Eesti jalgpallis viimase aasta jooksul enim kõneainet pakkunud noore talendi, oktoobris 17-aastaseks saanud ründaja Marten-Chris Paalbergi tulevik sai lõpuks paika. Mullu Eesti A-koondises debüteerinud Paalberg siirdub peagi ametlikult Prantsusmaale Saint-Etienne'i ridadesse. Ent mis klubi ja meeskonnaga on tegemist?

• Tulevik viimaks selge! Marten-Chris Paalberg liitub Prantsusmaa ajaloolise suurklubiga

Association Sportive de Saint-Etienne Loire ehk lühemalt Saint-Etienne ja veel lühemalt A.S.S.E. asutati praegusel kujul juba 93 aastat tagasi ehk kohe, kui Prantsusmaa jalgpallis seadustati professionalism. Sama linna amatöörklubi, mida loetakse Saint-Etienne'i eelkäijaks, oli loodud veel 20 aastat varem.

Pikalt oli tegu Prantsusmaa kõrgliiga ajaloo kõige edukama klubiga, sest 10 tiitlit on üks rohkem kui Marseille'l ning kaks enam kui Monacol ja Nantes'il, rääkimata Lyonist, Bordeaux'st, Reimsist, Nice'ist või Lille'ist. Rekordi võttis Saint-Etienne'ilt alles mõne aasta eest Pariisi Saint-Germain, kes on kroonitud Prantsusmaa meistriks viimasest kuraditosinast aastast kümnel ning kellel on nüüdseks tiitleid ühtekokku 13.

Saint-Etienne kümnest meistritiitlist esimene tuli 1957. ja seni viimane 1981. aastal. Klubi kuldajad jäävad 1960ndatesse ja 1970ndatesse aastatesse, kui saadi hakkama peaaegu PSG mastist saavutusega - kümne järjestikuse hooaja peale tuldi seitse korda meistriks ning lõpetati korra teisena, korra neljanda ja korra kuuendana.

Sammu kaugusel Euroopa tiitlist

Sellesse aega jääb ka Saint-Etienne'i edukaim eurosähvatus. Meistritena õnnestus neil 1976. aastal murda Meistrite liiga eelkäija ehk Euroopa Karikavõistluste finaali, kus vastaseks oli kahe eelmise aasta võitja ja Euroopa tolle hetke parim klubi Müncheni Bayern. Sakslaste ridadesse kuulusid Franz Beckenbauer, Sepp Maier, Uli Hoeness, Karl-Heinz Rummenigge ja Gerd Müller, kuid prantslased osutasid neile südi vastupanu.  Saint-Etienne, kelle nimekaim mängija oli toona hilisem Lyoni ja Prantsusmaa koondise peatreener Jacques Santini, tabas avapoolajal kaks korda latti, kuid teisel poolajal lõi Beckenbauerilt söödu saanud Franz Roth siiski Bayerni 1:0 võiduvärava.

Stunning Saint Etienne flag from their most successful period in history.

The mid-70s saw Les Verts win multiple Ligue 1 & Coupe de France titles, as well as narrowly miss out on a maiden European Cup, losing 1-0 to Bayern Munich in the 1976 final at Hampden Park 🇫🇷 pic.twitter.com/RYiNlOG7qV — Granny's Football Store (@grannysfootball) August 5, 2025

1981. aasta meistritiitli tõi Saint-Etienne'ile Prantsusmaa kõigi aegade parimate jalgpallurite hulka kuuluv Michel Platini, kes kandis tol hooajal klubi kaptenipaela. Ehkki Platini kõmmutas kolmel järjestikusel hooajal vastavalt 26, 29 ja 27 väravat, osutus tema kolmeaastane põige Saint-Etienne'i siiski pigem pettumuseks, sest klubi lootis olla edukas mitte ainult koduliigas, vaid ka Euroopas. See jäi aga saavutamata ning pärast kahe koduse karikafinaali kaotamist lahkus Platini Itaaliasse Juventuse ridadesse, kus tema täht tõeliselt särama lõi - kolmel järgnenud aastal krooniti poolkaitsja Ballon d'Ori võitjaks.

Kõigest kolm aastat pärast 1981. aasta triumfi kukkus finantsskandaali keskmesse sattunud Saint-Etienne esiliigasse, ent naasis sealt vaid kahe hooajaga. Samasuguseid kiireid põikeid astme võrra allapoole on viimaste aastakümnete jooksul üksikutel kordadel tehtud veelgi, ent üldiselt on tegu olnud Ligue 1 tubli keskmikuga. Näiteks vahemikus 2011-19 lõpetati alati esikümnes, parimal juhul kaks korda koguni neljandana.

Platini suurtesse saabastesse õnnestus ajuti astuda väga nimekatel meestel - jutt käib siinkohal klubi hooaja parima väravaküti tiitlist. Näiteks 1985. ja 1986. aastal pälvis esiliigas selle au Roger Milla, kes tegi endale hiljem MM-idel nime Kameruni särgis. 1995. aastal kerkis suurimaks väravalööjaks aga keskkaitsja, ehkki mitte tavaline keskkaitsja, vaid hilisem maailmameister Laurent Blanc.

