"Flora on ikka hea. Mitte ainult tulemused pole head, vaid nende jalgpalli on hea vaadata," kiidab Eesti jalgpallilegend Raio Piiroja oma endist koduklubi. "Ning Konstantin Vassiljev on müstika. Kogu aeg kõik arvavad, et tema parim enne on möödas, aga siis teeb ta jälle ainsana mängu."

FC Flora eesotsas oma kapteni Vassiljeviga jätkavad Konverentsiliiga neljapäeva õhtul, kui vastaseks Belgradi Partizan. Mängupaigaks staadion, kus sündinud Eesti jalgpalliajaloo kõige vägevam ja kaalukam tulemus – 2010. aastal alistas Eesti koondis sel samal areenil EM-valikmängus 3:1 Serbia.

Maavõistluses on Eesti saanud jagu kahekordsest maailmameistrist Uruguaist ja alles neli aastat tagasi ka Horvaatiast. Valiksarjas on viik kätte saadud Hollandilt ja sõprusmängus Portugalilt. Ning 2009. aasta lõpus alistati A. le Coq Arenal MM-valikmängus 2:0 Belgia, ent seda mängus, kus vastase jaoks olid kõik šansid juba kadunud. Serbia löödi põrmu võõrsil ja valiksarja alguses, kus kõik lahtine.

Emotsionaalselt võib mõni teine tulemus olla väärtuslikum, aga sportliku kaalu osas ei saa ükski Eesti koondise või klubi tulemus vastu 2010. aasta 8. oktoobril Belgradis saavutatud võidule. Flora mängib homme Eesti jalgpalli jaoks ajaloolisel areenil.

Muuseas, mitte esimest korda, sest eurosarjas oldi Partizaniga vastamisi ka 1999. aastal, ent toona oli skooriks mitte mingeid küsimusi õhku jätnud 0:6 kaotus. "Ega mul sellest midagi meeles ole," nendib toona Floras mänginud Piiroja. Aga kui paluda Eesti koondise endisel kaptenil meenutada seda teist korda, kui ta Partizani staadionil mängis, muutub Pärnu lahe kalade suurima hirmu hääl väga palju reipamaks. "Sellest räägime muidugi!"

Miks võtta klubijalgpallis tegutseva Flora eurosarjakohtumise eel ette Eesti koondise meenutamine. Võib tunduda meelevaldne, aga tegelikult mõne paralleeli leiab. Kõige tähtsam neist muidugi kohtumise toimumispaik. Aga täpselt nagu toona Eesti, on Flora hommegi selge autsaider. Täpselt nagu 2010, läheb hommegi platsile paari viimase aasta jooksul kokku küpsetatud kooslus, mis saavutanud taseme, kus kedagi ei kardeta ja häbisse ei jääda.

Kõigele sellele vaatamata on Partizan homse kohtumise selge soosik ning igasugune tulemus peale nende võidu oleks (suur) üllatus. Aga korra on välk sel staadionil Eesti jalgpalli jaoks soodsalt kärgatanud. Äkki kärgatab korra veel? Soccernet.ee uuris esimese kärgatuse autoritelt, 2010. aasta EM-valikmängus platsil käinud Eesti koondislastelt, mis asjaolud loovad potentsiaalseks üllatuseks eelduse?

"Kui ühel päeval hakkavad kõik asjad minema nii nagu satsile sobib, siis on seda meeskonda raske pidurdada. Jalgpallis on õnne ka vaja. 2010 oli platsil tunda ja Serbia meeste kehakeelest näha, et nende staaride paraad kooskõla ei leidnud. Ja i-le pani punkti kardetud publik, mis pärast Kostja löödud 2:1 väravat omade vastu pööras. Siis oli küll tunne, et tuleb ära," meenutab Raio Piiroja.

Ründaja Ats Purje jälgis kohtumist 70. minutini vahetuspingilt ja Serbia mängijate keerulised suhted oma fännidega hakkasid talle sealgi viibides silma. "Mul on meeles, et Serbia väravavaht [Vladimir Stojkovic] vilistati oma publiku poolt kiiresti välja. Ta oli alustanud Crvena Zvezdas, siirdunud sealt välismaale, aga naasnud sel sügisel kodumaale ja liitunud Partizaniga. Osa publikust talle seda andeks ei andnud. Pingi pealt panin seda kohe tähele."

Vasakkaitsja Dmitri Kruglov rõhutab, et õnne väljateenimise eeldus on hea sportlik toonus. "Väljak oli hea, ilm oli hea, meeskond oli hea, sest kõik meie mängijad olid toona heas vormis. Moodustus kena sümbioos. Tarmo Rüütli rääkis enne igat mängu, et inimesed on tulnud jalgpalli vaatama ja jalgpall tähendab väravaid. Polnud vahet, kas mäng oli kodus või võõrsil – ta rõhutas ikka, et inimesed tahavad näha väravaid ja ilusat jalgpalli."

Avapoolaeg lõppes seisuga 0:0 ja Eesti sai nimekatele vastastele (platsil olid näiteks Nemanja Vidic, Branislav Ivanovic ja Dejan Stankovic) kenasti vastu, aga 60. minutil vastastel natuke vedas ja Eesti jäi kaotusseisu. "Serblaste rikošetivärav oli ebaloogiline, sest mängulist ülekaalu neil polnud. Aga juhtus nii, et suutsime kohe viigistada," sõnab väravas seisnud Sergei Pareiko.

