"Olin täiesti löödud. Ei hakka valetama - esimesel päeval olin oma toas ja läksin ikka emotsionaalseks." räägib Marten-Chris Paalberg. 17-aastaselt otse Pärnu Vaprusest Saint-Etienne'i siirdunud ründaja jaoks on esimene poolaasta Prantsusmaal kulgenud kahe suure tagasilöögiga ja nukralt, kuid tegelikult üldse mitte lootusetult, sest umbes kuu aja jagu trenne klubi esindusmeeskonnaga näitasid, et sealne tase võiks olla talle vägagi jõukohane.

Veebruari alguses ametlikuks saanud üleminek viis Paalbergi lausa miljoni euro eest Prantsusmaa esiliigas mängivasse suurklubisse, kuid minuteid tal esimesel hooajal koguda ei õnnestunud - vasaku põlve ülekoormusvigastus andis kahel korral teravalt tunda ja tõi mõlemal juhul kaasa mitmekuulise pausi. Paalbergi viimane ametlik mäng jääb 18. novembrisse, kui ta Eesti koondise eest sõprusmängus Küprosega esimese tunni kaasa tegi.

Soccernet.ee sai Paalbergil nööbist kinni vahetult enne seda, kui ta Eestis veedetud puhkuse järel Prantsusmaale tagasi lendas. Töö uue hooaja ettevalmistuse osas algas - ja seda uue peatreeneri, 39-aastase šotlase Ian Cathro käe all.

Juuni viimastel päevadel kõlab see ilmselt naljaka küsimusena, aga kuidas suvi läks? Puhkus on nüüd ju läbi ja töö algab!
Ikka puhkasin! Proovisin Eesti ilma nii kaua kui võimalik nautida, olin perega, käisin reisil, tegin sõpradega asju. Nüüd saab kõik kahjuks läbi ja lähen tagasi, tuleb uuesti rutiiniga harjuda. Suvi läks kiirelt!

Kui kaua sa kokku Eestis olla jõudsid?
Hooaja lõpupoole käisin ka korra niisama, aga nüüd oli pikem puhkus, kolm nädalat järjest.

Kuidas sa oma akusid laed, kui Eestis puhkad? On sul mõned kindlad asjad ka, mida teha armastad? Tänapäeval tundub, et kõik mängivad näiteks padelit.
Padel mulle väga meedlib, aga kuna praegu ma seda mängida ei saa, siis olen enda jaoks leidnud discgolf'i, see on päris tore. Koeraga meeldib palju jalutamas käia,  ujuda meeldib.

Endise tiimikaaslase Mathias Villotaga ka disc'i-rajal oled käinud?
Temaga ma veel ei julge, see on ikka täiesti teine klass juba! Mina olen siin selline hobitaja, tema on päris proff.

Sind ootab paari tunni pärast ees sõit Prantsusmaa poole. Mis sind seal esimese hooga ees ootab? Mis seisus põlv hetkel on?
Kui tagasi lähen, siis sealsed füsiod vaatavad mind üle ja saavad pildi ette, mis seisus ma olen ja kuidas ise trenni olen teinud. Siis peaksingi tegelikult vaikselt juba jooksma hakkama - esimesed paar nädalat teen individuaalselt spetsiifilisi harjutusi ja siis peaksin juba vaikselt mänguvalmis olema. Seekord uuesti vigastada ei saa ja jään platsile!

Mis su põlvega siis lõppude lõpuks juhtus?
Ma arvan, et see tuleneb kõik ülekoormusest. Eelmisel aastal ma eriti ei puhanudki, ainult mäng mängu otsa, trenn trenni otsa. Kui teised natuke puhkasid, siis mina olin koondises ja kui koondisest tagasi tulin, siis ega vaba päeva ei olnudki, kohe läksid klubiga trennid edasi. Hooaeg läks lõpuks pikaks, novembris pärast liiga lõppu olin veel koondises. Koondise juurest see tõsisemalt pihta hakkaski. Täpset põhjust ma ei oskagi öelda, miks see kõik praegu niimoodi venima on jäänud. Kindlasti mängis rolli ka see, et Prantsusmaale minnes olin uues keskkonnas ja tulid suuremad kiirused - võib-olla ei kohanenud keha sellega nii hästi ära. Samuti minu vanus - mine tea, võib-olla veel kasvan!