Saint-Etienne
Michel Platini pic.twitter.com/DiFpqH4Jym — SUPERB FOOTY PICS (@SuperbFootyPics) March 10, 2024

Selle sajandi alguses paugutas mitmel hooajal järjest Saint-Etienne'i eest väravaid Bafetimbi Gomis, kes on läinud jalgpalliajalukku omapärast väravatähistustega. Temalt võttis teatepulga üheks hooajaks üle Dimitri Payet, seejärel saabus kaheks aastaks Gaboni jalgpalli suurima tähe Pierre-Emerick Aubameyangi kord.

Sajandi alguses säras rohelises särgis veel üks hilisem maailmameister Blaise Matuidi, klubi legendiks mängis end aga Loic Perrin - keskkaitsja veetis kogu 17 aasta pikkuse karjääri Saint-Etienne'is, saades lõpuks nende eest kirja 470 kohtumist. Tema särginumber 24 on Saint-Etienne'i ajaloos ühtlasi ainsana mängijale austuse avaldamiseks külmutatud.

Vihane derbi Lyoniga

Ühe asja peab Paalberg endale uues klubis ja kodulinnas kohe selgeks tegema - Saint-Etienne'ist umbes 50 kilomeetri kaugusel asuva Lyoni linna ja selle esindusmeeskonna, sajandi algul seitse järjestikust tiitlit võitnud Olympique'i nime pole mõtet ilmaasjata mainida. Kahe klubi vaheline Rhone-Alpes'i derbi on niivõrd tulise ja mälestusväärse ajalooga, et sageli tarvitatakse selle kohta lihtsalt tiitlit "Derbi" ja Prantsusmaal saavad kõik kohe aru, millisest mängust jutt.

Esmakordselt kohtuti 1951. aastal ning viimati mullu aprillis. Läbi aegade on seis ülimalt tasavägine, sest Lyon on võitnud 126 mängust 47 ja Saint-Etienne 45. Tänu mullusele duellile on kroon praegu Saint-Etienne'i peas, sest neil õnnestus koduväljakul 2:1 peale jääda.

Rhône-Alpes’s Derby ⚡️
⚽️ Saint-Étienne vs Lyon
🇫🇷 L1
📆 20.04.25
🏟️ Stade Geoffroy-Guichard#ASSEOL pic.twitter.com/clgOoGy0Ep — North Kop Ultras (@kophopper) April 20, 2025

Läbi aastate on söekaevandustest välja kasvanud Saint-Etienne'i selles vastasseisus nähtud kui töölisrahva esindajat, juba Rooma impeeriumi ajal kauplemiskeskuseks kujunenud Lyoni esindusklubi toetamine on aga pigem valgekraede pärusmaa. 1990ndatel aastatel ei möödunud pea ükski derbi ilma massikaklusteta, ent viimastel aastatel on fännid taltunud.

Siiski ei lubatud veel näiteks hooajal 2013-14 Lyoni fänne derbipäeval igaks juhuks Saint-Etienne'i kodustaadionile ja vastupidi. Üheks põhjuseks oli 2007. aastal katkestatud derbi, kus kaks leeri tõmbasid esmalt tribüünil lahti vastast mõnitavad loosungid ja hakkasid siis teineteist pürotehnikaga loopima. Lisaks võitis Lyon 2012. aasta mais Prantsusmaa karika ja mängijad tähistasid seda, lauldes Saint-Etienne'i kohta solvavaid laule.

Keerukam lähiminevik

Viimased aastad on Saint-Etienne'ile olnud varasemast kesisemad. Hooajal 2021-22 pudeneti esiliigasse, naasti sealt hooajaks 2024-25, ent saadi kohe taas eelviimane koht ja kukuti astme võrra allapoole. Praegu on Saint-Etienne tihedas liigatabelis viiendal kohal, ent viimaste voorudega on saadud viiest mängust vaid üks võit ja lastud käest hea võimalus tõusta kahe parema hulka, mis viiks hooaja lõppedes nad tagasi kõrgliigasse. Alles laupäeval kaotati võõrsil 0:1 Reimsile, kes mängis seejuures alates 55. minutist kümnekesi, kuid suutis vähemuses ikkagi võiduvärava lüüa.

Prantsusmaa suurima spordilehe L'Equipe väitel kõigub norralasest peatreeneri Eirik Hornelandi tool seetõttu tõsiselt. 50-aastane Horneland, kes on varem juhendanud kodumaa noortekoondist ning tippklubisid Rosenborgi ja Branni, töötab Saint-Etienne'is alates 2024. aasta detsembrist ehk napilt üle aasta. Põhjuseks pole ainult tulemused, vaid klubi juhtkonnal on saanud kõrini norralase fatalistlikust suhtumisest. Näiteks ütles Horneland pärast äsjast kaotust Reimsile otsesõnu, et tema meelest pole esindusmeeskond enam võimeline arenema.

