Eesti koondis lõpetas MM-valiksarja võõrsil, kus jäädi Tšehhile alla 0:2. Prahas peetud mänguga tõmmati joon alla kogu valiktsüklile, kus Eesti saldoks jäi tugevas konkurentsis kaheksa kohtumisega üks võit ja üks viik.

Erinevalt märtsikuisest kohtumisest seekord Tšehhi vastu harjumuspärasema koosseisuga astunud Eesti suutis avapoolajal rünnakuidki organiseerida ja tšehhid kuival hoida, tulemuseks 0:0 poolajaskoor. Teise poolaja alguses jäädi aga surve alla ning selle loogilise tulemusena viis Jakub Brabec 59. minutil nurgalöögi järel võõrustajad ette.

Eesti pool nõudis antud olukorrast küll Brabecile määrusterikkumist, ent vile vaikis. Lõppskoori vormistasid tšehhid 84. minutil, kui Joonas Tamme ränga söödueksimuse kasutas ära Matvei Igoneniga silmitsi pääsenud Jan Sykora. Mõni minut enne seda oli Eestilgi olnud kohtumise parim väravavõimalus, ent Sergei Zenjovi terava löögi, mis oli teel tagumisse ristnurga, pareeris vägeva hüppega Tšehhi väravavaht Tomaš Vaclik.

Nii Belgiale kui ka Tšehhile mõlemas kohtumises alla jäänud Eesti suutis näpata viigipunkti Walesilt ja alistada Valgevene, millest piisas, et neli punkti kogununa Valgevenet lõpuks edestada. Ise löödi vastastele 9 ja endale lasti lüüa 21 väravat, kusjuures skoor jäi avamata kaheksast mängust vaid kahes.

Kui alagrupi suurim väravalööja oli viie tabamusega Belgia täht Romelu Lukaku, siis Eesti ründajad Erik Sorga ja Henri Anier jagasid koos veel viie mehega teist kohta, saades kirja kolm väravat. Jala said kaheksa mänguga valgeks viis eestlast, lisaks Anierile ja Sorgale ka Rauno Sappinen, Mattias Käit ja Sergei Zenjov.

Soccernet.ee toimetuse hinded:

Matvei Igonen – 6. Ühelt poolt on Igonenile väravate puhul raske midagi ette heita. Vaid Jan Sykora 2:0 tabamuse toonud löögile oleks ta ehk suutnud õnne korral end paremini ette sättida, aga see värav sepistati juba teiste meeste varasema eksimuse abiga. Suurema osa mängust pommitasid tšehhid ülemisi pingiridu ning Igonen pidi tegema vaid paar väga head tõrjet, saades nendega kenasti hakkama. Teisalt on tema väravasoleku puhul tajutav ülejäänud meeskonda valdav kerge ebakindlus – kas tuleneb see siis sellest, et Igonen ei valitse näiteks standardolukordade ajal oma karistusala piisava veenvusega, või hoopis sellest, et tempo pidev alla löömine palliga tagant mängu avades mõjub ka kaaslastele veidi ahistavalt.

Maksim Paskotši – 5. Valiksarjas mõnevõrra ootamatult eestlastest kõige rohkem mänguminuteid kirja saanud 18-aastane kaitsja murdis end selle tsükliga koondise põhitegijate hulka, mis annab põhjuse tunnustuseks, aga ka õiguse seada tema esituste mõõdupuuks juba natuke kõrgemat latti kui "noore mehe kohta tubli". Kuigi isegi peatreener Thomas Häberli viitas avavärava olukorras vastaste tehtud veale, tuleb Paskotšil õppida sellistelgi hetkedel lõpuni mängima. Püüdis taas olla julge ja vastastele kõrgelt peale käia, kuid eksis selle käigus üsna palju. Eesti standardolukordade puhul otsiti Paskotšit silmatorkavalt sageli, aga heast pallitabamisest jäi alati veidi puudu.

