Autogrammikütt Žurawski jõudis kadunud koondislase jälile diivanimüügi kaudu (0)
Vikerraadio saates "Vikerhommik" käis külas pikaaegne jalgpallifänn Martin Kasesalu ehk Žurawski, kellel on tuhandeid sportlaste autogramme. Tema peamisteks sihtmärkideks on olümpiamedalistid ja jalgpallurid. Vahvaid lugusid, mida sportlaste jahtimise käigus on temaga juhtunud, jagub elu jooksul juba tuhandeid autogramme kätte saanud Kasesalul kuhjaga.
Eesti jalgpalluritest on Kasesalul koos ainulaadne kogu, mida kellelgi teisel ei õnnestu jäljendada – tal on olemas kõigi Eesti koondises pärast iseseisvuse taastamist mänginud meeste pildiga autogrammid (kaks korda koondises mänginud Aleksandr Olerski suri 2011. aastal - K. J. K.). Seda vaid väikese iluveaga, sest viimati Kataris peetud kaks kohtumist tõid juurde tervelt kuus debütanti, kellelt Kasesalu pole seni jõudnud autogrammi paluda.
"Alates 1992, äkki umbes 170 meest?" pakkus Kasesalu (täpne number on 174 - K. J. K.). "Idee tuli umbes 2000. aastate alguses. Jalgpallihuviline olen ma kogu aeg olnud, aga oli päris palju imelikke nimesid, millest mul polnud õrna aimugi. Eesti koondises on mänginud, aga kes see on? Siis tuligi hea plaan, et saaks inimest ka näha. Üldse mitte halvasti öeldes, aga kui paljud inimesed teavad, kes on Atko Väikmeri?" muigas Kasesalu.
"Mõtlesin, et niisama ma neid ju ei otsi, võiks siis autogrammi ka võtta. Algul oli lihtne: lähed Flora-Levadia mängule, enamik on koondisemehed, eks. Aga siis läks järjest raskemaks. Siin on selliseid vendi olnud, et… ühe leidsin üldse Iirimaalt üles, kadunud vend. Väga keeruline, aga järje peale sain ja olen väga uhke selle üle," sõnas ta.
Eelnimetatud Väikmeri õnnestus tal kinni püüda Eesti teise liiga mängult. "Tollal polnud ju pilte kuskilt võtta, see tähendas, et käisime tollase elukaaslasega igal mängul kaks korda. Läksid ja tegid pildi, teisel korral tulid juba pildiga. Maardus olime püsifännid, Hiiu Kaluri teise liiga mängul kaks ullikest ... Amatöörmängijad pole ju iga kord kohal, aga kui kedagi ei olnud – läksime järgmine kord jälle."
Iirimaal tuli tal aga taga ajada koondises neli mängu mänginud Sergei Zamorskit, kes pärit Narvast. "Ma ikka aeg-ajalt guugeldasin teda. Ja avastasingi, et keegi Sergei Zamorski müüb Dublinis 700 naelaga diivanit. Saatsin meili, et ega äkki kogemata ei ole… "Oi, olen küll, mis on?" Rääkisn ära, väga lahkelt oli kahe nädala pärast autogramm postkastis!" naeris Kasesalu.
Eriti alguses oli soovi üle üllatujaid ka mängijate seas palju. "Nüüd on vist on jutt juba levinud, mängijad ise ka teavad, mis neid ees ootab, kui nad debüteerivad!"
Olümpiamedaliste peab Kasesalu aga ise mööda maailma püüdmas käima, peaasjalikult Venemaalt. Selle käigus on ta teretuttavaks saanud näiteks Ljubov Jegorovaga, ent suurte tähtede jutule pääsemine on tema sõnul isegi märksa lihtsam kui unustusse vajunud sportlaste leidmine. Järgmiseks plaanib Kasesalu aga sõita jalgpallikoondisega märtsis Põhja-Iirimaale EM-valikmängule, et sealgi mõnel olümpiavõitjal sabast kinni saada ja paluda autogramm paberile panna.
