12 kuud tagasi vireles Artjom Dzjuba Peterburi Zeniti pingiotsal. Ta ei olnud ligi kaks kuud klubigi algkoosseisu kuulunud, rääkimata koondisest. Nüüd on ta Venemaa koondise kapten, lemmiklaps. Dzjubanaator. Dzjubinho.

Maailmameistrivõistluste finaalturniiri avamängust tiksub 70. minut, Venemaa juhib Saudi Araabia vastu 2:0. Venemaa koondise peatreener Stanislav Tšertšessov võis seisuga rahul olla, kuid tal oli kasutada veel üks vahetus. Pingil ootasid teiste seas võimalust vennad Mirantšukid ja Daler Kuzjajev.

Aga Tšertšessov pöördus Dzjuba poole. Hiiglasekasvu ründaja pani ennast valmis ja astus murule, 90 sekundit hiljem oli pall võrgus. Venelaste uus imelaps Aleksandr Golovin tsenderdas ja Dzjuba kadus kaitsjate käest nagu Nicolas Cage parimatel päevadel. 3:0.

Edasine oli ehe näide Tšertšessovi julgusest. Venemaa ootas palju Fjodor Smolovilt, koduliiga kahekordselt parimalt väravakütilt ja viimase kolme hooaja parimalt mängijalt, kuid Dzjuba esitus jagas peatreeneri jaoks kaardid ringi. Smolov istutati pingile.

Teel kaheksa parema sekka kogunes Dzjuba kontole viie mänguga 333 minutit, kolm väravat ja kaks resultatiivset söötu. Kuldseks saapaks sellest muidugi ei piisanud, aga kui arvestada ka passe, oli Dzjuba mängitud minutite kohta turniiri kõige kasulikum mängija - selja taha jäid Kane, Griezmann, Hazard ... kõik.

Et mõista saavutuse konteksti, peame alustama kaugemalt. Algusest.

Prussakad, Karpin ja 23 000 rubla

Tšertšessov tunneb Dzjubat juba kaua. Ründaja lapsepõlv ei möödunud külluses, tema pere elas väikese Artjomi kümnenda eluaastani Moskvas kommunaalmajas; Dzjuba on hiljem naljatanud, et isegi prussakad olid toona sõbralikud. Tema ukrainlasest isa oli politsenik, venelasest ema poemüüja. Tšertšessov oli samal ajal veel tippmängija, Venemaa koondise esiväravavaht.

Jalgpall Artjomile meeldis ja kaheksa-aastasena seadis ta esimest korda sammud Moskva Spartaki treeningule. Vähem kui kümme aastat hiljem tegi Dzjuba profidebüüdi ja Tšertšessovist oli saanud Spartaki peadirektor, peagi juba peatreener. Nagu nüüd koondises, oli tal ka toona probleeme noorte usaldamisega, kuid Dzjuba raske iseloom ei paistnud veel selgelt välja. Suhetel polnud häda.

Keerulisemad ajad ootasid ees - 2008. aastal liitus Spartaki juhtkonnaga Valeri Karpin. Narvas sündinud Venemaa vutilegend oli vahelduva eduga peadirektor ja peatreener, nii kokku kuus aastat. Tema käskis, poos ja laskis.

***

Kahe suure ego suhted ei olnud kunagi soojad, kuid tõsisemaks sõnasõjaks läks Venemaa suurima spordiajalehe Sport-Expressi veergudel aastaid hiljem.

Dzjuba: "Ma ei meeldinud Karpinile esimesest päevast alates, see ei ole mingi saladus. Karpini ajal toimus meeskonnasisene diskrimineerimine. Mõne jaoks oli lubatud kõik, mõne jaoks mitte midagi."

Karpin: "Mul ei ole lemmikuid. On mängijad, kes täidavad neile seatud eesmärke ja aitavad meeskonna edule kaasa, ja on mängijad, kes seda ei tee."

Dzjuba: "Päeva loojangul ei pea me kallistama ja suudlema. Tulen ja teen oma tööd - ongi kõik. Seda, miks Karpin minusse nii vaenulikult suhtub, aga seda varjata üritab, ma ei tea."

Karpin: "Dzjuba ei ole tüdruk. Ma ei valmistu temaga abielluma ja ei kavatse seda kunagi teha."

***

Esimest korda jooksid asjad Dzjuba jaoks täielikult rappa 2009. aastal. Spartak oli Austrias laagerdamas, kui meeskonnakaaslane Vladimir Bõstrov avastas, et 23 000 rubla (toonases vääringus orienteeruvalt 500 eurot - I. L.) on kadunud. Raha leiti Dzjuba isiklike asjade hulgast - mis täpselt juhtus, on tänini selgusetu, aga 20-aastane ründaja saadeti minema. Siberisse. Karpini väitel oli see meeskonna, mitte tema või klubi juhtkonna otsus.

