Verejäljed jalgpallil – kuidas diktatuurid tõestavad, et sport ja poliitika pole iial lahus (3)

Venemaa president Vladimir Putin sirutab 2018. aasta MM-finaali järel käe vargsi karika järele. FIFA presidendi Gianni Infantino tuju on hea. Foto: Scanpix / AFP Photo / Aleksandr Nemenov

"Sport teeb alati tegemist poliitikaga. Sport on osa ühiskonnast ning ühiskond on alati poliitiline," kummutab Ewald Lienen, Saksamaa jalgpallitegelane ning Hamburgi klubi FC St. Pauli praegune tehniline direktor, paljukuuldud klišee nende kahe institutsiooni lahususest.

Vastuolud jalgpalli ja poliitika segunemisel on probleemiks ka demokraatlikes ühiskondades, ent diktatuuride suhe palavalt armastatud spordiga on märksa sügavam. Masse koondav ja hoiakuid dikteeriv mäng on liiga võimas relv, et seda mitte enda huvides ära kasutada.

Venemaa jalgpall: oligarhid, riigifirmad ja ustavus Kremlile

Kes leiavad, et Vene jalgpallil pole terroristliku sõja valla päästnud Putini režiimiga pistmist, eksivad. Jalgpall on seal režiimi tööriist juba ainuüksi sel põhjusel, et seda juhibki režiim. 

Venemaa jalgpalliklubide omanikeks on pururikkad oligarhid, riigifirmad või riigile olulised võimu- ja jõustruktuurid. Inimesed neil positsioonidel on eranditult kas Putini lähikondlased või vähemalt on neil võimu heakskiit. Näiteks Moskva Spartaki omanikuks on naftamagnaat Lukoil, Moskva CSKA selja taga on armee ning FC Sotši omanikuks on Putini isiklik sõber, ärimees Boris Rotenberg.

Võim ei piirdu vaid Venemaaga. Gaasiettevõte Gazprom toetas oma kopsaka rahakotiga kuni tänavu kevadeni Saksa klubi Schalke 04 ning oli lisaks ka Meistrite Liiga peasponsor. See on niinimetatud "pehme jõud", räpane raha, millega Putini režiim suunab ja kontrollib avaliku arvamust. Sellise mõjutustegevuse suurimaid triumfe Venemaa jaoks oli õigus korraldada 2018. aasta MM-finaalturniiri.

Illusioone ei maksa luua: Venemaa koondise peatreener Valeri Karpin on režiimi tööriist. Foto: Scanpix / Reuters / Didor Sadullojev

Aga koondis? Kas Venemaa rahvusesinduses võiks asjad olla kuidagi teisiti? Vaevalt. Venemaa jalgpalliliitu juhib Aleksandr Djukov, Gazprom Nefti nimelise naftafirma esimees, kes võitleb raevukalt, et pallimänguala hoolimata sõjast taas Euroopa sarjadesse pääseks. Koondise peatreener on aga Valeri Karpin, "nõukogude inimene".

Ideoloogia poolt kaaperdatud sport

Kordi, mil poliitilisel ideoloogial õnnestus jalgpall täielikult oma tööriistaks muuta, tuleb otsida II maailmasõja eelsest Euroopast. Kõige edukamalt suutis seda 1922. aastal Itaalias võimule tulnud fašistliku partei liider Benito Mussolini. Saapamaa armastus jalgpalli vastu näitas kasvavat trendi ning Mussolini tabas varakult, et saab sellest kasu lõigata.

Sarnaselt natsi-Saksamaale leidis ka Mussolini, et tema rahvas asetseb teistest kõrgemal ning edu spordiväljakul pidi seda ülemvõimu tõestama. Il Duce juhtimisel võeti ette olulised reformid, loodi üleriiklik jalgpalliliiga (Serie A), ehitati hulgaliselt staadione ning võeti suund jalgpalli professionaliseerumisele.