Kas novembrikuises koondiseaknas hakkas põlv päriselt segama või andis ta juba enne ka tunda?
Midagi tundsin juba enne, aga see ei olnud nii, et koondises mure tekkis ja siis ta mulle külge jäi - kõik sai vahepeal korda. Ju siis lõi Prantsusmaal midagi uuesti välja. Läksin sinna kohale, karm tamp läks peale ja vigastus lõi uuesti välja. Ühel hetkel lõi mängides megasuur valu põlve sisse - iga sammuga tuli valu sisse. Alguses proovisin läbi valu joosta, et äkki lihtsalt midagi korra juhtus ja läheb kiirelt üle, aga sain üsna kiirelt aru, et midagi on ikkagi valesti.  Valu läks nii suureks, et pidin kõrvale astuma. Kui parema jalaga palli lüües vasaku jala maha vajutan, siis iga kord lööb valu täpselt sinna. Rõve asi.

On arstid-füsiod sulle mingisugust selgust ka toonud, kaua see jama kesta võib? On see lihtsalt mure, mis vajab puhkust või mingil hetkel ka kirurgilist sekkumist?
Talvel, kui see esimest korda tõsisemalt teemaks tuli, siis olin kaks ja pool kuud kõrval. Tegin jõusaalis harjutusi ja põlv sai justkui korda. Siis hakkasin uuesti trenni tegema, aga probleem tuli uuesti tagasi - tuli välja, et lihtsalt treeningust ei piisanud. Mulle tehti põlve kolm plasmasüsti, et ehk aitab see taastumisele kaasa. Nüüd ongi sellest uuesti peaaegu kaks ja pool kuud möödas, öeldigi kaks ja pool kuni kolm kuud. Hiljemalt juuli lõpuks peaksin selle järgi rivis olema.

Kui palju sa selle esimese poolaasta jooksul täies mahus trenni jõudsid teha? Kui palju uut taset tunda said?
Kui läksin sinna, olin täieõiguslik esindusmeeskonna mängija - hakkasin nendega kohe kõike kaasa tegema. Jätsin vist väga hea mulje, sest treenerid tulid ka rääkima, et kõva vend! (Muigab)  Kui vigastada sain, siis nad ütlesid, et tõestasin end väga hästi ja et ma ei pea üldse muretsema. Endal oli sel hetkel väga kurb tunne, aga need sõnad oli suureks lohutuseks.

Nüüd on kahju, et see kõik on kestma jäänud. Kui oleksin uuesti mängima hakanud, siis usun, et kõik oleks väga hästi läinud.

Muidu olin ikka esinduse juures, aga vigastusest taastumise perioodil treenisin natuke ka duubliga, et koormusi järk-järgult ülespoole tõsta. Jõudsin juba uuesti esinduse juurde, aga siis tekkiski uuesti vigastus.

Kui palju sa selles kahes osas kokku esindusega treenida jõudsid?
Ma arvan, et kokku ligi kuu aega.

Tase ja tempo tundusid su jutu järgi selle aja jooksul siis vägagi jõukohased?
Muidugi valetaksin, kui ütleksin, et see oli kerge, aga ise arvasin enne, et see tase on midagi väga teistsugust. Selles keskkonnas harjusin aga kiirelt ära. Tase on muidugi kõva, aga mulle meeldis. Kõik olid ka väga toetavad, kui probleeme tekkis.

