik edukus kõigi sealsete elanikeni jõudnud. Samuti valiti hiljuti tagasi ebapopulaarne president Ali Bongo Ondimba ning Gabonis valitsev poliitiline ja majanduslik kriis on pannud riigi eest välja astuma ka Elevandiluuranniku staari Salomon Kalou. „Me hakkame mängima riigis, kus inimesed elavad läbi raskeid aegu,“ tõdes Kalou nädala alguses. "Me teame, et see on raske, sest ka meie inimesed tunnevad sama. Loodetavasti toob see turniir inimesed kokku, sest rahvas on tähtsam kui jalgpall."

Pärast suurüllatusena 2013. aasta CAN-i finaali pääsemist pole Burkina Faso käsi just kõige paremini käinud. Sama aasta novembris jäädi ühe väravaga alla Alžeeriale ning napilt MM-i ukse taha, järgmist kolme aastat on iseloomustanud mitmed vigastused ja koondise põhimängijate, sealhulgas 2013. aasta turniiri parimaks mängijaks valitud Jonathan Pitroipa klubita jäämised. Selle aasta finaalturniirile jõuti üle noatera – otsustavas valikturniiri kohtumises alistati Botswana 2:1, finaalturniirile tõi Täkud Banou Diawara värav 90+9. minutil. Teist korda on koondise peatreeneriks portugallane Paulo Duarte. "Me unistame taas CAN-i finaali pääsemisest," sõnas Duarte septembris FIFA koduleheküljele antud intervjuus. "2013. aastal kaotasime finaalis ja me lasime käest võimaluse mängida Konföderatsioonide karikaturniiril, kuid ehk on õnn seekord meie selja taga. Ma loodan, et vigastused ei takista meil turniiri võitmast."

Rahvuste karika igipõline favoriit Kamerun lonkab seekordsele turniirile nagu haavatud ninasarvik. Detsembris teatasid seitse mängijat, teiste hulgas Inglismaa kõrgliigas mängivad kaitsjad Joel Matip ja Allan Nyom ning Bundesliga klubis Schalkes palliv ründaja Eric Maxim Choupo Moting, et ei soovi turniiril Kameruni esindada. Koondise eest viimati Brasiilias toimunud MM-il väljakule jooksnud Matipi sõnul oli tema otsuse põhjuseks lahkhelid eelmise treeneritebrigaadiga, teised mängijad vihjasid sellele, et ei soovi oma Euroopa koduklubides soosingust langeda. Koondise peatreener Hugo Broos andis seejärel mõista, et kutsest loobunud mängijaid võivad oodata karmid karistused. Nädal enne turniiri algust jäid oma kohast ilma ka kogenud kaitsemängijad Henri Bedimo ja Aurelien Chedjou, mistõttu läheb Kamerun turniirile vastu harukordselt kogenematu koosseisuga. Olukorra tõsidusest saab aru ka Broos. "Millal me teame, et me valisime koondisesse parimad mängijad? Nelja nädala pärast," sõnas ta reporteritele Yaoundes.

Guinea-Bissau on üks vaesemaid riike maailmas ning rahvusmeeskonda on pidevalt kimbutanud rahalised probleemid. Tihti jäävad mängijatele maksmata neile lubatud boonused ja nii on läinud ka seekord - pühapäeval kirjutas Portugali uudisteagentuur Lusa, et koondise mängijad kohtusid olukorra lahendamise eesmärgil isegi riigi presidendi Jose Mario Vaziga. Riigi valitsus lubas kinni maksta koondise CAN-i eelse ettevalmistusperioodi, kuid Guinea-Bissau pole turniiri eel saanud mängida ühtegi maavõistlust ega osa võtta lubatud treeninglaagrist, mis pidi toimuma Lõuna-Aafrika Vabariigis. Sellegipoolest on Lääne-Aafrika riik valmis suurematele vastu astuma. „Me astume võitlusse kullide vastu, kellel on rahvuste karikas suured kogemused,“ tõdes koondise peatreener Baciro Cande. "Me anname endist parima ja meie eesmärk on jõuda veerandfinaali."

Togo koondis ja Emmanuel Adebayor – üks Aafrika jalgpalli silmapaistvamaid kooslusi. 32-aastane Adebayor mängis viimati klubijalgpalli mais Crystal Palace’i eest, kuid sellest piisas, et koondise legendaarne peatreener Claude Le Roy ta kapteniks nimetaks. Le Royd peetakse Aafrikas CAN-i "ristiisaks", sest mees oli turniiril ametis juba 31 aastat tagasi. Siis oli Le Roy Kameruni peatreeneriks ning Gabonis toimuv turniir on prantslase jaoks juba üheksandaks.