Dzjuba aga eitas kõike ja väitis, et ta lavastati süüdi. "Inimesed rääkisid mind taga - "ta on varas, talle ei ole enam jalgpallis kohta". Mäletan, kuidas koos kõigi teistega pöörasid mulle selja ka Spartaki fännid. Olin heidik," meenutas ta aastaid hiljem sports.ru-le.

Siber, väike treener ja uus leping

Järgmised kaks aastat veetis noor Dzjuba laenul Tomskis, kodust 3500 kilomeetri kaugusel, kus tema meeskonnakaaslaseks sai Sergei Pareiko. Kui esimesel aastal tundus, et inimestel võib õigus olla, siis teisel lõi Dzjuba esmakordselt särama. Kümme väravat 24 mängus kindlustasid, et teda ei unustatud. 

"Mind sunniti mugavast pesast välja, eemal Moskvast, eemal kodust - Tomskis. See tegi minust mehe ja jalgpalluri," meenutas Dzjuba hiljem Sport-Expressile. "Karpin andis endast parima, et ma jalgpallist loobuksin. Ta tahtis mu karjääri hävitada, aga ma ei andnud nii kergelt alla."

Spartak kutsuski Dzjuba tagasi. Bõstrov oli lahkunud ja inetu vahejuhtum vähemalt ajutiselt kõrvale heidetud, isegi suhted Karpiniga tundusid soojenevat. 2012. aasta suvel palkas Karpin aga peatreeneriks Unai Emery ja asus ise taas direktori rolli. Hispaanlane ei olnud Dzjuba talendist vaimustuses.

"Mängisid need, kes olid minu arvates parimad. Ta ei väärinud alati kohta algrivistuses. Kas Fabio Capello võtab Dzjuba MM-ile? Tõenäoliselt mitte. See ütleb nii mõndagi, kas te ei arva?" selgitas Emery valikuid pressile. Dzjuba vastas, talle omaselt, keset hooaega, pärast 1:5 kaotust Moskva Dinamole, nimetades Emeryt treneriškaks. Väikeseks treeneriks.

Emery läks peagi koos saba ja sulgedega, Karpin sai uuesti peatreeneriks ja Dzjuba algkoosseisu, kuid väravad olid visad tulema. Millestki nappis, järgmisel suvel saadeti ta uuesti laenule. Nagu Siberis, oli Dzjubal ka nüüd Rostovis midagi tõestada. Järgnes 17 liigaväravaga hooaeg, mida kroonis karikavõit. Ehk veel magusam, ta oli üle elanud ka Karpini. Loots sai Spartakist 2014. aasta kevadel lõplikult kinga.

Hiilgav hooaeg Rostovis ei olnud küll piisav, et mahtuda Capello MM-koondisesse, kuid samal sügisel lõi Dzjuba Spartaki eest kuraditosina mänguga seitse väravat ja itaallase kutsed muutusid regulaarseteks. Mänguaeg ja väravad lapsepõlveklubis, koht koondises, ei mingit Karpinit - Dzjuba elu tundus ilus. Kuni algasid läbirääkimised uue lepingu osas.

3 miljonit eurot, reetur ja kolimine

Dzjuba väärtus kerkis kiiresti ja kõrgele, aga Spartaki juhid ei olnud kindlad, kas ründaja on investeeringut väärt. Läbirääkimised muudkui ebaõnnestusid. Spartakis 126 mänguga 26 väravat löönud mees nõudis viieaastast lepingut, mis tooks sisse 3 miljonit eurot aastas.

"Ma tahaksin jääda, aga olen Spartakis palju kannatanud. Nad ei kohtle noori just hästi, saates neid ilma asju läbi rääkimata laenule. Tahaksin tulevikku kindlustavat lepingut," vihjas Dzjuba Sport-Expressiga rääkides minevikuintsidentidele. Kõrvale heidetud, aga mitte unustatud.

Peagi teatas Spartak ametlikult, et loobub Dzjubaga lepingu pikendamisest. Ründaja jutt muutus. "Kui hakkasime rahast rääkima, alustas Spartak ebasportliku, isegi inetu käitumisega. Teatud hulk fänne pöörati minu vastu - tean, et nad maksti kinni. Nad hakkasid teatud ajakirjanikke töötlema. Spartak hakkas koheselt mind igast suunast provotseerima."

Dzjuba, mängides juba Zenitis, oli ühe jalaga Spartaki salli peal, mille fännid olid tema jalge ette maha visanud. Dzjuba väitis, et tegi seda kogemata.

"Me kulutasime Dzjuba kasvatamisele palju raha," ei jäänud Spartaki omanik Leonid Fedun võlgu, "aga ta on sellist tüüpi inimene, kes kägistaks iga viimse kui sendi pärast ka oma lähedased inimesed."