Meeskonnas on päris palju prantsuskeelsete riikide mängijaid, aga mehi ka mujalt. Kas ilma prantsuse keele oskuseta saab seal üldse hakkama?
Seda peab õppima küll, see on juba austuse küsimus. Eks ole ka teada, et prantslased inglise keelt väga ei armasta. Esindusmeeskonnas on õnneks kerge, umbes pooled mängijad on välismaalased ja nendega saab kenasti hakkama, treenerid räägivad ka inglise keelt. Kui korra duubeltiimi juures käisin, siis oli juba raskem, sest seal tulevad ainult üksikud tõlkima ja töökeel on selgelt prantsuse keel, siis tuleb lihtsalt proovida midagi aru saada. Ma ise tunnen, et kuigi mul varasemast mingit põhja all ei olnud, siis saan prantsuse keelest juba üsna hästi aru, aga kui on vaja dialoogi pidada ja ise ka midagi öelda, siis läheb juba keeruliseks. Õnneks on meil seal kohapeal õpetaja, kes kõigile välismaalastele paar korda nädalas keeletunde annab. See tuleb väga kasuks.

Õppimisest rääkides - kooli osas sul vist midagi eriti ei muutunudki, kuna olid niikuinii sügisest saati Audentese e-õppes?
Jah, põhimõtteliselt küll - Pärnu asemel olen nüüd lihtsalt Prantsusmaal. Lihtsalt tuleb järge pidada ja ise püüda, muud midagi.

Milline su igapäevaelu Prantsusmaal välja näeb? Elad kuskil omaette või klubi baasis?
Elan klubi treeningkeskuses, mul on seal tuba olemas, kus saan oma mõtteid mõelda.

Skaalal hotellituba-ühiselamu paigutub see ...?
Kuhugi keskele. Mul on lihtsalt üks tuba, mille keskel on suur voodi. Vannituba ja WC on ka. Võtsin endale PlayStationi kaasa, aga mängida seda eriti ei saa, kuna telekas on kõrgel lae all, eriti mugav see pole. Õnneks aidatakse nii palju, et tegelikult on kõik kerge. Tegelikult tahaks sealt juba vaikselt ära kolida, aga soovitati, et kuni 18-aastaseks saamiseni peaksin ikkagi seal olema. Endal ka kergem, millegi muu peale ei pea üldse mõtlema - toit on kolm korda päevas ka olemas. Nüüd suvel, kui kooliaasta on läbi, tuleb lihtsalt välja mõelda, et mis selle vaba ajaga peale hakata. Gümnaasiumi on kaks aastat veel.

Mis mänge PlayStationil mängid?
Eks ikka ainult FIFA, muud midagi!

Sa oled ju nüüd ise ka mängus sees?
Tead, ma ei olegi vaadanud ...

Ole nüüd - see küll nüüd usutavalt ei kõla!
Ei ole! Midagi mulle saadeti, et vist kuskil olen, aga ise ei viitsi midagi vaadata.

Treeningbaasis elades ilmselt väga tihti linna peale ei satu, aga kindlasti oled natuke jõudnud juba Saint-Etienne'i ja Prantsusmaad avastama ka sõita?
Meie baas asub linnast pisut väljas, pisut mäest üles. Linna on ikka vaja kõndida, kui autot pole, siis on juba natuke raske, aga tegelikult mitte väga kaugel. Peastaadion on kesklinnas, sinna on ehk pool tundi jalutada, ei midagi hullu.

Põhistaadioni muru peal oled käinud?
Murul olen käinud küll, aga treeninud seal ei ole. Minu ajal on kõik trennid treeningkeskuses olnud. Olen näinud videode pealt, et suurel staadionil vahel treenitakse ka, aga seda pigem hooajaeelsel ajal. Tahaks seal juba mängida küll!

Senisele poolaastale tagasi mõeldes - mis sind selle jooksul kõige rohkem sealse elu osas üllatas?
Inimeste käitumine! Eestis päris sellist asja kohanud ei ole, aga inimesed on seal lihtsalt niivõrd sõbralikud. Kõik tulevad ise juttu rääkima, kutsuvad igale poole ja nii edasi. Ükspäev oli näiteks nii, et paar esinduse mängijat tulid pakkuma, et kuule, me sõidame Lyoni, tule ka kaasa! Käisime siis linna peal ringi, šoppasime ja kohvitasime. Lyon on Saint-Etienne'ist umbes tunni kaugusel.

