Eesti meistriliigast Eesti koondisesse? Vabalt. Aga mõne teise riigi koondisesse? Juba raskem, ent siiski igati tehtav, nagu äsja tõestas Narva Transi ründaja Pierre Landry Kabore.

Möödunud nädalal Burkina Faso eest debüteerinud Kabore on värskeim nimi aastatega päris pikaks veninud nimekirjas, mis ulatub geograafiliselt Uus-Meremaast Tadžikistanini, Soomest-Leedust Bermudani ning Trinidadist ja Tobagost Libeeriani. Mõnigi mees tuli Eestisse koondislasena, aga siin veedetud aja jooksul CV-sse lisa ei saanud. Teine jällegi pääses oma riiki esindama alles pärast Eestist lahkumist – üks säravamaid niisuguseid näiteid on mõistagi äsja Kanada koondise eest debüüdil võrku sahistanud Promise David.

Jonatan Johansson – 1997, Flora / Soome

Premium liigas – mis ei osanud eelmise sajandi lõpul küll nii peenest nimest veel undki näha – mänginud välismaalastest on läbi aegade ühe kõrgema lennu teinud Jonatan Johansson. Soomlasest ründaja jõudis küll Florat esindada 1997. aasta aprillist juunini vaid üheksas mängus ja kolis siis Šotimaa suurklubisse Glasgow’ Rangersisse, kuid selle aja jooksul sai ta kolmeks mänguks kutse Soome A-koondisese. Võõrsil peetud kohtumist Aserbaidžaaniga vaatas Johansson pingilt, võõrsil Norra ja kodus aserite vastu pääses aga Jari Litmaneni, Sami Hyypiä, Antti Niemi ja teiste tollaste Soome tähtede kõrval ka platsile.

"Muidugi peeti mind Soomes hulluks, kui Florasse liikusin, aga lõpuks läks kõik täpselt nii nagu plaanisime!" meenutas hiljem Charltoni eest Inglismaa kõrgliigas ligi 150 mängu pidanud Johansson ise Soccernet.ee-le, kui käis 2022. aastal Soome legendide meeskonnaga Eestis, et Enar Jääger, Dmitri Kruglov ja Aleksandr Dmitrijev pidulikult erru saata. Soome koondises mängis ta lõpuks koguni 106 mängu ja lõi 22 väravat, millega on riigi kõigi aegade tabelitest vastavalt kolmandal ja neljandal kohal.

Daniel Evuy – 2013, Tallinna Kalev / Ekvatoriaal-Guinea

Madridis sündinud ja Hispaanias kasvanud Evuy mängis Kalevi särgis ühe hooaja, saades kirja 29 mängu. Ekvatoriaal-Guinea koondist sai ta esindada tänu sellest riigist pärit emale. Wikipedia annab tema koondisemängude arvuks uljalt 25, usaldusväärsemad allikad piirduvad siiski 9 kohtumisega. 2013. aastal koondises käies jäi Evuy siiski nii Sierra Leone kui ka Hispaania vastu pingile – viimati mainitud maavõistluses olnuks tal muidu võimalus väljakut jagada paljude tähtedega eesotsas Xabi Alonso, Sergio Ramose, Andres Iniesta ja David Villaga.

Allan-Axel Kimbaloula – 2014, Nõmme Kalju / Kongo Vabariik

Kimbaloula, kes ütles Kaljuga liitumise nimel (väidetavalt) ära Inglismaa kõrgliigaklubile Norwich Cityle, mängis Kalju eest kolmel hooajal. Neist teisel pälvis ta Kongo nimeka peatreeneri Claude Le Roy tähelepanu. "Ta helistas mulle kaks korda isiklikult ja tahtis tulla mind Eestisse vaatama. Olin natuke šokeeritud," tõdes Kimbaloula ise, kui oli koondisekutse kätte saanud.

Aafrika Rahvaste Karika valikmängus Namiibiaga pääses Kimbaloula ligi pooleks tunniks ka platsile. Ent tema ainsaks koondisemänguks see jäigi, Eestist lahkumise järel on ta pallinud Belgia ja Prantsusmaa madalamates liigades.

Zakaria Beglarišvili – 2015, Flora / Gruusia

Kui paberimajandust poleks liiga keeruliseks aetud, võiks ajaga grusiinist peaaegu eestlaseks saanud ja aastaid Eesti passi omaval Zakal olla kirja paras ports mänge Eesti koondises. Aga on vaid üks – Eesti vastu ja Gruusia eest. See juhtus 2015. aasta novembris, kui ta Lillekülas peetud maavõistluses 79. minutil pingilt väljakule pääses.

