Venemaa suur jalgpallipidu on nüüdseks kestnud nädala, iga meeskond on saanud vähemalt korra väljakul käia. Aga kõik päevad teatavasti ei ole vennad.

Me ei ole üllatuslikult näinud ühtegi väravateta viiki. Kas turniir on sellest võitnud? Ei. Väravate järele janunejad kiruvad mind ehk maapõhja, aga teisalt on 20 mängust üheksa ehk ligi pooled lõppenud seisuga 1:0. Pidu pole ka väravahulludel. Eriti kehvaks läheb asi siis, kui lisame kompotti väravate kvaliteedi - ilusaid lüüakse ka, aga peamiseks jututeemaks on seni penaltid ja omaväravad.

Viikide vähesus tekitab olukorra, kus suur hulk meeskondi läheb viimasele päevale vastu edasipääsulootuseta. Või on nad turniirile juba selleta tulnud? Jah, jalgpallis võidab tihti suurem ja tugevam, aga sisemise põlemise puudumist ei saa sellega õigustada. Maroko ei üritanudki Portugali suurte jõududega rünnata, kuigi sellest sõltus nende edasipääs. Saudi Araabia ei teeninud Uruguay vastu isegi ühtegi kollast kaarti. Nad lihtsalt leppisid 0:1 kaotustega ja sellega, et kõik on läbi.

Tulevikule mõeldes hakkab hirmus. Kaheksa, kui mitte nelja aasta pärast osaleb maailmameistrivõistlustel 48 meeskonda. Ühest küljest annavad väiksemad alagrupid ja rohkem kohamänge justkui eelise nõrgematele, sest juhuslikkuse osakaal tõuseb, teisest küljest oleme juba praegu näinud üksjagu ühekülgseid mänge. Ja neid, kes rahulduvad kohal olemisega, tuleb kindlasti juurde. Turiste.

Aga muutused on pöördumatud. VAR. Seni - rõhutan, seni - on videokohtunikud suutnud oma tööd enam-vähem korralikult teha ja mitte jalgpallile jalgu jääda. Mõned otsused on tehtud, mõned jäänud tegemata ja õiglus pigem valitseb, aga süsteem on ikkagi jalgpallivõõras. Rääkimata vaatajatest, ei mõista kohati ka mängijad ja treenerid, millal ja miks seda kasutatakse. Käte laiutamist on asendamas õhku joonistuvad monitorid.

Vanu harjumusi muidugi nii lihtsalt välja ei juuri. Mõned jätkavad regulaarse maas rullimise ja käte laiutamise metoodikat, aga tänu videokohtunikele jõuab varem või hiljem ka näitlemine uuele tasemele. Kuhu jätta ripakile jalg, et kaitsjalt kontakt kätte saada? Kuhu suunda viskuda, kui vastase käsi sind puudutab? Enam ei ole tegu vaimse duelliga mängija ja kohtuniku, vaid mängija ja ekraani vahel.

Ja lõpetuseks: ühemehemeeskonnad maailmameistriks ei tule. Argentina ründevõimekuse juures on kriminaalne, kui palju oodatakse Messilt; Brasiilia ei peaks rõhuma Neymarile, Portugal Ronaldole. Mehed, kes suudavad palliga kõneleda, peaksid andma eelise nende vastu, kellel selliseid rääkijaid pole. Kui eeldada, et nad teevad ära kogu töö, on vastasel oluliselt lihtsam.

Jääme edasist ootama.