"Nad nimetasid mu treeneriks ja lennutasid mu pressikonverentsile juba enne seda, kui ma ühelegi lepingule alla sain kirjutada," meenutas nüüdseks 68-aastane Le Roy enam kui 30 aasta taguseid sündmuseid hiljutises intervjuus. "See oli väga sürreaalne, aga me ei kaotanud järgmise kolme aasta jooksul ühtegi matši ja see oli tõeline seiklus. Ma olin Aafrikast koheselt sisse võetud ja ma võlgnen talle nii palju." Kuigi Togot ei pea favoriidiks ilmselt keegi, on enigmaatilise Adebayori ja karismaatilise Le Roy omavahelist keemiat kindlasti huvitav jälgida.

B-alagrupp: Alžeeria, Tuneesia, Senegal, Zimbabwe

Kõrberebased toetuvad sellel aastal kahe Inglismaalt tulnud rebase õlule. Leicester City ründaja Islam Slimani ja klubi eelmisel kevadel siiani uskumatuna tunduva meistritiitlini viinud ääremängija Riyad Mahrez on Alžeeria koondise jaoks hindamatu väärtusega superstaarid. Eelmisel nädalal Aafrika parimaks jalgpalluriks nimetatud Mahrezi jaoks on kahtlemata tegu olnud peadpööritava tõusuga, sest vähem kui kolm aastat tagasi ei olnud isegi alžeerlased kindlad, kellega tegemist on. Mahrez pääses 2014. aasta MM-koondisesse viimasel hetkel ning käis rahvusmeeskonna eest esimest korda väljakul vahetult enne finaalturniiri algust. MM-il pääses Mahrez mängu vaid ühe korral.

"Kui ma esimest korda tema kaasamise peale mõtlesin, ei kuulunud ta Leicesteri eest isegi Inglismaa esiliigas algkoosseisu," meenutas koondise tollane peatreener Vahid Halilhodzic nädala alguses Ühendemiraatide ajalehele The National. "Mind kritiseeriti talle kutse saatmise eest. Mina aga nägin mängijat, kes ei satu iial paanikasse ning suudab asjad liikuma panna ka siis, kui tal on kolm kaitsjat ümber." Mahrez pole sellel hooajal olnud nii säravas vormis, kuid koos võimsa edurivimehe El Arabi Hillel Soudani ning Islam Slimaniga, kes oli 27 väravaga eelmisel hooajal Portugali kõrgliiga parim väravakütt, on ta jätkuvalt ohuks kõigile maailma väravavahtidele.

Alžeeria naaberriik, Aafrika põhjatipus asuv Tuneesia keskendub seekordsel turniiril haruldase nähtusena koduliigas mängivatele jalgpalluritele. 23-st mängijast 14 teenivad leiba Tuneesias, Euroopa publikule nimekamatest mängijatest on Gabonisse sõitnud näiteks Valencias mängiv kaitsja Aymen Abdennour ning Sunderlandi ääreründaja Wahbi Khazri, kes võitleb pahkluuvigastusega. Kartaago kotkaste peatreeneri Henryk Kasperczaki otsus on kodumaal positiivselt vastu võetud ning sama keelt räägivad ka tulemused – alates novembri algusest on Tuneesia pidanud 11 kohtumist, milles on vastaste puur lahti muugitud 17 korral, endale on lubatud lüüa neli väravat. Teistest CAN-i finaalturniirile pääsenud riikidest mängivad Tuneesias veel neli pallurit, mis teeb Tuneesia kõrgliigast CAN-il enim esindatud Aafrika liiga.

Senegali koondis on paberil tavapäraselt üks turniiri tugevamaid, kuid otsustavatel hetkedel on meeskonna samm alati veidi liiga töntsiks jäänud. Ka kahe aasta tagusel finaalturniiril sattus Senegal ühte alagruppi Alžeeriaga, siis tuli Põhja-Aafrika riigilt vastu võtta 0:2 kaotus. Surmagrupis, kuhu kuulusid ka Lõuna-Aafrika Vabariik ning Ghana, jäi Senegal kolmandaks. Nelja aasta eest ei suutnud Senegal CAN-ile üldse kvalifitseeruda, 2012. aastal saadi alagrupis kolm kaotust ning jäädi viimaseks.

