Buffon, De Rossi ja vahe geniaalsusest hullumeelsuseni (5)
AS Roma ja Torino Juventus pakkusid selja taha jäänud Meistrite liiga nädalal elamusi, mis ei unune niipea. Üks meeskond sai võimatuga hakkama ja teine jõudis sellele ülimalt lähedale.
Nad olid sellele nii lähedal - Blaise Matuidi maski kandnud "Paul Pogba" jõudis näiliselt kõikjale ning kahandas Luka Modrici korduskohtumise ääremärkuseks; Mario Mandzukic tõestas järjekordselt, et suurtes mängudes jääb tema pea jääkapina külmaks, samal ajal kui sellele voolu andev süda on radiaatorina kuum; Gianluigi Buffon oli Gianluigi Buffon, nii, nagu mõnedki meist on terve oma elu mäletanud, alati nende valgete postide vahel juhiseid karjumas. 93 minutit mänguplaani ideaalset täitmist, seejärel oli kõik hetkega kadunud.
Peopesale mahtuv punane ristkülik lõikab harva nii sügavalt, kui ta tegi seda kolmapäeva õhtul. See oli lõpp. Santiago Bernabeu publik teadis seda ning nad saatsid legendaarse väravavahi väljakult ära seisva ovatsiooni saatel, kõverpeegli nägemus nädalatagusest mängust, mil Torinos tervitati aplausiga Cristiano Ronaldo geniaalsust. Gianluigi Buffoni viimane mäng Meistrite liigas lõppes ühe hullumeelse hetkega.
Kui prohvetlikeks osutusid Buffoni aasta eest öeldud sõnad sel kolmapäeval? "Kuidas ma kujutan ette oma karjääri viimast matši? Võib-olla löön kedagi peaga, nagu tegi Zidane," naeris ta oma 1000. mängu eel Skyle. Juventuse 3:1 võit Real Madridi üle ei olnud Buffoni viimane esitus, kuigi Meistrite liigas teda enam ei näe. See unistus jääb täitumatuks.
Kolmapäeval Realiga üle finišijoone tuikunud Zinedine Zidane'i punane kaart 2006. aasta MM-finaalis pakub kaksteist aastat hiljem jätkuvalt kõneainet - mädanenud kirss kaunil tordil, lõplik näide sellest, et geniaalsusest hullumeelsuseni on tõepoolest vaid üks samm.
See oli finaalturniir, mille jooksul jagati rohkem kollaseid ja punaseid kaarte kui kunagi varem, rääkimata kurikuulsast kaheksandikfinaalist Hollandi ja Portugali vahel, mida hakati hiljem kutsuma Nürnbergi lahinguks. Lisaks Zidane'ile näidati kardetud kaarti veel 27 mehele, kuigi ükski neist ei saanud nii pikka mängukeeldu kui Itaalia koondise pesamuna, toona 22-aastane Daniele De Rossi.
Brian McBride'i nägu pani kõigest pooletunnise mängu järel pead raputama ka need itaallased, kes olid mõned sekundid varem telerite ees mõistmatult käsi laiutanud. Ameeriklasest ründaja oli kaetud verega, otsene tagajärg De Rossi küünarnukihoobile, mis oli nii ilmselge, et FIFA distsiplinaarkomisjon jättis suurturniiride debüüdi teinud keskväljamehe eemale järgmisest neljast kohtumisest. See tähendas, et roomlane oleks väljakule saanud tulla alles MM-finaalis. Kaaslasi ning peatreener Marcello Lippit alt vedanud De Rossi, keda nii mõnedki Itaalia väljaanded nimetasid koondist häbistanuks, ei hellitanud erilisi lootusi.
Ometi pöördus Lippi tund aega kestnud finaali järel just noormehe poole. Prantsusmaa oli keskvälja üle kontrolli saanud ja Itaalia vajas värsket verd (khm), De Rossi vahetas välja Francesco Totti, oma meeskonnakaaslase Romas. Koos kogenuma Gennaro Gattusoga hoiti prantslased käeulatuse kaugusel ning maailmameistri selgitas välja penaltiseeria.
Andrea Pirlo, Sylvain Wiltord ja Marco Materazzi olid olnud kindla jalaga, kuus aastat varem EM-finaalis Itaalia võrku otsustava kuldse värava löönud David Trezeguet raksatas neljanda mehena latti. Järgmisena astus penaltipunkti juurde Daniele De Rossi. Tema meeskonnakaaslased kahtlesid mehe otsuses, sest eksimise korral oleks De Rossi endale kaela tõmmanud seninägematu pahameeletormi ning nad polnud kindlad, et 22-aastasena oleks tema karjäär sellest taastunud. De Rossi pidi ennast aga tõestama. Tema löök oli hiilgav, suunatud paremasse ristnurka sellise täpsusega, et seda poleks välja suutnud tuua ükski väravavaht maailmas. Sellel ööl pidutses Daniele De Rossi koos Buffoni ja Tottiga maailmameistritena.