Kuna tegu oli maavõistlusega, ei saanud see mäng poolkaitsja Eesti-unistusele saatuslikuks ei saanud, küll aga viis mängu Gruusia U21 koondises. Nii jäigi mäng Eesti vastu Zakale ainsaks A-koondise kohtumiseks.

Dante Leverock – 2018, Narva Trans / Bermuda

Jõuline keskkaitsja esindas seitsme aasta eest ühe hooaja jagu Narva Transi ning tema koondisekutsetes ei olnud midagi ootamatut, sest väikese saareriigi eest oli tal selleks ajaks kirjas juba tosin mängu. Transi-aastal sai Leverock koondisekutse kolmel korral.

Muuhulgas tuuseldati Põhja- ja Kesk-Ameerika Rahvuste liigas endast veel pisemat, Narvastki väiksema elanike arvuga Sint Maartenit suisa 12:0 ja värava sai kirja ka Leverock. Märgiline oli see kohtumine kaitsjale ka seetõttu, et esmakordselt usaldati talle kaptenipael, mida ta on hiljem kandnud veel 14 korda. Koondisemänge on Leverockil praeguseks kirjas 47 ja tabamusi kaheksa.

Roger Lee – 2019, Tallinna Kalev / Bermuda

Aasta hiljem jõudis üheks hooajaks Tallinna Kalevisse teine Bermuda mees Roger Lee. Temagi oli selleks ajaks koondise põhijõudude seas ning jõudis Kalevi ajastul käia kodumaad aitamas suisa kuues mängus, vaadates veel nelja pingilt. Neist küllap mälestusväärseim oli napilt 1:2 kaotatud Rahvuste liiga kohtumine Mehhikoga, kus Lee (ja Leverock) pidid taltsutama näiteks ründajat Raul Jimenezi, kes paugutas tol hooajal Inglismaa kõrgliigas Wolverhamptoni eest 17 väravat.

Max Mata – 2019, Nõmme Kalju / Uus-Meremaa

Too aasta oli koondislaste poolest üldse Premium liigale kaunis rikkalik, sest kutse Uus-Meremaa A-koondisesse sai ka Šveitsist Grasshopperi ridadest Nõmme Kaljusse laenatud noor ründaja Max Mata. Eestis poole hooajaga 14 mängus 9 väravat löönud Mata sai Leedu (!) vastu ka debüüdi kirja, ent järgmisi koondisemänge tuli tal seejärel pikalt oodata. 2023. ja 2024. aastal need viimaks siiski tulid, praeguseks on Iirimaal ja Inglismaal mänginud ning mullu kodumaale Aucklandi ridadesse naasnud Matal koondises kirjas 14 kohtumist ja kaks väravat.

Julius Kasparavicius – 2019, Narva Trans / Leedu

Tolle aasta kolmas väliskoondislane võinuks tulla Narvast ja on siin nimekirjas pisut patuga pooleks. Kuid teisalt ei saa teda ühe põneva nüansi tõttu ka rivist maha tõmmata ning faktiks jääb, et koondisekutse ta ju Eestis näidatu põhjal ikkagi teenis. Rännumehest ründaja sai Transis veedetud hooajal EM-valiksarjaks kutse nii oktoobris kui ka novembris, ent vaatas kohtumisi Ukraina, Serbia ja Portugaliga ning ka maavõistlust Uus-Meremaaga – kus debüüdi sai kirja eelmainitud Max Mata – pingilt.

Oleks Leedu peatreener Valdas Urbonas selles kohtumises Kasparaviciuse väljakule usaldanud, võinuks teoks saada haruldane sündmus – kaks Premium liigas mängivat välismaalast teevad koondisedebüüdi teineteise vastu! Kasparaviciusele jäid need aga ainsateks koondisekutseteks, hiljem pole leedukad tema teenete vastu huvi tundnud.

Edrisa Lubega – 2020, Paide Linnameeskond / Uganda

Lubega numbrid Premium liigas ei olnud sugugi laita, 26 mänguga tuli väravaid lausa 14. Ühest hooajast enamat see talle Paides siiski ei andnud, järgnesid laenud Tšehhi ja Portugali klubidesse. Küll aga tulid 13 koondisemängust kaks viimast just Paide-ajal ehk 2020. aasta septembris. Mõlemas Aafrika rahvaste Karikaturniiri mängus Lõuna-Sudaaniga sai Lubega Uganda eest platsile vahetusest.

Tabrezi Davlatmir – 2021, Narva Trans / Tadžikistan

Aastanumber uus, aga klubiks ikka Trans! Vasakkaitsja, kes Eestis tekitas furoori eeskätt oma nimega (oli ta nüüd siis ikkagi Davlatmir Tabrezi, Tabrezi Davlatmir või hoopis Tabrez Islomov, nagu seisab mitmes andmebaasis?), sai Transi mängijana Tadžikistani koondises käia neljas mängus. Kokku on tal kodumaa särgis praeguseks kirjas 33 kohtumist, neist viimane alles eelmise nädala neljapäevast. Tadžikid võitsid maavõistluses 2:1 Kambodžat ja Davlatmir rassis platsil 90 minutit. Teisipäevases Aasia meistrivõistluste valikkohtumises Filipiinidega oli ta varumehe rollis.