Viimane kord mängis Senegal CAN-i finaalis 2002. aastal, vähem kui kuus kuud hiljem pääses koondis MM-i veerandfinaali, kus Türgi paremust oldi sunnitud tunnistama alles lisaaja järel. Toonase kuulsa meeskonna kapten Aliou Cisse on praeguse koondise peatreener. Senegali võimsasse ründeliini kuuluvad lisaks Liverpooli staarile Sadio Manele ka Balde Keita, Mame Biram Diouf ja Moussa Sow, veidi madalamalt tõmbavad niite Henri Saivet, Mohamed Diame, Idrissa Gueye ja Cheikhou Kouyate. Kaitseliinis on ründajate hirmuks Napolis leiba teeniv Kalidou Koulibaly. Kui Senegal suudab oma raskeimast vastasest – iseendast – üle olla, pole finaalikoht kindlasti mitte võimatu. 

Sarnaselt A-alagrupis mängivale Guinea-Bissaule valitsevad rahamured ka Zimbabwe koondise laagris. Koondise pallurid soovisid iga väljakul käidud mängu eest teenida 5000 USA dollarit, kuid Zimbabwe valitsus soostus neile maksma soovitust poole vähem. Seetõttu otsustasid mängijad mitte osaleda riigi presidendi Emmerson Mnangagwa korraldatud pidulikul turniirieelsel õhtusöögil, et nende pealt kokku hoitud summa nende endi taskutesse läheks. "Me ei nõua palju," ütles koondise kapten Willard Katsande kohalikule raadiojaamale esmaspäeval. "Me teame, mida me meeskonnana tahame ja me esitasime oma nõudmised juba ammu, kui keegi ei võtnud meid kuulda."

C-alagrupp: Elevandiluurannik, Kongo DV, Maroko, Togo

Elevandiluurannik on hüvasti jätnud oma kuldse põlvkonnaga. Didier Drogba, vennad Toured, Arthur Boka ja teised Euroopa tippklubidesse kuulunud mängijad, kelle kiiretempoline mängustiil Elevantidele üle kogu maailma poolehoidjaid tõi, on koondisekarjääri nüüdseks lõpetanud ja jätnud tiitlikaitsmise nooremate meeste hooleks, samuti on vigastuse tõttu väljas ääremängija Gervinho. Uueilmelise Elevandiluuranniku kaitseliini kuuluvad Manchester Unitedi ja PSG mängumehed Eric Bailly ning Serge Aurier, uue tulijana meelitas Aafrika koondis Inglismaalt üle ääremängija Wilfried Zaha, kes kolmapäevases maavõistluses Uganda vastu ka Elevantide eest oma esimese värava lõi.

Aasta esimestel päevadel kinnitas Elevandiluuranniku alaliit ka Gabonisse sõitnud koondisele uue ja võimsa eelarve, kuhu lisati mängijate boonustele kuluvaks summaks üle 600 000 euro. Mitmed Aafrika spordiajakirjanikud peavad just Elevandiluurannikut Senegali kõrval teiseks peafavoriidiks ning kindlasti saab olema huvitav näha, kas vana kaardiväe lahkumine on Elevantidele osutunud innustavaks või hoopis morjendavaks. 

Kongo DV, mida on erinevatel ajaperioodidel nimetatud Kongo Vabaks Riigiks, Belgia Kongoks, Congo-Léopoldville’iks või Zaireks,  pidi novembris oma keerulise nimeloo tõttu MM-valiksarja kohtumisele Guineasse sõitma ilma seni Inglismaa noortekoondiseid esindanud ründaja Benik Afobeta sellel lihtsal põhjusel, et Inglismaa jalgpalliliit saatis kodakondsusvahetust taotlenud Afobe paberid valesse Kongosse – DV naaberriiki Kongo Vabariiki. Bournemouthi eest mängiv Afobe ei saanud piinlikust seigast teada enne, kui ta oli juba enam kui 6500 kilomeetri kaugusel asuvasse Kinhasasse lennanud, et uute koondisekaaslastega tutvuda. Pabereid ei saadudki mänguks korda ning Afobe pidi tühjade kätega tagasi Inglismaale lendama.

