Eesti koondis lõpetas kolmemängulise koondiseakna Stockholmis peetud maavõistlusega Rootsi vastu, mis kaotati võõrustajate kiirest väravast 0:1.

Võrreldes nädalavahetusel Valgevene vastu peetud MM-valikmänguga kuulusid seekord algkoosseisu Sander Puri ja Robert Kirss. Pisivigastuste tõttu langesid algrivistusest pingile Rauno Alliku ja Rauno Sappinen, kuid viimane sekkus vahetusest.

Ühe koondislase positiivse koroonaproovi tõttu šokiga alanud mängudeaken, kus Eesti pidi oma "kodumängu" pidama hoopis Poolas Lublinis, klopsima koondise üleöö kokku paljudest mängijatest, kes esialgsesse valikusse ei pääsenud, ning tegutsema enneolematul moel, kus väljaku ääres juhendas meeskonda üks treeneritebrigaad, aga suuri otsuseid tegi Tallinnast teine, tõi numbrite kuivas keeles kaasa kolm kaotust. Samas suudeti nii Tšehhile kui ka Valgevenele lüüa kaks väravat ning näidata kohati mängupilti, mis sisendas tulevikuks senisest suuremat lootust, et Eesti koondisest saab taas asja.

Eesti järgmised mängud on kavas juunis, kui kümne päeva jooksul minnakse Balti Turniiri raames vastamisi Leedu ja Lätiga, lisaks mahub nende vahele maavõistlus EM-finaalturniiriks valmistuva Soome koondisega. MM-valikmängudega jätkatakse 2. septembril, kui Tallinnasse sõidab külla FIFA edetabeli esimene riik Belgia. Seekordse akna lõpetuseks võtab Soccernet.ee aga toimetuse hindeid-arvamusi liites kokku Rootsi-mängus platsil käinud meeste esituse.

Soccernet.ee toimetuse hinded:

Matvei Igonen – 6. Võiks ju kritiseerida, et väravavaht ei peaks keskele tõrjuma, aga väravale eelnenud pealelööki oli ka raske mujale suunata. Igoneni olek oli kiirest avaväravast hoolimata märksa kindlam kui nädalavahetusel Minskis, ehkki tuli ka eksimusi, näiteks korra läks ta vastaste karistuslöögi ajal eikellegimaale seiklema ja korra oleks äärepealt palli Dejan Kulusevskile kinkinud. Aga asjad olid üldjoontes siiski kontrolli all, jalaga mäng julgem ja paar head tõrjet tuli samuti.

Michael Lilander – 5. Vasakul äärel sai eelmistes mängudes kuidagi hakkama, aga parem äär on ikkagi tema õige koht. Tundis end seetõttu märksa mugavamalt, sai kaitsefaasis ka enam-vähem asjadega hakkama, aga panus rünnakule jäi seekord lahjaks või isegi peaaegu olematuks. Iseasi, kas see tulenes enda otsustest või treenerite juhistest.

Henrik Pürg – 3. Pani oma otsustega korduvalt peast haarama ja “tule taevas appi!” hüüdma. Väravaolukorras lasi end arusaamatult kergesti kehaga palli pealt ära suruda, kusjuures see ei jäänud ainsaks selliseks hetkeks. Veidi vedas ka, et veerand tundi enne lõppu vea eest teist kollast ja kokku punast kaarti ei saanud. Rünnakul võib niisuguseid eksimusi kergemini andeks anda, kaitses mitte, seetõttu peab Rootsi vastu pehmeks ja aeglaseks jäänud Pürg endaga veel kõvasti tööd tegema, et rahvusvahelises jalgpallis võimalusi juurde tuleks.

Märten Kuusk – 5. Pidi kindlasti olema selle kaitsetrio liider ja lõpuks siiski ka oli. Kohati jäi küll silma küsitavat kohavalikut, aga kohati lappis õhuvõitlustes väga hästi kaaslaste praaki. Seega kokkuvõttes mitte päris nii kindel esitus kui tahaks temalt näha, aga tegi töö korralikult ära. Pigem on selline hinnang märk Kuuse osas kasvanud ootustest ja soovidest, mitte kriitika. Omapärasel kombel sooritas lõpuminutitel Eesti kõige ohtlikuma löögi kogu mängu peale.

Maksim Paskotši – 6. Seekord jalga ei väristanud, mängu jooksul läks ka palliga tegutsedes aina julgemaks ja aitas Puri kaudu äärelt rünnakuid algatada. Ühe Vassiljevi ohtliku pallikaotuse järel hiilgas väga hea blokeeringuga, sai ka peapalle tublisti kätte. Kokkuvõttes ilmselt selle koondiseakna suurim võitja, sest tõestas treeneritele, et kuigi pole veel esimeste valikute seas, võib tema peale loota.