Andre Fortune – 2022, Nõmme Kalju / Trinidad ja Tobago

Kalju ridades kaks aastat veetnud poolkaitsja teenis selle aja jooksul koondisekutse kahel korral. Märtsis õnnestus tal kirja saada väravasööt, kui Trinidadi ja Tobago koondis rappis kodus 9:0 Barbadose meeskonda. Septembris mängis ta Tai vastu ühe poolaja ja see on siiani ka viimane kord, mil Fortune on koondisesse kutsutud. Viimane asjaolu pole muidugi suur ime, kui arvestada, et pärast Kaljust lahkumist on ta jalgpalli mänginud vaid poole hooaja jagu.

Kolm päeva enne kohtumist Tai koondisega olnuks Fortune’il seejuures võimalus mõõtu võtta koguni kahelt Premium liiga mehelt. Trinidad ja Tobago mängis nimelt tadžikkidega, kelle eest sai 90 minutit kirja Davlatmir, vahetusest sekkus aga toona Levadia hingekirja kuulunud ründaja Rustam Soirov.

Rustam Soirov – 2022, FCI Levadia / Tadžikistan

Premium liigas jäigi ründajal poole hooajaga läbilöök tegemata, sest ta sai platsile vaid viies kõrgliigamängus. Koondises on teda aga usaldatud, sest mänge on Soirovil kirjas igati viisakad 23 ja väravaidki neli. Levadia mängijana jõudis ta lisaks Trinidadi ja Tobago vastu väljakul käimisele end näidata ka kolm päeva hiljem Malaisia vastu, realiseerides seejuures tolle mängu võitja selgitanud penaltiseerias otsustava löögi.

William Jebor – 2022, Nõmme Kalju / Libeeria

Kalju särgis rohkem naljanumbriks kui tõsiseltvõetavaks täienduseks kujunenud ründaja arvele jäi Premium liigas vaid kümme mängu ja üks värav, aga sarnaselt Soirovile osati ka teda kodumaa koondises kõrgemalt hinnata. Koondisedebüüdi juba 2011. aastal teinud Jebor sai kodumaa eest mängida hüplikult, pärast 2019. aastat oligi Kalju-päevil saadud koondisekutse talle kolmeaastase pausi järel esimene.

Maavõistlustes Nigeri ja Egiptusega kuulus Jebor mõlemal puhul algkoosseisu, ent pärast 2023. aastat pole kutseid enam tulnud. Statistika on Jeboril aga Libeeria särgis väga korralik – 26 mängu, 13 väravat.

Ebrima Jarju – 2024 ja 2025, Paide Linnameeskond / Gambia

Esimene aasta kohanemiseks, teisel juba tõus esikindaks ja nii praeguseni. Tõsi, kahte viimast kohtumist on 100 Premium liiga mängu piirile liginev Jarju pingilt vaadanud, aga head esitused Paide eest ei jäänud märkamata ka kaugel Gambias. Esmakordselt sai Jarju tegelikult koondisekutse juba 2022. aastal, kuid vaatas siis kolme mängu pingilt. Mullu oli käes aeg debüüdiks ja nagu Paideski, haaras Jarju võimalusest kohe kinni.

Avamängule Seišellide vastu järgnes kohtumine Gaboniga, septembris vajus Jarju korraks pingile, aga võttis oktoobris-novembris peetud Rahvuste Karika mängudeks esiväravavahi koha tagasi. Märtsis järgnesid MM-valikmängud Keenia ja Elevandiluurannikuga, neist viimases sai palli korra Jarju selja taha vaid Inglismaa, Saksamaa, Hispaania ja Hollandi kõrgliiga kogemusega Sebastien Haller. Ka äsja käis Jarju koondises, kui Gambia pidas maavõistlusi Ekvatoriaal-Guinea ja Ugandaga. Paide mees kaitses väravat teises mängus.

Abdoulie Ceesay – 2024, Paide Linnameeskond / Gambia

Eesti klubijalgpalli üks viimase aja edulugusid – Premium liigast otse Bundesligasse! – sai esmakordselt kutse Gambiat esindama veel Paide mängijana. Komooride ja Tuneesia vastu jäi debüüt tegemata, kuid oktoobris Madagaskari vastu see siiski tuli. Novembris mängiti Komooride ja Tuneesiaga uuesti, siis oli Ceesay juba mõlemas mängus platsil, teises ka alustajana.