HORNELAND MAINTENU À L’ASSE ⵑ

🇳🇴 l’AS Saint-Étienne a choisi de conserver Eirik Horneland sur le banc, par défaut.

🌍 Un accord avait pourtant été trouvé avec un entraîneur évoluant en MLS.

Via @lequipe pic.twitter.com/yp8uldNQNg — Tribune.asse (@AsseTribun36636) January 25, 2026

L'Equipe kirjutab, et Hornelandi asemele üritati tuua ühte MLS-is töötanud treenerit, aga see plaan kukkus läbi. Norralase võimalikeks asendajateks on pakutud ka näiteks äsja Celticus märkimisväärsel moel põrunud Wilfried Nancyd, viimati LASK-i juhendanud portugallast Joao Sacramentot ja Nice'i endist lootsi Franck Haise'i, kuid ühestki variandist pole seni veel asja saanud.

Laual on ka Metzi eelmise hooaja lõpus esiliigast kõrgliigasse tõusnud, ent nädala eest hundipassi saanud Stephane Le Mignani kandidatuur. Veel põnevama variandina on aga Saint-Etienne'i kontori lauale jõudnud legendaarse Herve Renardi CV. Eestis eeskätt "Sergei Pareiko kadunud kaksikvennana" tuntud 57-aastane prantslane, kes on viinud Aafrika meistriks nii Sambia kui ka Elevandiluuranniku koondise, viis küll hiljuti Saudi Araabia meeskonna suvisele MM-finaalturniirile, ent on väidetavalt valmis kuulama kodumaalt tehtavaid tööpakkumisi.

Esialgu ilmselt duublisse

Paalberg, kelles Saint-Etienne näeb klubi tegemisi kajastava portaali Peuple-Vert hinnangul "mitte lühikeses ega pikas, vaid keskmises plaanis esindusmeeskonna ründajat", saab tõenäoliselt esimesed minutid kirja klubi duubelmeeskonnas. Peuple-Verti andmetel on Saint-Etienne'il Paalbergi liitmiseks olemas selgelt läbi mõeldud plaan - esimesed mängud võib ta Prantsusmaa jalgpalli ja uue keskkonnaga harjumise nimel saada kirja Prantsusmaa tugevuselt viiendal tasandil pallivas duubelmeeskonnas ning talle kavatsetakse anda aega kohanemiseks ja arenemiseks.

Saint-Etienne'i duubel mängib praegu tugevuselt viiendal liigatasandil ehk Championnat Nationali nime kandvas liigas  Tegu on viimase üleriikliku liigatasemega, mis jaotatud kaheksaks 14-liikmeliseks alagrupiks. Saint-Etienne B on 13 vooru järel 11. kohal ehk jääks praeguse seisuga viimasena liigasse püsima.

Saint-Etienne'i kuulsate kasvandike nimekiri on pikk. Sellest klubist on sirgunud näiteks peatreenerina prantslased 1998. aastal maailmameistriks viinud Aime Jacquet, samuti kogenud väravavaht Gregory Coupet (Lyon, Atletico, PSG, Prantsusmaa koondis), Müncheni Bayerniga Meistrite liiga ja viis liigatiitlit võitnud kaitsja Willy Sagnol ning aastaid Wolfsburgis säranud poolkaitsja Josuha Guilavogui. Viimastel aastatel esilekerkinud meestest on klubi kasvandikud teiste seas nii Wesley Fofana Chelseast kui ka  William Saliba Arsenalist.

Fofana and Saliba, generational defenders 🛡️🔥 pic.twitter.com/6v2v6RyC12 — Ligue 1 English (@Ligue1_ENG) September 25, 2024

Duubelmeeskonda juhendab 39-aastane Sylvain Gibert, kes oli enne suvel ametisse asumist tööl sama võistkonna abitreenerina. Duubli kodustaadioniks on 1500 pealtvaatajakohaga Aime Jacquet' nime kandev areen. Senise hooaja jooksul on liigamängudes löödud 14 väravat, millest kuus on kantud 21-aastase Tuneesia noortekoondislase Jibril Othmani arvele. Paremuselt järgmine väravalööja on nelja tabamusega vasakkaitsja Maedine Makhloufi, ühelgi teisel mängijal pole kirjas üle ühe värava.

Saint-Etienne'i esindusmeeskond peab seevastu kodumänge ligi 42 000 inimest mahutaval Stade Geoffroy-Guichardil, kus on maas hübriidmurukate. Staadion avati juba 1930. aastal, viimati renoveeriti seda tosin aastat tagasi. Areen on võõrustanud nii 1984. aasta EM-finaalturniiri kui ka 1998. aasta MM-i, mil seal peeti koguni kuus mängu, teiste seas mälestusväärne kaheksandikfinaal Argentina ja Inglismaa vahel, mis lõppes penaltiseeria järel argentiinlaste võiduga ning tegi pikaks ajaks kurikuulsaks David Beckhami. Samuti võõrustas Geoffroy-Guichard 2016. aastal nelja EM-i alagrupimängu ning 2024. aastal kuut olümpiaturniiri kohtumist.