Plaane saatis edu. 1934 võitis Itaalia kodused maailmameistrivõistlused, 1936 olümpiamängude jalgpalliturniiri ning 1938 kaitses koondis neli aastat varem võidetud karikat. Samal turniiril tekitas Itaalia skandaali, kui riietus kohtumises Prantsusmaaga tavapärase sinise särgi asemel hoopis musta vormi. Must särk oli Mussolini poliitilise liikumise sümbol ning ühtlasi vägivaldne löögirühm, mis poliitilisi vastaseid ja teisitimõtlejaid taga kiusas.

Vaid aasta hiljem heideti jalgpall kõrvale ning Mussolini ekspansionismist kantud maailmavaadet hakati ellu viima kahurite saatel.

Pikk armastuslugu punalipu all

Kommunistlikud diktatuurid ekspluateerisid jalgpallimängu pikalt, mitmekesiselt ja suure eduga. Ühise eesmärgi nimel vaeva nägev töölisklass ja "rahvaste sõprusest" tulenev jõud pidid näitama, milleks kommunism võimeline on ning milleks mädanev kapitalism mitte.

Võib vaid ette kujutada, milline poliitiline võit oli kommunistliku bloki jaoks 1960. aasta Euroopa Meistrivõistluste finaal. Turniiri võitjaks krooniti Nõukogude Liit, kes finaalis alistas teise sotsialismimaa Jugoslaavia. Lääs, kelle südames Pariisis finaal toimus, võis vaid hambaid krigistada.

Idabloki jalgpall mängis maailmas olulist rolli, sest lisaks eelmainitutele ei maksa unustada ka Ungarit, Tšehhoslovakkiat ja Poolat, kes kõik sotsialismimaade hulka kuulusid. Lisaks Rumeenia, kelle kuulus jalgpalliklubi Bukaresti Steaua võitis 1986. aastal Euroopa karika.

Sellest perioodist pärineb üks unustusse vajunud, ent vägagi kurioosne jalgpallimäng. Nimelt kohtusid 1974. aasta MM-i alagrupis omavahel esimest ja viimast korda kaks erinevat Saksa riiki. Suure sõja järel kaheks löödud riigi lääneosa oli iseseisev, idaosa aga allus Moskva käskudele.

Kohtumise eel oli õhkkond pingest paks. Mängu võitis Ida-Saksamaa 1:0 ning küllap võisid  punafunktsionärid rõõmust rõngas olla! Kahjuks osutus tulemus Pyrrhose võiduks, sest alagrupist pääses Lääne-Saksamaa ikkagi edasi ja võitis ninanipsuna viimaks kogu turniiri.

Jalgpall on seep, millega diktaatorid pesevad vereplekke

Vahel võib maailma populaarseim mäng aidata paariariikide juhtidel leida vajaminevat tunnustust, tõsta nende usaldusväärsust ning leida väljapääsu poliitilisest isolatsioonist. Endine Hispaania liider, kindral Franco võlgneb jalgpallile nii mõndagi.

Hispaania kodusõja järel (1936-39) võimutäiuse saavutanud Francisco Franco Bahamonde oli antikommunist, kes esindas Hispaania keskvõimu ning lämmatas jõuga piirkondlikud iseseisvuspüüdlused Kataloonias ja Baskimaal. II Maailmasõja lõppedes leidis Franco Hispaania end isolatsioonist, olles Euroopas ainus fašistlike meeleoludega riik.

Ent jalgpall oli see, mis aitas Hispaanial maailmaga sidet hoida. Kindral Franco poolehoidu nautiv Real Madrid tõusis 50-ndatel kontinendi domineerivaimaks jalgpallijõuks, võites Euroopa karika viiel aastal järjest. Nagu riigi välisminister Fernando Maria Castiella tabavalt sõnastas: "Real Madrid on parim saatkond, kes meil kunagi olnud."