Viigivärava kõmmutas enam kui 30 meetri pealt Tarmo Kink, kes võinuks aga vabalt tolleks hetkeks juba platsi kõrval viibida. "Ma mäletan jumala täpselt, et pall ei läinud ega läinud auti, mis andnuks võimaluse Kink välja võtta. Suure tulemuse saavutamiseks peavad kõik asjad klappima ja see on hea näide – abitreener oli vahetuse sisse andnud ja neljas kohtunik tabloo valmis pannud, aga mängukatkestust ei tulnud. Ja siis pani Kink oma litaka ära," räägib Piiroja.

Talle 2010. aasta Hõbepalli toonud 1:1 värav oli Kingi viimane pallipuude, sest kohe seejärel tehti vahetus ära ja teda asendas Kaimar Saag.

3. X-faktorit on kah vaja

Ats Purje ja Tarmo Kink on koos Aivar Tiiduse treeninggrupis jalgpalluriks sirgunud. Seega kõigist tol õhtul Partizani staadionil viibinud inimestest oli just Purje kõige vähem üllatunud, kui Kink 63. minutil oma isikliku raketišahti avas ning 35 meetri pealt totaalse pommi Serbia väravasse läkitas.

"Kingilt võib selliseid asju oodata," sõnab neljapäeval Tallinna Kalevi kasuks Esiliigas kaabutriki löönud Purje. "Tean seda omast käest väga hästi, kuivõrd ekstreemsetest olukordadest ta suudab väravaid lüüa. Ühel Wismari staadionil peetud noorteliigamängul lõi ta värava keskjoonelt ülepeakääridega. Mul on see väga selgelt meeles."

"Mäng oli mõlemapoolselt huvitav. Momente suutsime ju luua nii meie kui ka Serbia. Me polnud mingid papipoisid, et oleks kavatsenud selle mängu niisama ära anda. Ning kaotusseis meid rööpast välja ei löönud. Ja kui Tarmo sellise ilusa värava lõi, saime hoopis lisajõudu," lausub Dmitri Kruglov.

"Kingi värav oli uskumatu," sõnab Pareiko. "Ja pärast seda hakkasid meie mehed tundma, et suudame korralikult palli kontrollida ja mängida. Kingi löök oli võimas, aga kombinatsioon, mille tulemusel lõi Kostja meid 2:1 juhtima, oli minu meelest selle mängu kõige ilusam värav. Ning see murdis ka Serbia meeskonna maha."

Kruglov räägib, et üllatustulemuse äravõtmiseks valmisolekule aitas kaasa peatreener Rüütli korratud mõttetera. "Täri rääkis ikka, et headel päevadel oleme võimelised ka suuri meeskondi võitma. See oli üks neist päevadest. Samas oli tulemus meie kõigi jaoks väga ootamatu, sest toonane Serbia oli ju väga tugev meeskond. Aga meie vastu nad millegipärast edukad polnud, vaid kaotasid palju punkte, kuna kodus tegime nendega ju 1:1 viigi."

Serbia – Eesti 2010. aasta EM-valikmängu vilistas venelane Maksim Lajuškin (muuseas, neljandaks kohtunikuks oli tänavust EM-finaalturniiri teenindanud Sergei Karasjov), keda Venemaal mänginud Pareiko ja Kruglov teadsid. Ei mingit semutsemist või midagi muud sarnast, aga mõlemad osapooled teadsid, kes teine on ja teadsid ka seda, et Venemaa kõrgliigas võidakse üpris varsti uuesti trehvata.

Pareiko: "Kui olime 2:1 juhtima läinud, asus Serbia mängima kõrgeid palle karistusalasse ja kui ma neid püüdsin, siis Nikola Žigic hakkas mulle sisse lendama. Lajuškin vilistas kogu aeg vead ära ja serblased hakkasid teda suruma. Mäletan, et küsisin ta käest selle kohta ja ta vastas: "Ära karda. Mina vilistan nii nagu näen. Kui nad nahaalselt tulevad, siis ma ei luba." Sealt sain aru, et tema jaoks on ükskõik, kes seal platsil on."

Kruglov lisab: "Kõige parem on selline kohtunik, kes ei sega jalgpalli mängimist. Aga kui kohtunik näeb, kuidas väiksem võistkond mängib vapralt ning annab endast kõik pluss see kõik võistkonnal ka õnnestub ja nad on nii mõneski momendis kodumeeskonnast paremad, siis võis sümpaatia meie poole pöörduda küll. Me kõik oleme ju inimesed."

Nagu eelnevast ilmneb, peavad karukoopas üllatustulemuse saavutamiseks klappima mitmed asjad, aga kõige alus on usk iseenda jalgpallilistesse oskustesse, sest võimalus midagi ära võtta tekib siis, kui seda väga-väga tahta ja välja näidata. Niisama kandikul Partizani staadionil külalistele mitte midagi ei pakuta.

Kui aga midagi kätte saada, on tunne ülimalt magus, meenutavad toonased Eesti koondislased. "Pärast lõpuvilet mõtlesime, et nüüd on vaja sealt karukoopast kähku minema saada, aga Serbia fännide reaktsioon oli arvatule risti vastupidine – me tulime platsilt ära nende ovatsioonide saatel. Täiesti uskumatu," meenutab Piiroja.

"Serbia fännisektori eest oma riietusruumi suunas läbi kõndides kartsime millegagi pihta saada, aga meile hoopis aplodeeriti. Vastasime samaga. See oli ikka uskumatu ja eriline tulemus. Juubeldasime küll, aga samas oli sees ka tunne, et mis nüüd täpselt juhtus? Tekkis nagu tunne, et sellest valiksarjast võib asja saada. Saigi, kuigi kaotasime Fääri saartele," räägib Purje.

Partizan – Flora kohtumine algab Belgradis neljapäeval Eesti aja järgi kell 19.45. Otsepilti näitab Viaplay. Kõiki muid kohapealseid sündmusi vahendab sõnas, fotos ja videos Soccernet.ee.