Igal pool klubis on nii, et inimesed ütlevad tere ja tulevad lihtsalt juttu rääkima, isegi kui pole mitte kunagi varem neid isegi näinud. See on lahe asi, mida Eestis võiks ka rohkem olla.

Saint-Etienne jäi lõpuks üsna napilt esiliigasse. Otsepääse kõrgliigasse jäi mõne punkti kaugusele, üleminekumängudel Nice'i vastu muutus viigiseis teise mängu viimase kümne minutiga kolmeväravaliseks kaotuseks. Kui suur hoop kõrgliigapiletist ilma jäämine klubi jaoks oli?
Väga suur pettumus. See klubi kuulub ju väga kindlalt tegelikult kõrgliigasse, see on seal A ja O. Olime kindel favoriit, kes oleks pidanud tõusma, aga läks nii ja nüüd ongi suuremad muutused ka tulekul - peatreener vahetus, mõned mängijad kindlasti vahetuvad, eks näis, mis veel.

Uskusime kõik, et kõrgliigasse pääsemine on juba kindel, aga kuidagi läksid hooaja viimased mängud nii, et kui hakkasime kaotama, siis kadus enesekindlus ära. Kahjuks läks seekord nii.

Kui palju sul nüüd vigastuspausil on suhtlust spordidirektori ja teiste bossidega olnud - on sul kätt hoitud ja kinnitatud, et sinuga arvestatakse?
Ikka on, isegi suured omanikud tulevad vahel rääkima. Ütleme nii, et kindel usaldus on olemas. Nemad tahavad, et mina mängima saaksin hakata, mina tahan juba mängima hakata, kahjuks on algus lihtsalt venima jäänud. Jutt on praegu nendega olnud selline, et olen veel noor, just liitusin ja pikk karjäär on veel ees. Ise muidugi seda juttu nii väga kuulata ei taha - mina tahan lihtsalt mängida!

Kui keeruline selline duell vigastusega sinu jaoks vaimselt on? Läksid ju Prantsusmaale Premium liiga rekordüleminekuna ja sinust räägiti Eestis päris palju, teisest küljest oled alles 17-aastane ja elad seal üksi oma väikeses toas. Kui keeruline selle kõigega toime tulla oli - millist tüüpi inimene sa oled?
Pigem ei olnud keeruline - see on lihtsalt üks summa, hinnalipik, mis on mulle külge pandud. See on suur privileeg, aga ega ma sellele ei mõtle. Võtan lihtsalt ühe päeva korraga.

Esimese vigastuse puhul ei olnud midagi hullu, sest see oli kerge asi ja mõtlesin, et tulen kohe tagasi, hakkan mängima ja näitama. Aga kui teist korda sama asi lühikese aja jooksul juhtus, siis lõi see mind korra ikka päris sügavale. Oli vaja inimesi, kellega rääkida ja õnneks oli spordipsühholoog kohe võtta. Rääkisin talle kõik mured ära ja olemine läks kergemaks. Esimesed hetked ... Olin täiesti löödud. Ei hakka valetama - esimesel päeval olin oma toas ja läksin ikka emotsionaalseks.

Nüüd on kõik korras, vahepealne kurvem periood on möödas. Mis ma neid musti mõtteid ikka mõtlen, enam ei saa midagi muuta. Võtsin positiivse hoiaku ja hakkasin keskenduma neile asjadele, mida teha saan.

View this post on Instagram

A post shared by AS Saint-Étienne (@asseofficiel)

Spordipsühholoog oli kohe klubi poolt pakkuda?
Jah, ta on seal täiskohaga tööl ja temaga on kõige lihtsam kohe kiirelt jutule saada. Kindlasti mängisid suurt rolli ka vanemad, kellele kõike rääkisin, samuti agent Harri Ojamaa ja esimene treener Ander Paabut, kellega kogu aeg kirjutasime.