Vutt tuli appi ka Argentiina võimuritele, kui 1978. aasta maailmameistrivõistlused just seal toimusid. Ajaks, mil suurturniiril pall veerema pandi, olid kaks aastat varem võimu haaranud sõjaväehunta tegevuse tõttu kadunuks jäänud kümned tuhanded inimesed.

Jorge Rafael Vidali juhitud riigis rööviti, piinati ja tapeti kõiki poliitilisi oponente, aga ka ametiühingute liikmeid, protestivaid üliõpilasi ja ajakirjanikke. Riigi üks kurikuulsamaid vangilaagreid asus vaid mõne tänava jagu eemal staadionist, kus Argentiina kapten Daniel Passarella MM-trofee 25. mail 1978 pea kohale tõstis.

See oli vastuoluline turniir, kus maailm paraku probleemilt pilgu ära pööras. Vidali režiim andis välismaailmale suurepärase etenduse ning lükkas naeratades vaiba alla kõik süüdistused kuritegudest. Terror kestis veel aastaid, jättes riigi ajalukku ja inimestesse sügavad armid.

Õppetunnid, nagu võime näha viimaste MMi korraldajamaade näitel, on kiired ununema. Kurjades kätes on jalgpalli õrn hing kerge saak halbadele kavatsustele ning suurepärane relv poliitiliseks mainekujunduseks. Eelkõige aga vahend tõe varjamiseks.

Kommentaarid

dnb   •  
(91.129.96.***)
Võidukarikat tohivad katsuda ainult riigijuhid ja võitjad
paroolon12345678L.   •  
(90.191.16.***)
superkokad ka nagu salt bae vms vend see oli
Wingback   •  
(213.180.19.***)
Väärt kirjatükk ja see loosung "hoiame jalgpalli ja poliitika lahus" ei tahaks kellegi suult enam kuulda. Need käivad käsikäes ja ei ole mõtet pea liiva alla toppida, vastupidi!

Sisene
UUE JUHENDAJAGA UUS HINGAMINE
Sujuvalt peatreenerit vahetanud Kalev töötab teadlikumalt, hoidudes karikasurvest ja
JUUBELISAADE
VIIMASED ÜLEMINEKUD
LIVE: aken vajub kinni, Isco diil läks lõhki, Man United ja Chelsea meisterdavad viimase hetke tõmbeid
TEHINGUD KODUMAAL
JUTUD LIIDRIST
Udune Albion | Arsenali erisaade: Wenger ehitas Emiratesi, Arteta pani tuled põlema
TIPPJALGPALLILE JOON ALLA
Jalgpalli lennunduse vastu vahetanud Signy Aarna: ei kripelda üldse, sest mu parimad jalka-aastad on möödas
RISTNURK
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Harju JK Laagri
0
0
0
0
0:0
0
2.
Tallinna FCI Levadia
0
0
0
0
0:0
0
3.
Nõmme Kalju FC
0
0
0
0
0:0
0
4.
Paide Linnameeskond
0
0
0
0
0:0
0
5.
Tartu JK Tammeka
0
0
0
0
0:0
0
6.
Tallinna FC Flora
0
0
0
0
0:0
0
7.
JK Tallinna Kalev
0
0
0
0
0:0
0
8.
FC Kuressaare
0
0
0
0
0:0
0
9.
Pärnu JK Vaprus
0
0
0
0
0:0
0
10.
JK Narva Trans
0
0
0
0
0:0
0
PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
97
Tallinna FCI Levadia
79
Paide Linnameeskond
65
Nõmme Kalju FC
65
FC Kuressaare
50
Tartu JK Tammeka
39
JK Narva Trans
38
JK Tallinna Kalev
35
Tallinna JK Legion
22
Pärnu JK Vaprus
11
VÄLISMAA ERILOOD

Soccernet.ee pakub pikemat lugemist ka välismaa jalgpalli huvilistele. Loe järele!