Täna saadetakse viimsele teekonnale pikaaegne jalgpallur, kohtunik ja treener Toomas Kaldma (1943-2026). Soccernet.ee avaldab sel puhul 2013. aastal ajakirjas Jalka ilmunud intervjuu, kus Kaldma oma värvikat karjääri meenutas.

***

1959. aastal Nõukogude Liidu 33 parema noormängija hulka valitud Toomas Kaldma saab augusti keskel 70. Ometi peab praegune Nõmme Kalju meeskonna esindaja oma karjääri parimaks osaks kohtuniku ametit ja räägib avameelselt tollal liidu vutis valitsenud korruptsioonist. Mängijana tippu tõusmist segas tähehaigus.

Mis roll sul kõige paremini on välja tulnud: kas mängija, kohtuniku või treeneri oma?
Parim olin kohtuniku, teiseks mängija ja kolmandaks treenerina. Treenerina olen liiga hea ja leebe. Ma ei saa karjuda. Ma tahan olla kõigiga sõber. Aga treenerina pead olema karm.

Aga kohtunikuna ei saa ju ka olla kõigiga sõber. Kohtunik on kõigi vaenlane!
Ma ei olnud kõigiga sõber, aga mängijad olid minu sõbrad. Nad usaldasid mind. Eestis läksin ise pärast mängu meeskondade juurde ja küsisin kõigilt, kas pretensioone on. Kui oli, arutasime sõbralikult. Pärnus oli mängija Konstantin Bagortšikov, kelle mänge kardeti vilistada. Mina kutsusin ta enne mängu kohtunikuruumi ja ütlesin: "Täna vilistab Tom ja peab valitsema kord! Ei mingit toorutsemist!" Andsime kätt. Ta oli sõnapidaja mees ja mängis, nagu ette nähtud. Pärast mängu surusime jälle kätt.

Pärnus oli kohtunikul isegi raskem kui Ida-Virumaal. Ükskord mängis Kalakombinaat seal Normaga. Pärnu mängija Boriss Rubanovitš kukkus nurgalöögi ajal trahvikastis käed laiali nagu liblikal. Kõik karjuvad, et penalti. Mäng lõppes 0:0. Rahvas tuleb tribüünidelt minu poole. Aga Normal oli väravavahiks Leedu poiss Aleksandridis, kel oli kõrge otsaesine. Kaks esimesest pealtvaatajat lõi ta otsaesisega nokdauni. Teised taandusid ja tänu talle pääsesin riietusruumi, kus pidin pool tundi ootama, kuni rahvas maha rahunes. Kui oleksin pendla andnud, oleks Rubanovitš mõelnud, et leidis paraja oina. Pärast ta tunnistas, et penaltit polnud.

Sa oled teist põlve jalgpallur.
Jah, isa Valter mängis Haapsalu Läänelas. Tema käest sain vanad putsad ja kedrad.

Kas tema suunas vuti juurde?
Ei tea. Kasvasin Tondil, kus raudtee ääres oli vaba roheline maa. Oli neli eesti ja neli vene poissi. Õppisime vastastikku teineteise keele selgeks. Ehitasime raudtee äärde väljaku ja väravad. Ühe kaluri käest saime võrgud, mille panime väravatele. Seal oli aga üks lehm ka ja ükskord oli lehmanaine väravad maha saaginud. Kõik poisid nutsid. Isaga oli selline kokkulepe, et kui pidin lõpetama ja tuppa tulema, pani ta malelaua köögiakna peale. Siis oli lõpp ka. Kuna olin poiste organiseerija, lõpetasid ka teised.

Mainisid kunagi, et sinu mängijakarjääri rikkus ära tähehaigus, kuulsus hakkas pähe.
See oli 1959. aastal, kui Nõukogude Liidu koolinoorte meistrivõistlustel Moskvas pääsesime kaheksa parema hulka. Lõin väravaid, mind valiti hiljem turniiri 33 parema mängija hulka ehk kolmandaks kesktormajaks. Sain seal Toomas Leiusega heaks sõbraks, tema kutsus mind Eesti Fontaine'iks – Just Fontaine oli 1958. aasta MM-finaalturniiril löönud 13 väravat. Pärast seda tuligi tähehaigus. Roman Ubakivi on rääkinud, et hakkasin šampust jooma, aga see pole õige, sest šampust pole ma kunagi joonud, võibolla ainult viisakusest esimene pokaal. Mina jõin õlut.

