"Kui sinult võetakse kõige armastatum asi 11 kuuks ära, on see päris raske," ütleb mullu ajateenistuse läbinud Tallinna FC Flora jalgpallur Brent Lepistu.

Jalka otsustas uurida, mida mõtleb üks tippsportlane, kes sukeldub vaid mõni päev pärast koondisedebüüti peaaegu aastaks sõduriellu?

Mida teeb Eesti jalgpallur ühel jürikuu päeval? Otse loomulikult tõmbab jalga kaitsmed, kedrad ja putsad ning sammub väljakule. Sedaviisi möödub tänavune aprill Tallinna FC Flora poolkaitsjal Brent Lepistul, aga mullu oli kõik teisiti. 2014. aasta lõpus rahvuskoondises debüteerinud atleet viibis 11 kuud ajateenistuses ja eelmise naljakuu jooksul sai tal läbi sõduri baaskursus ehk niinimetatud noorteaeg. Võrumaal Kuperjanovi jalaväepataljonis kerge see ei olnud. 

"Alguses oli elu päris ehmatav, kolm kuud polnud absoluutselt vaba aega, et korrakski maha istuda ning oma mõtteid mõelda," sõnab märtsi lõpus 23. sünnipäeva tähistanud mees. "Vaimselt ja ka füüsiliselt oli see tippjalgpallurile väga raske. Ma austan väga neid vendi, kel pole mingit sportlikku kogemust ja kes pole nii heas vormis, kuid tegid ka kõik läbi. Minulgi polnud kerge, ei tea, mis tunne veel teistel meestel oli (naerab – toim.). Algus ehmatas ära, aga kui rütmi sisse sai, polnud hullu midagi."

Koos Martin Kase ja Johannes Kukebaliga Kagu-Eestisse saadetud Lepistu juhtum pakkus kõneainet ka meediale, kes ei suutnud mõista, miks triot spordirühma ei paigutatud. Lepistu tõdeb, et ka temale oli kõige keerulisem just teadmatus.

"Kõik hakkas just ülesmäge minema, siis tuli see kurikuulus 5. jaanuar," jutustab vutimees, kes kõigest üheksa päeva varem oli Eesti koondist Dohas Katari vastu esindanud. "Bürokraatiat ja asjaajamist oli söögi alla ja söögi peale. Teadsin ainult seda, et lähen kohale, pannakse bussile ja ilmselt viiakse Kuperjanovisse. Mis edasi saab, see oli täiesti tundmatu maa. Ühelt inimeselt kuulsin üht juttu, teiselt teist. Kui ma ausalt ütlen, siis sel momendil, kui olin bussis ja Võrumaa metsade poole sõitsin, käis igasugu mõtteid peast läbi. Mõtlesin, mis minust saab. Aasta aega jalgpallist eemal olla – hingevalu oli ikka päris suur."

Ajateenistuse viimased kuud veetis mees juba Tallinnas staabi- ja sidepataljonis ning sai ka Premium liiga vutiplatsidega taastutvust sobitada. Ta tunnistab, et inimesena õppis ta end ajateenistuses paremini tundma ning katsumus oli vajalik, kuid jalgpalliline areng oli välistatud.

"Kui jalgpallur areneb inimesena, siis ka jalgpallurina, aga eks see aeg oma jälje jättis," tunnistab ta ausalt.

"Kui ma peale kaheksat kuud sidepataljoni pääsesin, sain hooaja lõpus ka seitsmes Premium liiga kohtumises platsile ning mängisin päris okeilt, aga see oli puhtalt emotsiooni pealt. Kui oled päevad läbi kinni ja sind lastakse puurist välja platsile, siis selle tunde pealt võib väga hästi mängida. Praeguseks on tavaelu rutiin tagasi ja võin öelda, et ega see lihtne ei ole. Ise lootsin, et on kergem ja saan kiiremini mängutunnetuse paika, aga hetkel näen väga ropult vaeva, et end uuesti mängumeheks mängida. Võib öelda, et olen teistest maha jäänud. Ülejäänud on nii eraelu poolest kui jalka mõttes arenenud, mina olen aasta aega pausi peal olnud."

Varajases nooruspõlves nii korvpalli kui jalgpalliga tegelenud Lepistu liisk langes vuti kasuks teises klassis. Kui unustada paariaastane pigem ebaõnnestunud eksperiment vasakul äärel, on Flora kasvandik peaasjalikult keskpoolikuna tegusid teinud. Oma esimeses koondisemängus sai ta sel positsioonil pallides kirja avapoolaja minutid. Eksootilises Kataris peetud matši kohta on tal vaid kiidusõnu.

"Debüütmänguks on niinimetatud traditsiooniline soojamaareisi mäng väga õige," lausub mulluseks Eesti meistriks kroonitu. "See loob uutele meestele vabama õhkkonna ja ei ole liigset survet, et peab kohe kodupubliku ees madistama hakkama."

Uuel hooajal soovib Lepistu tulla taas tšempioniks, jõuda uuesti koondisse ning mängida end Eesti jalgpallis tagasi pildile. "Kui aasta aega ära oled olnud, siis mõned võibolla enam ei mäletagi, et selline mees nagu Brent Lepistu olemas on, eks peab meelde tuletama," võtab ta oma eesmärgid lõpetuseks ühe lausega kokku.