Pakkumist ei tulnud siiski kaua oodata - Peterburi Zenit pani lauale viieaastase lepingu aastapalgaga 3,3 miljonit eurot. Fännide jaoks oli tegu äärmise reeturlusega, Dzjuba jaoks aga võimalusega sisuliselt puhtalt lehelt alustada. "Muidugi ei taha ma CSKA-sse või Zeniti minna, sest olen Spartaki mängija, nende kasvandik. Aga kui minu peal trambitakse, pean kuidagi oma jalgpallialaseid oskuseid tõestama. Kuidas? Liitudes nõrgema klubiga?" sõnastas Dzjuba paljude vene mängijate dilemma. Nii viis tee Peterburi.

Taaskohtumine, Mancini ja Tula

Esimeste aastatega Zenitis võitis Dzjuba vähemalt ühe poole fännide poolehoiu, Peterburis sai temast oma. 56 liigamängu ja 28 väravat oli märkimisväärne saak, nii Andre Villas-Boas kui Mircea Lucescu oskasid temaga ümber käia. Õnnelik Dzjuba on kasulik Dzjuba.

Paralleelselt vajas ründajat ka koondis, 2016. aastal jõudis ta Leonid Slutski käe all esimest korda suurturniirile. Slutski üritas korraga algrivistusse mahutada nii Dzjuba, Aleksandr Kokorini kui Fjodor Smolovi, kuid koondis põrus alagrupis ja peatreener astus tagasi. Siis ristusid Dzjuba teed taas Tšertšessoviga.

Tšertšessovi mänguplaan ei näinud aga ette kolme ründaja kasutamist ja 2017. aasta suvel - aasta enne kodust MM-finaalturniiri - hakkas Dzjubal viltu vedama, õigemini lasi ta asjadel ise kreeni vajuda. Ta oli niigi sisuliselt koondisest väljas, kuid loobus 2017. aastal vigastusele viidates kutsest Maailmajagude karikaturniirile ja heitis siis koos Kokoriniga Tšertšessovi üle nalja, kui Venemaa alagruppi pidama jäi. Smolov oli samal ajal koduliigas ülivõimas.

Dzjuba ja Kokorini vuntsitervitus Tšertšessovi põrumisele.

Zeniti peatreeneriks sai samal suvel Roberto Mancini. Nagu kaasitaallane Capello, ei olnud ka Mancini pikakasvulisest mehest vaimustuses, eelistades klubitasandil Kokorinit. Mida voor edasi, seda vähem sai Dzjuba mänguaega, talve saabudes mängis ta juba Zeniti reservmeeskonnas. Ta palus ise üleminekut. Tula Arsenal pakkus pääseteed.

"Kas minu arvamus Karpinist on pärast Manciniga juhtunut muutunud? Ilmselt küll," tõdes Dzjuba märtsis Sport-Expressile. "Valeri Georgevitš on mõne inimesega võrreldes kullake. Oli mis oli, Karpin ütles kõike vähemalt näkku."

80 000 eurot, õnn(etus) ja lunastus

Tabeli keskmiku eest mängis Dzjuba taas kui põlevate silmadega marukoer, kümne mänguga jäi tema kontole lõpuks kuus väravat. Neist kõige mälestusväärsem sündis loomulikult kelle muu kui Mancini ja Zeniti vastu - 88. minuti 3:3 viigivärav, mis löödud vähemuses mängides. Et üldse platsile saada, pidi Dzjuba taskut väidetavalt 80 000 euro võrra kergendama.

Kõike seda tegi Dzjuba ühe sihi nimel. Ta teatas juba Tulaga liitudes, et sihib kohta MM-koondises; veidi hiljem pöördus ta avalikult Tšertšessovi poole. Sellest ei oleks aga ilmselt piisanud, kui appi ei oleks tulnud saatus. Kellele kuri, kellele halastav.

Kokorin, keda eelistasid nii Tšertšessov kui Mancini, vigastas märtsis põlve ristatisidemeid - see tähendas tema unistuse karmi lõppu. Vaid Smoloviga ei olnud aga mõeldav finaalturniirile vastu minna ja kogenud alternatiivid sisuliselt puudusid. Tahtis või mitte, Tšertšessov pidi Dzjubaga leppima ja sõjakirves sai maetud. Koos tähistatakse väravaid, alates sügisest on ründaja käe peal ka kaptenipael.

"Inimene võib olla keerulise iseloomuga või lihtsalt loll, need on erinevad asjad. Esimesel juhul on võimalik jalgpalluriga töötada, teisel mitte. Minu töö on Dzjuba võimetest maksimum välja pigistada ja ta meeskonna heaks tööle panna," märkis Tšertšessov pärast finaalturniiri RT-le.

Täpselt nagu Valeri Karpinile, täpselt nagu Spartaki fännidele, täpselt nagu Zeniti fännidele, täpselt nagu Roberto Mancinile, täpselt nagu Stanislav Tšertšessovile, täpselt nii tõestas Dzjuba ennast ka vene rahvale.

"Meil on vene hing: esmalt tekitame endale probleeme ja siis lahendame need kangelaslikult," võttis Dzjuba kokku koondise suvised tegemised. Sama hästi oleks ta võinud rääkida enda elust.