Pole kindel, kas segane saaga mängis rolli ka mehe otsuses Kongo DV-d CAN-il mitte esindada, Gabonisse sõitnud koondise hingekirja Afobe igatahes ei kuulu, lootes Bournemouthi koduklubile antud lühiintervjuus klubi algrivistuses kanda kinnitada. Koondise ründeliini juhivad Villarreali mees Cedric Bakambu ja Hulli mängija Dieumerci Mbokani, keda ühendab üks traagiline mälestus – nimelt olid mõlemad mehed saatuse tahtel Brüsseli Zaventemi lennujaamas, kui kaks enesetaputerroristi eelmise aasta 22. märtsi varahommikul kohvritesse peidetud pommid õhkisid ning koos endiga 15 inimest tapsid. Mehed pääsesid õnneks vigastusteta ning said järgmisel päeval kodumaale naasta.

Viimati 2004. aastal CAN-il alagrupist edasi (toona ka finaali) jõudnud Maroko soovib meeskonna käekäiku oluliselt parandada ning veebruaris palgati koondise peatreeneriks üks Aafrika praeguse hetke säravamaid nimesid – Herve Renard. 48-aastane prantslane on ainus treener, kes on CAN-i suutnud võita kahel korral kahe erineva koondisega (2012. aastal Zambia ja 2015. aastal Elevandiluurannikuga) ja loomulikult jätkub mehele kiidusõnu ka kahe aasta eest CAN-i karika Elevantide kaptenina pea kohale tõstnud Yaya Tourel. "Ta on võitja," sõnas Toure Prantsusmaa televisioonile eelmisel nädalal. "Ootame, et näha, mis juhtuma hakkab, aga ma arvan, et ta võib selle karika taas võita. Tal on sisetunne ja haistmine, millega ta meeskondadest meistrid teeb."

"Ma pole ennustaja, ma olen võistleja," iseloomustas Renard ennast koondise treeninglaagris Ühendemiraatides. "Meie kindlaks miinimumeesmärgiks on pääseda veerandfinaali. Me oleme teinud rasket tööd ja me oleme valmis." Suurepärasel motivaatoril Renardil, kes ähvardas eelmise turniiri ajal ka kaptenit Toured koju saata, seisab aga ees raske ülesanne, sest Maroko koondist räsivad mitmed vigastused. Erinevate murede tõttu jäävad Gabonist eemale nii Southamptoni mängija Sofiane Boufal, Nice’i eest head hooaega tegev Younes Belhanda, Watfordi äär Nordin Amrabat ja Saint-Etienne’i ründaja Oussama Tannane. Maroko koondisesse kuulub koguni 18 mängijat, kes pole Marokos sündinud – 12 pallurit on sündinud Prantsusmaal ja viis mujal Euroopas. Kanadas Montrealis sündinud väravavaht Yassine Bounou on ainus mängija CAN-il, kes on sündinud väljaspool Aafrikat ja Euroopat.

D-alagrupp: Ghana, Mali, Egiptus, Uganda

Aafrika tähtsaimal turniiril viimati 1982. aastal võidutsenud Ghana jahib oma viiendat tiitlit, kuid neidki saadavad mitmed mured, mis meeskonna edu takistada võivad. 2010. aasta MM-il südide esitustega maailma tähelepanu köitnud koondis sai neli aastat hiljem Brasiilias vaid ühe punkti ja jäi alagrupis viimaseks, pealkirjadesse jõudis hoopis mängijate valmisolek matše boikoteerida, juhul, kui neile lubatud boonused nendeni ei jõua. Fännid vilistasid Kumasisse tagasi jõudnud meeskonna välja ning nende kahetine suhtumine koondisesse on aktuaalne ka praegu.

Ühtlasi on Ghana viimasel ajal olnud alavormis – viimasest kuuest ametlikust mängust on võidetud vaid üks, eriti selgelt paistsid praod Ghana kaitses välja novembris toimunud MM-valiksarja kohtumises Egiptuse vastu, kus Mustad Tähed jäid alla 0:2. Samuti on mitmed tähtmängijad eesotsas Andre Ayewga olnud hädas vigastustega. Vanast kaardiväest kuulub koondisesse ründaja Asamoah Gyan, kellel täitub turniiri jooksul sajas koondisemäng.

Egiptus on tagasi. Vahemikus 2006-2010 kolmel järjestikusel korral triumfeeriunud Vaaraod ei suutnud seejärel kvalifitseeruda kolmele järjestikusele finaalturniirile, kuid seekordsel valikturniiril näidati hoopis teisest klassist minekut, edestades G-valikgrupis teiseks jäänud Nigeeriat viie punktiga. Sarnaselt Tuneesiale on paljud (12) Egiptuse mängijad koduliigast, esindades riigi kahte suurt klubi Al Ahlyd ning Zamaleki. Võimsa tähiseni võib jõuda kodumaal elavaks legendiks olev väravavaht Essam El Hadary, kes saab turniiri käigus juba 44-aastaseks. Kui Egiptuse kaptenipaela kandev mees ka Egiptuse eest platsile jookseb, saab temast vanim mees, kes CAN-i finaalturniiril väljakul käinud on.