Mängu parim Märten Kuusk – 6. Algusest peale oli näha, et Kuusk pidi eelnenud Belgia-mängu kollaste kaartide tõttu tribüünilt jälgima ja mängunälg oli seetõttu suur. Liidriroll on talle loomuomane ja jätkuvalt on tegu tulevikus koondise kaptenipaela väärt kaitsjaga, kes viskus võimsalt blokkidesse, tegi vaheltlõikeid, klaaris ohtlikke palle ja võib-olla kõige ootamatumalt võttis mängu lõpus ka rünnaku ehitamise enda peale, tehes vastaste karistusala servas üleasteidki. Pisivigu nagu paari vastaste spurdi mahamagamine ja üks ebaõnnestunud suluseisulõks lipsas samuti sisse, aga kes teeb, sel juhtub.

Joonas Tamm – 5. Võiks öelda, et Tamm tegi järjekordse tipptasemel etteaste ja ta olekski ilmselt Kuuse kõrval tugev kandidaat mängu parima tiitlile, kui poleks tulnud saatuslikku eksimust 84. minutil, mis lõppes vastaste väravaga. Nii pehmelt ei saa sel tasemel vääratada, ent küllap teab ja elab seda üle Tamm isegi. Seni oli Tamme mäng olnud kaitseliini tugitalale kohane – tšehhid lihtsalt ei saanud temast mööda, kõrged pallid kuulusid pea eranditult Tammele ja kaitseliinist väljaastumisi ajastas ta samuti hästi.

Karol Mets – 6. Mitte nii silmatorkavate sähvatustega esitus nagu Kuusel, aga ei tulnud ka ühtegi sellist prohmakat nagu Tammel. Kaitsekolmikust seega kõige stabiilsem mees. Metsa hingestatusel näib olevat selles meeskonnas tähtis roll ja ka ta ise on enda parima positsiooni kenasti leidnud. Tema enesekindlus ja julgus palliga mängida on sümpaatsed, võib-olla tasuks seda kohati isegi veel rohkem kasutada. Korra tõusis Mets palliga hästi peaaegu löögipositsioonile, aga ei söandanud rünnakut ise lõpetama hakata.

Vlasi Sinjavski – 5. Tahtmist oli Sinjavskil kõvasti, paraku ei vormunud see kokkuvõttes heaks mänguks. Avapoolaja lõpuhetkedel vastase karistusalas pallist mööda löömine oli halb eksimus, aga mitte nii hull kui Sinjavski nõrkus kaitsetöös, eriti üks-ühele olukordades, mille tšehhid mitut puhku halastamatult välja tõid. Ka rünnakul ei kippunud tal asjad tihtipeale õnnestuma, üleasted olid küll ilusad vaadata, aga jäid viljatuks. Kas häälestas end veidi üle? Teise poolaja algus andis juba selgelt mõista, et teravuse minetanud Sinjavski vajab vahetust ning õige pea see ka tuli.

Vladislav Kreida – 6. Eelmises mängus Belgia vastu parimaks tunnistatud Kreida ei suutnud seekord samaväärset taset näidata, kuid häid momente kogunes tema kontosse siiski. Avapoolaja lõpus võetud kollane kaart oli iseenesest õige, sest tšehhide rünnak tuli peatada, aga teiseks poolajaks muutis see Kreida tavapärasest ettevaatlikumaks ja pehmemaks, nahaalsust nappis. Oma koha mängis ta välja, siiski tuleb küsida – millist mängu näitaks Kreida veel siis, kui ta ka koduklubis igapäevaselt platsile saaks?