Mängu parim: Sander Puri – 7. Eesti oma James Milner! Mängib seal, kus vaja, ning 80+ koondisemängu kogemuse pealt täidab alati koha korralikult ära. Muidugi tuli ka vigu sisse, näiteks korra lasi Kulusevskil enda pealt väga kergelt ära keerata ja rünnakul tegi veidi söödupraaki, aga positiivne kaalus kõik selle kuhjaga üles. Tema kogemustest on noortel kõvasti väikeseid nippe õppida – kuidas keha palli ja endast suurema vastase vahele sättida, kuidas teha vigu ilma kaarti saamata ja nii edasi. Sisendas kaaslastele kindlust.

Konstantin Vassiljev – 4. Teda katsetati seekord alumise poolkaitsjana ja kui teoorias võiks ta tänu mängijatarkusele selles pirlolikus rollis kenasti hakkama saada, siis praktikas peaks meeskond olema selleks palliga domineeriv, mida Eesti suudab praegu paraku olla parimal juhul vaid Andorra-suguste koondiste vastu. Kõrgemast klassist vastase puhul nappis teravust ja kiirust – kaotas mitmel puhul väga ohtlikult palli ja eksis korduvalt ka pikkade söötudega. Ehkki tegi väga hingestatult musta tööd, ei piisanud sellest, samuti jäi ründajatest liiga kaugele, et mängu ehitada. Arusaadav, et teda taheti sel kohal proovida, aga loodetavasti see proovimiseks jäigi, kuna Vassiljevi parimad omadused ei tule sel positsioonil mängides lihtsalt välja.

Bogdan Vaštšuk – 5. Suure osa mänguajast polnud teda märgatagi, ei heas ega halvas mõttes. Korra sähvatas keskväljal hea vaheltlõikega, mille vastased olid sunnitud veaga peatama. Ei rakendanud oma loovust loodetud määral, aga oli selles süüdi ta ise või rootslaste hea kaitsetöö? Eestlased jagasid lõpuks kogu mängu peale vähem sööte kui Rootsi avapoolajaga, seega ei saa keskpoolkaitsjad end liialt kiita.

Markus Poom – 5. Polnud otseselt millegagi silmapaistev, aga rassis korralikult. Töötas innukalt tagasi kaitsesse ja mõistis õigetel hetkedel vigu teha, aga palliga mängus jäi temagi tagasihoidlikuks, ilmselt maksis siinkohal kaitsetöö arvelt lõivu. Selles aknas saadud kolm korda üheksakümmend minutit on Poomile kõva kompliment ja häbisse ei jäänud ta üheski mängus. Kas lükkas enda jaoks seni praokil olnud koondiseukse nende mängudega päris lahti?

Henri Anier – 5. Erinevalt kahest eelmisest mängust ei olnud seekord väga pildis. Ühest küljest võiks öelda, et ei saanud piisavalt palli, aga teisalt ei õnnestunud tal seda ka eriti hoida, kui sai. Võitles kõvasti ja oli läbi mängu stabiilselt aktiivne, aga kippus tegema ebavajalikena tundunud vigu, mis initsiatiivi kergelt vastasele tagasi andsid.

Robert Kirss – 5. Kui Anier oli ühtlasemalt aktiivne, siis Kirss kerkis esile üksikute sähvatustena. Avapoolajal jäi täiesti varju, aga pärast pausi justkui ärkas ja muutus palju julgemaks - teenis lühikese aja jooksul järjest nii vastasele kaardi kui ka ohtliku karistuslöögi, neist teise väga osava triblingu tulemusena. Selle järel kõksas vastasele mõnusalt õlga ja näis ise ka rahul olevat. Varasemates koondisemängudes on ilmnenud sarnaseid jooni, seega edaspidiseks lihtne soovitus: rohkem julgust!

Rauno Sappinen – 5. Sai veerand tundi rügada ja suutiski väsinumatele rootslastele peavalu valmistada, aga seda kahjuks väravast liiga kaugel. Teisi ründajaid ei kiputud söötudega eriti leidma, teda samas leiti – kas on asi söötjates või ikkagi pigem selles, et Sappinen suudab paremini ja kavalamalt liikuda ning avaneda? Pisivigastuse tõttu sekkus seekord vahetusest, aga on selge, et Sappineni praegust kvaliteeti vajab koondis 90 minuti jooksul. 

Andre Frolov, Mark Oliver Roosnupp ja Karl Rudolf Õigus - mängisid hinde teenimiseks liiga vähe.