Usalduse eest tasus Ceesay kiiresti, sest 17. minutil sai ta aastaid Serie A-s mänginud Musa Barrow’lt söödu ja lõi mängu ainsa värava. Ka märtsis sai Ceesay mõlemas Gambia MM-valikmängus väljakule, nüüd juba St. Pauli mängijana.

Pierre Landry Kabore – 2025, Narva Trans / Burkina Faso

Kaks koma üheksakümmend üheksa kübaratrikki kolme mänguga on ju ometi piisav, et ka koondis märkaks?! Napi rikošeti tõttu Premium liigas vägevast 3x3-saavutusest siiski ilma jäänud Kabore ei lasknud tujul langeda, sest Burkina Fasolt tuli oodatud kutse. Esimeses maavõistluses Tuneesiaga sai ta platsile viimaseks kümmekonnaks minutiks, neli päeva hiljem madistas Zimbabwega juba 90 minutit ja aitas meeskonna võidule.

Lisaks A-koondise kutsetele leidub mehi, kes on saanud kutse erinevatesse U-täiendiga koondistesse. Näiteks jõudis Beglarišvili Flora-päevil mängida Gruusia U21 koondises. Sama riigi U18 koondisesse sai tunamullu kutse Tartu Tammeka ründaja Akaki Gvineria.

Levadia ja Nõmme Unitedi äärepoolkaitsja Murad Velijev, kes U16 ja U18 vanuseklassides esindas veel Eestit, on viimastel aastatel olnud püsiv Aserbaidžaani noortekoondislane. Vanemate kodumaa U21 eest on tal kirjas 15 mängu ja üks värav.

Ühe hooaja Eestis Levadia ridades laenul veetnud Anton Mirantšuk on tänaseks jõudnud välja Venemaa A-koondisesse, Eestis mängimise ajal jõudis ta ühe korra esindada venelaste U21-koondist. Venemaa U19 koondise eest pidas omal ajal 11 mängu ka praegune Nõmme Kalju peatreener Nikita Andrejev.

Florast Hollandi kõrgliigasse kolinud ning seejärel Soome A-koondises ühe mängu kirja saanud Juha Hakola mängis Flora-aastail viis mängu soomlaste U21 koondises. Sinna on 2018. aastal kutse pälvinud ka Floras mänginud Anselmi Nurmela. Mõni aasta varem esindas Levadia poolkaitsja Jere Aallikko esmalt Soome U19 ja seejärel U20 koondist, alles mullu sai Kalevi ründaja Onni Suutari aga Balti turniiriks kutse U21 koondisesse, mängides muuhulgas toonaste klubikaaslaste vastu.

Ka siia nimekirja mahub mõni eksootilisem ja ootamatum koondisekutse. 2018. aastal Tallinna Kalevis mänginud kaitsja Steve Kingue, kes on muide jõudnud nüüdseks USA, Tšehhi, Malta ja Leedu kaudud suisa Ekstraklasasse Radomi Radomiaki ridadesse ja seal kirja saanud tosin mängu, teenis seitse aastat tagasi kutse Kameruni U23 koondisesse.

Äärekaitsja Muhammed Sanneh, kes A-koondise kutse teenis juba siis, kui oli Paide Linnameeskonnast Tšehhisse laenatud, jõudis Eestis viibimise ajal ehk 2019. aasta sügisel käia aitamas Gambia U20 koondist. 

2019. aastal Premium liigas viimaseks jäänud Maardu Linnameeskonna leedulasest poolkaitsja Domantas Antanavicius, kes jõudis Eestis pidada 13 mängu, pälvis tol sügisel Leedu U21 koondise kutse ja oli neljas valikmängus põhimees. Kahe viimase aastaga on Antanavicius trüginud juba Leedu A-koondisesse, ehkki istub seal peamiselt pingil – mänge on tal kirjas viis.

• Nikita Andrejev – 2006-07, Levadia / Venemaa U19
• Juha Hakola – 2007-08, Flora / Soome U21
• Zakaria Beglarišvili – 2011-12, Flora / Gruusia U21
• Jere Aallikko – 2014, Levadia / Soome U20
• Anton Mirantšuk – 2016, Levadia /Venemaa U21
• Anselmi Nurmela – 2018, Flora / Soome U21
• Steve Kingue – 2018, Tallinna Kalev / Kameruni U23
• Domantas Antanavicius – 2019, Maardu Linnameeskond / Leedu U21
• Muhammed Sanneh - 2019, Paide Linnameeskond / Gambia U20
• Murad Velijev – 2022-24, Levadia / Aserbaidžaani U21
• Akaki Gvineria – 2023, Tartu Tammeka / Gruusia U18
• Onni Suutari - 2024, Tallinna Kalev / Soome U21