Eesti U21 koondis andis Balti turniiril käest 2:0 eduseisu ja oleks äärepealt hoopis kaotanud, aga Leedu võiduvärav tühistati suluseisu tõttu. Nii jäi Eesti saagiks kaks viiki - reedel 1:1 Lätiga ja nüüd 2:2 Leeduga.

Peatreener Jani Sarajärvi rääkis kohtumise järel Soccernet.ee-le Balti turniirist, aga ka üldisemalt U21 koondise käekäigust, sest tegemist oli tema kümnenda mänguga Eesti noorte juhendajana.

Eelmisel aastal koondise Sander Postilt üle võtnud soomlase käe all on peetud kümme kohtumist, millest on viigistatud neli ja kaotatud kuus. Tema ametiaeg algas 1:1 viigiga maavõistluses Maltal, misjärel peeti seitse valikmängu (kaks viiki ja viis kaotust väravate vahega 8:21) ning nüüd koguti Balti turniirilt veel kaks viiki.

Tere, Jani! Sinu esimene võit oli lähedal, aga lõpuks oli lähedal ka kaotus. Millised on sinu esimesed mõtted?
Nagu Jekyll ja Hyde (viide klassikalisele teosele, mis sümboliseerib hea ja halva koosesinemist - toim.). Oli väga häid hetki, aga ka väga halbu hetki - üles-alla.

Alustasime väga hästi, mis oligi meie eesmärk, sest meil on olnud halbu alguseid, aga nüüd alustasime superhästi. Olin rahul kõigi mängijatega, aga eriti Karel Mustmaaga, kes näitas oma klassi kahe väravaga ja oli alguses väga tugev. Siis hakkasime aga libisema. Rääkisime kuttidega selle põhjustest. Neid on muidugi palju, aga põhiliselt peame me meeskonnana kasvama, et me suudaks mänge pikemalt dikteerida.

Kui suur probleem oli väsimus teisel poolajal? Kas see oli teie niiöelda kollapsi põhjus?
Kaks mängu kolme päeva jooksul on igal juhul raske. Täna oli ka väga kuum, aga me alustasime ikkagi liikuvalt ja pressides. See avaldas mõju ja kui me tahtsime teha vahetusi, et tuua sisse värskeid mängijaid, siis ei olnudki nad enam nii värsked, sest mängisid vaid kahe päeva eest. Nad andsid endast parima, aga see ei ole sama, kui nad oleksid täiesti värsked.

Meil on täiskasvanud professionaalsed mängijad, aga mängisime kaks mängu kolme päeva jooksul - see ei ole normaalne. See ei ole hea turniiriformaat. Meil oli juba probleeme taastumisega ja vigastustega, tulevikus ei tohiks niimoodi olla. Kui profivõistkond peab mängima kolme päeva jooksul kaks mängu, siis ütleks kõik, et see on katastroof.

Sander Alamaa sai vigastada, paistis et ta väänas hüppeliigest. Kui paha see paistab?
Ta kõnnib, nii et ma ei usu, et olukord nii paha on. Dimitri Jepihhin väänas samuti hüppeliigest ja Mihhail Orlov sai löögi selga, nii et oli hoope ja karme olukordi.

Kõik teavad, kui head on Sander Alamaa ja Taavi Jürisoo palliga, aga kuidas sa hindad nende kaitseomadusi, et wing-back'idena hakkama saada?
Nad saavad sellega hästi hakkama. Sander ei mänginud palju, aga ta oli hea - ta on intelligentne mängija, kes oskab ka kaitseliinis olukordi hinnata. Taavi pakub samuti palju kiirust ja agressiivsust, ta on duellides hea. Ning loomulikult toovad nad mõlemad palju ründejõudu, nii et nad on väga huvitavad mängijad nendele positsioonidele.

Järjekordne debüüt täna, Airo Kollolt. Kuidas sa tema esitust hindad?
Selles laagris oli meil kolm debütanti, Alamaa, [Rico] Piil ja täna Kollo - kõik nad tulid meeskonda hästi. U21 koondise väga tähtis ülesanne ongi mängijate arendamine ja nende karjääridele kaasaaitamine. Sellega oleme üsna hästi hakkama saanud ja mängijad on seda vastutust kenasti kandnud.

See on üheteistkümnes U21 Balti turniir läbi aegade ja Eesti on seni võitnud ainult ühe, nii et ajalooliselt on Läti ja Leedu olnud meist palju edukamad. Kuidas sa näed Baltimaade jõudude vahekorda praegusel hetkel?
Meil on piisav tase, et see turniir võita. Meil on head mängijad ja ma ei ütleks, et me oleme maas - me oleme konkurentsivõimelised. Väikesed asjad otsustasid, me oleks võinud mõlemad mängud võita, aga ei püsinud kõik 90 minutit heal tasemel. Kui me oleme oma heal tasemel, on see piisav nende mängude võitmiseks.

Aga võimalik aruteluteema on Premium liiga tase näiteks pressingul ja et kuidas see kandub üle rahvuskoondisse. Selle üle tasub ehk mõelda, kuidas meie mängijad jaksaksid mängida 90 minutit jõulist ja intensiivset jalgpalli.

Sinule isiklikult oli see kümnes mäng Eesti U21 koondise peatreenerina. Kuidas sa näed progressi võrreldes sellega, kust te eelmisel aastal alustasite?
Progressi hindamiseks on erinevaid vaatenurki. Üheks asjaks, millest natuke juba rääkisime, on meie tähtis ülesanne mängijaid arendada. Mitu mängijat on tänaseks teinud debüüdi A-koondises, nii et me oleme neid edasi aidanud. Loomulikult tehakse põhiline töö ära klubides, aga me üritame olla abiks nii hästi kui oskame. Lisaks on meil debüteerinud palju uusi mängijaid, nende hulgas mitmed nooremad, kes võivad mängida ka järgmises tsüklis. Selle üle olen ma väga rõõmus, alati on hea näha noori edenemas.

Tulemustest rääkides oleme me ka võistlussarjas ja see puudutab mängijate arengut, sest oskusliku mängija tegevused on otseselt seotud võistkonna jaoks edukate tegevustega. Me ei ole siiani võitnud ja seega pole me ka õppinud 90 minutit väga soliidselt mängima. Sellega ma rahul ei ole. Me peame minema väljakule vaimujõuga, et me suudame olla püsivalt tugevad. Me ei tohi mõelda, et oleme väiksemad või mida iganes. Meie meelelaad peab olema tugev ja kohanemisvõimeline.

Mängust enesest rääkides, oleme löönud palju väravaid, aga samal ajal oleme lasknud ka endale liiga palju lüüa. Ründemäng on olnud punktide teenimiseks piisavalt hea, kuid mängude kontrollimine, kaitsmine ja oma värava puhtana hoidmine pakub mõtteainet.

Teine asi mängu osas on võtmeolukorrad, põhimõtted ja kontseptsioonid, millele me oleme palju tähelepanu pööranud. Ma arvan, et need paistavad meie mängust välja, kuid võiksid püsida kõrgel tasemel kogu aja - praegu see alati nii ei ole. Aga on näha, et taustal käivad protsessid ning mängijad teevad teatud asju väga-väga hästi. Nad peavad lihtsalt 90 minutit vastu pidama.