Ka sel hetkel, kui Michael Oliver raevunud Buffoni väljakult minema saatis, ei olnud veel kõik kadunud. Järjekindlus hoidis Juventust hammastega Reali turjas ning kuidas nad olekski saanud mitte uskuda, kui nende liigarivaal Roma oli päev varem teinud midagi võimatut?
Rooma imperaator vaatas katalaanide hävitamist tribüünilt ja tema gladiaator andis areenil endast kõik. Seekord polnud vaja pöidlaga märku anda - surmav hoop oli juba teele saadetud ning imperaator seisis, endiste võitluskaaslaste korda saadetust lummatud. Nad olid saavutanud midagi sellist, mis oli tema jaoks jäänud püüdmatusse kaugusesse. Totti ainus liigavõit jäi hooaega 2000/01, pool aastat enne De Rossi debüüti, Roma ajalooline Meistrite liiga poolfinaalkoht sai tõeseks 11 kuud pärast Totti karjääri lõpetamist.
Pikad aastad ilma ühegi klubitrofeeta on Rooma gladiaatorit loomulikult mõjutanud. 2012. aastal proovis Roberto Mancini teda Manchester Citysse meelitada, sügisel sattus ta erimeelsustesse Roma treeneri Zdenek Zemaniga ning siis nägi oma võimalust Manchester United. De Rossi kaalus neid pakkumisi ... ainult sel põhjusel, et siis oleks tal õnnestunud kohtuda vendade Gallagheridega. "Ma tean kõiki Oasise lugusid peast, sest kasvasin neid kuulates üles," rääkis itaallane kahe aasta eest. "Liam ja Noel meeldivad mulle inimestena. Nad ei ole tavapärased, aga stereotüüp, mida nad esindavad - hullud rokkstaarid - ongi see, mis mulle meeldib."
Mõtlematu liigutus 2006. aasta MM-il oli selge märk De Rossi keevalisest loomusest ja karjääri jooksul korjatud 14 punast kaarti on sellest ka tunnistust andnud. Oma paremale sääremarjalegi on De Rossi tätoveerinud ohumärgi, millel hoiatab vastasmängijaid neid ootavate jalahoopide eest. Novembris oli De Rossi maruvihane, kui Itaalia koondise peatreener Gian Piero Ventura tahtis Lorenzo Insigne asemel väljakule saata teda, hetkel, kui Itaalia vajas Rootsi vastu päästvat väravat. Teisipäev ei olnud aga sobilik möödunud aja meenutamiseks.
Avamängus omavärava löönud De Rossi realiseeris penalti ning aitas Roma 34 aasta järel taas Euroopa tähtsaimal klubivõistlusel nelja parema sekka. "Milline õhtu," õhkas nüüdseks samuti 34-aastane De Rossi. Vana sõber Totti külastas kohtumise järel riietusruumi, kus ta veetis 25 aastat oma elust ning tõdes hiljem: "Selliste hetkede nimel on Roma värvides elamine suurepärane."
Buffon on langenud, Totti lõpetanud ning De Rossi jäänud ainsaks tõeliseks bandieraks, lipulaevaks, kel võimalus Meistrite liiga trofee pea kohale tõsta. Kuigi 34 pole lõhkuva keskväljamehe jaoks teab mis vanus, on De Rossit juba aastaid MLS-iga seostatud ning mees isegi välja käinud, et tahaks ookeanitaguse vuti ära proovida. Rooma kuningas Meistrite liiga tiitlit ei võitnud - ehk siis gladiaator?
De Rossi teab, nagu ka Totti ja lugematud teisedki suurepärased jalgpallurid, et võidetud medalite hulk ei tähenda suures plaanis midagi. Üks De Rossit iseloomustav seik räägib sellest eriti selgelt.
Veidi vähem kui kümme aastat pärast 2006. aasta MM-finaali kogunes Itaalia koondis Firenzes, et valmistuda mängudeks Hispaania ja Saksamaa vastu. Üheks silmapaistvaks puudujaks oli Daniele De Rossi. Teda ei seganud vigastus ega mängukeeld. De Rossi oli hüvasti jätmas vana sõbraga.
Pärast punast kaarti USA vastu leidis noor keskväljamees lohutust meeskonnakaaslastelt, kuid tõeliselt võttis mehe oma tiiva alla koondise võistlusvormide eest hoolitsenud Pietro Lombardi. Toona 82-aastane Spazzolino - väike harjake, sest ta puhastas ka mängijate saapaid - süstis oma elutarkusega De Rossisse enesekindlust ja ei lubanud tal pead norgu lasta. Meeste sõprus kestis Lombardi surmani 2016. aastal. De Rossi lahkus Itaalia treeninglaagrist ning sõitis otse matustele, taskus kuldne maailmameistrimedal. Firenzesse naasis ta ilma selleta.
Mina: '..ah ei mul midagi.. silmas lihtsalt'
Kõigil on geenides pikalt mängimine. Ma ei tea eriti ühtki rahvust, kus pannakse rahulikult 30+ ja peaaegu 40. eluaastani välja.
Kõik ongi gladiaatorid. Nesta, Cannavaro, Totti, De Rossi, Buffon, Maldini jne jne jne.
Itaallased on tegelikult väga sümpaatsed, neis on kirg.