El Hadary ei taha aga sellega piirduda. Neljal korral rahvuste karika võitnud väravavaht pole rahvuskoondist veel kõige kõrgemal tasemel esindada saanud. "Ma võitlen selle nimel, et pääseda MM-ile," tunnistas ta juunis BBC-le. "Mind ei huvita mu vanus, ma treenin, nagu ma oleks 20-aastane. Ma ei kaota lootust seal mängimisest. Ma ei anna alla, seda ütlen ma endale igal hommikul ja iga treeningsessiooni eel."

Kolmel järjestikusel korral CAN-ist eemale jäänud Egiptuses on ootused loomulikult kõrged. Sellegipoolest on paljud kohalikud arvamusel, et peatreener Hector Cuper, kes on kahel korral Valencia lootsina pääsenud ka Meistrite liiga finaali, loodab liialt meeskonna staari, Romas mängiva Mohamed Salahi peale. Samuti ei olda rahul sellega, et viimastes mängudes on Cuperi stiiliks olnud pika palli mängimine ja umbkaitses istumine. Vaaraode tulihingelised poolehoidjad teavad, et koondise peaeesmärk on saavutada pääs MM-ile ning vaikimisi on CAN nii-öelda soojendusturniiriks, kuid sellegipoolest ei tasu Egiptust iial maha kanda.

Uganda kohtub Egiptusega küll D-alagrupi teises mänguvoorus, aga esimest korda pärast 1978. aastat finaalturniirile pääsenud koondis on tugeva vastase juba sihikule võtnud. "Ma ootan mängu Egiptuse vastu väga, sest ma tunnen neid läbi ja lõhki," ütles Uganda kapten Geofrey Massa üleaafrikalisele spordiportaalile EniSports. "Me austame neid, kuid meil on piisavalt hea meeskond, et Egiptusega hakkama saada."

Lisaks Uganda eest 17 väravat löönud ründajale Massale loodab riik ka väravavahile Denis Onyangole, kes aitas Lõuna-Aafrika Vabariigi klubil Mamelodi Sundownsil oktoobriks Aafrika meistriks tulla. Heade esituste eest nimetati puurilukk eelmisel nädalal parimaks Aafrika kontinendil mängivaks jalgpalluriks. Värvika koondise (mängijad teenivad leiba nii Vietnamis, Liibanonis, Soomes, Iraagis, Islandil kui USA-s) staariks on ilmselt Belgia klubis Liege Standardis palliv 21-aastane ääremängija Farouk Miya, kes on 38 mänguga löönud koondise eest juba 15 väravat ja Massa eemalolekul juba ka koondise kaptenipaela kandnud.

2012. ja 2013. aasta turniiridel kolmanda koha saavutanud Mali on FIFA edetabelis kolme ja poole aasta taguselt 23. kohalt langenud 64. pügalale, kuid Loode-Aafrika riik on alati tugev turniirimeeskond. Pikaaegne kapten Seydou Keita on koondisekarjääri lõpetanud ja Gabonisse ei kaasatud ka ründajaid Cheick Diabated ning Modibo Maigat, kuid Crystal Palace’is mängiv Bakary Sako ja Bremeni Werderi Sambou Yatabare peaksid Kotkastele andma piisavalt laskemoona, et D-grupis edasipääsu nimel võidelda.

Koondisesse kuulub ka Adama Traore, kuid mitte see Adama Traore, kes Euroopa jalgpallisõpradele tuttavam – Barcelonast Aston Villasse siirdunud ja praegu Middlesbrough’s mängiv ääreründaja otsustas koondisekutsest loobuda ja jääda ootama oma sünniriigi Hispaania kutset. Gabonis teeb kaasa aga Adama Traore, kes mängib Prantsusmaa kõrgliigas Monacos. "Me teame, et meil on noor koosseis, aga me usume, et suudame ühtse meeskonnana edu saavutada," ütles kaitsja Hamari Traore eelmisel nädalal BBC-le. "Meie meeskonnas pole ühtegi suurt staari – kõik on staarid ja see aitab meid vaimselt."