Markus Poom – 5. Ühelt poolt võib kiita, et suutis end paar korda jälle löögile mängida. Teisalt on käes aeg hakata selliste võimaluste puhul juba suuremat löögitäpsust nõudma. Ansamblist välja Poom ei langenud, aga esimest viiulit ka ei mänginud, kuigi tema positsioonil võiks seda eeldada ja oodata. Viimaste mängude kasvanud julguse ja teravuse valguses jäi Poom seekord veidi anonüümseks, aga teisalt oli üsna liimist lahti kogu Eesti keskväli tervikuna.

Konstantin Vassiljev – 5. Belgia-mängus nähtu sai Tšehhi vastu jätku, sest Vassiljevi mängutahe ja -tarkus on endiselt tipptasemel, aga tõenäoliselt pikast hooajast tingituna ei vea keha välja. Tavapärasest üksikumate kavalate söötude vahele tuli jälle päris palju lihtsat praaki pallikaotuste ja kehvade puudete näol, ka nii mõnigi klaarimine karistusalas oli ootamatult ebakindel. Ei ole olnud maestro vääriline koondiseaken ja kalambuuridega pisut liialdades võib öelda, et taktikepp on käest pudenenud. Aga kas ka lõplikult?

Rauno Sappinen – 5. Eelmises mängus pingile jäänud esiründajalt võinuks oodata teravamat esitust, aga iga päev pole isegi Sappineni tänavuse hoo puhul pidupäev, eriti juhul, kui kaaslased ei suuda ründajat korralikult leidagi. Oma trumpidele Sappinen rõhuda ei saanud või siis ei lasknud tšehhid tal seda teha, sest arvestada tuleb sedagi, et teda kui Eesti eeldatavalt kõige ohtlikumat ründajat valvatakse eriti hoolsalt. Korralikult jooksu lasti ta vaid ühe korra ja ka siis lõpetas Sappinen rünnaku mitte löögi, vaid sööduga, mis üle otsajoone suunati. Võrdlemisi anonüümne esitus, aga pika hooaja peale tuleb selliseidki sisse.

Erik Sorga – 5. Kaitsetööd rabas Sorga seekord väga eeskujulikult teha, aga selle võrra oli ta rünnakul jällegi nähtamatu, isegi veel nähtamatum kui Sappinen. Tundub endiselt, et vahetusest sekkumine sobib tema mängijaloomusega märksa rohkem.

Henri Anier – 5. Enam-vähem kõik Sappineni ja Sorga kohta öeldu kehtib ka Anieri kohta. Kui Belgia vastu andsid vahetusest sekkunud ründajad meeskonnale lisakäigu, siis Anieril jäi see nüüd paraku tegemata. Hooaja esimese poole vorm, mille ajal Anier lõi väravasse peaaegu kõik, mis ette anti, on veidi taandunud ja rahvusvahelisel tasemel paistab see silma. Küsimärgi jätsid õhku ka mõned otsused – üks palli kaaslasele jätmine oli väga efektne, aga mõnelgi puhul oleks Anieril sirgjoonelisema lahenduse tegemiseks justkui otsustamisjulgust nappinud.

Henrik Ojamaa – 6. Harva pretendeerib vahetusmees mängu parima tiitlile, aga Ojamaal jäi sellest seekord päris vähe puudu. Sekkumine oli julge ja enesekindel, energiat jagus nii rünnakute vedamiseks kui ka kaitses rabamiseks. Suure erinevusena asus Ojamaa kohe kiirete söötudega ründajaid otsima ja suutis nad selle võrra rohkem mänguga liita.

Sergei Zenjov – 6. Ehkki Zenjov mängis vaid veerand tundi ja selle aja pealt jääb teinekord mängijale hinne suisa andmata, sooritas ta seekord talle usaldatud minutite jooksul Eesti parima pealelöögi, mille tõrjumiseks pidi Vaclik kõik oskused mängu panema. Näidatud aktiivsuse ja teravusega tegi pärnakas silmad ette kõigile teistele platsil käinud ründajatele, kasutades antud aja väga hästi ära. Kohati tundus, nagu oleks platsil taas noor Zenjov.