Mina olen olnud seda usku, et kõik mõtted tuleb välja rääkida, ainult siis lähevad asjad paremaks. Algul ma ise ka ei tahtnud rääkida, sest mõtlesin, et kõik on korras, aga mida aeg edasi, seda rohkem mõistsin, et kui kõik lihtsalt enda teada hoian, siis on väga keeruline.

Milliste tunnetega nüüd tagasi Prantsusmaale sõidad?
Tunne on nüüd ikka teine - põlv tundub tugev. Kindlasti ei lähe ma sinna niimoodi, et olen nüüd valmis, paneme kohe koormused peale ja teeme kõike, aga tunnen, et põlv on tugevam. Natuke veel ja voila!

Kui palju või mida sa praegu trenni mõttes teha oled saanud?
Rattasõitu on juba liiga palju, ma ei jõua enam! (Naerab) Selle mahu pealt võiks juba rattatrenni minna. Puhast jõudu saan arendada, nii ala- kui ülakeha ja rattasõiduga fitness'i hoida. Trennides on mulle ette antud mingid vatid võimsust, mida pean teatud aja hoidma, see trenn võtab ikka korralikult läbi. Nüüd peaks see faas õnneks läbi olema, tahaks juba jooksma saada, siis on elu parem!

Kuidas ainult rattasõidu pealt füüsiline vorm hetkel tundub?
Eks jooksmine ole täiesti teine asi kui ratta väntamine, aga kui kevadel esimest korda vigastusest tagasi tulin ja trenni läksin, siis olid minu GPS-näitajad kogu esindustiimi kõige paremad: kogudistants, suurel kiirusel jooksmine. Ise ka imestasime, et midagi tegime ikka päris hästi!

Kui palju oled vahepeal Vapruse tegemistel ja Premium liigal jõudnud silma peal hoida?
Aega nii palju on, et vaatan peaaegu kõiki Premium liiga mänge. Viimasel ajal puhkusel muidugi natuke vähem, aga Vapruse mängud peaksid küll kõik vaadatud olema. Teiste mänge vaatan ehk poole silmaga, aga Vapruse tegemisi jälgin pidevalt.

Mis sinu analüüs selle hooaja Vapruse kohta ütleb? Kui palju sinust puudust tuntakse?
Ei teagi! Minu meelest on asjad nüüd rohkem kontrolli all, hooaja algus oli ehk natuke raskem, kui väravaid lasti palju sisse ja kaotusi tuli rohkem. Nüüd on nagu alati - kui muru peale saadakse, siis on Vaprus täiesti teine tiim! Usun, et nüüd lähevad asjad ainult ülesmäge.

Kui kõik hästi läheb, siis millal sind mängimas võiks näha?
Ma ise arvan ja loodan, et augusti lõpus kindlasti, äkki isegi augusti keskel. Kõik oleneb muidugi sellest, kui kiiresti paranemine läheb - paar nädalat peaks veel niikuinii minema. Eks siis trennide pealt ole näha, kus ja kuidas minuteid saama hakkan - kuna mängupaus on päris pikk, siis tundub loogilisem, et saan vaikselt duubeltiimist alustada, aga kunagi ei tea, äkki tulevad esinduse juures trennid kohe väga hästi välja.

Sinu jutu põhjal tundub, et esindusmeeskonna eest mängimine võiks olla juba õige pea üsna reaalne?
Mina väga usun, et saan, jah. Muidugi kunagi ei tea, mida tulevik toob, aga kõik need jutud, mis mulle on treenerite poolt räägitud, olid küll sellised, et näitasin end heast küljest ja olen võimeline mängima. Olin mitmelt poolt kuulnud, et välismaale siirdudes läheb mitu nädalat või kuud aega, et uue tempoga harjuda, aga mul seda probleemi küll ei olnud.