Kas praegustel noortel näed kõrvalt ka tähehaigust?
Maksim Paponovil. Ta oli ühe Hispaania klubi akadeemias ja kui tagasi tuli, siis issand jumal, kuidas ta kõnnak ja olek ja suhtumine teistesse mängijatesse ja treeneritesse oli muutunud. Nagu kotkas tuvide keskel. Ma ütlesin talle ka seda. Temal oli see midagi rohkemat kui tähehaigus. Samas, näiteks Ingemar Teever – tänu temale võitis Aivar Tiidus suured turniirid ära, aga Ingemaril pole olnud seda tähehaigust. Kerge tähehaigus on Tarmo Kingil ja temal on ka kõnnak natuke Paponovi moodi.

Mida noortel sinu tähehaiguse juhtumist õppida on?
No Paponovile ma ütlesin, aga teda pole see parandanud. Kus ta üldse mängib praegu? (Paponov pallib Tallinna Kalevis – toim.). Kingile pole ma seda öelnud.

Eesti esindusmeeskonnas mängisid Nõukogude Liidu meistrivõistlustel 11 korda ja lõid ühe värava. Seda Dnipropetrovski Dnipro vastu!
Jah, Kadriorus. Pall tuli kornerist ja samal ajal kui peaga lõin, sain kaitsjalt põrutuse pähe. Ma ei teadnudki, et olin löönud värava! Tallinna Kalev mängis 1960. aastal liidu meistrisarjas ja mina selle duublis. Olin siis 10. klassi poiss, noorim meistrivõistlustest osavõtja ja sain palka 1600 rubla. Duublid mängisid päev enne põhimeeskondi. Meie vaatasime nende mängu tribüünilt. Taškendis, kui Kalev mängis Pahtakoriga, tutvustas informaator mind noorima osavõtjana ja palus püsti tõusta. 1962. aastal läksin sõjaväkke, aga tänu jalgpallile elasin hästi. Olime koos paremäär Mati Gildeniga – ta ise nimetas end parimaks ääreks – Rohuneeme kordonis. Saime jefreitori auastme ja hakkasime kolme rubla 80 kopika asemel saama palka neli rubla 80 kopikat. Siis sai keegi teada, et saan korralikku palka Dünamost, mult võeti jefreitori pael pagunitelt ja palka madaldati rubla võrra!

Kas tähehaigus oli ainus põhjus, miks sa lõpuni läbi ei löönud?
Üks osa oli kindlasti tähehaiguse süü. Aga ju ma lihtsalt ei kõlvanud esindusmeeskonda, ei küündinud.

Kas oled kahetsenud ka, et ei jätkunud püsivust ja distsipliini, ja et jõid õlut?
Olen küll kahetsenud. Oleks piirid lahti olnud ... Ehkki oleksid jäävad oleksiteks.

Treener Uno Piir on meenutanud, et kui meeskonnakaaslased maast lahti said, oli sinul juba turul käidud.
Mulle meeldib turul käia. Võõrastes linnades teen seda alati. Meeles on Taškent. Kiievis oli komme, et saad pakutavat maitsta. Kui kolmas kord poistega läksime, siis turumutid hüüdsid eemalt, et need tulid jälle sööma!

See, mida Piir mäletab, oli Pärnus. Uno on minu kõige olulisem treener. Kui 1967. aastal lõppes profiks olek, siis tema võttis mu Normasse mängima. Olin tehases insener-dispetšer, sain oma kabineti. Aga no mis insener mina olen – sellest oli asi kaugel. Ma olin jalgpallur. Korraga olid mehed Tempost, Avo Sillandi ja veel keegi, mul ukse taga ja meelitasid mind Temposse. Neil oli suur spordiklubi, tegeleti paljude meeskonnaalade ja muidugi ralliga (Tempo oli taksopargi spordiklubi – toim.). Mul polnud autojuhilube, aga käisin autokoolis ja sain load kätte. Probleem oli Piiriga ja eriti tema abikaasa Ly Piiriga, kes oli pettunud, kui ära läksin. Ly küsis, et kuidas sa nii saad, kas hingepiinu pole? Võibolla oli ka, aga ma ei kahetse seda sammu. Nüüd on see lugu meie vahel muidugi unustatud.

Taksopargis olin kaks kuud paigaldaja – see on ametimees, kes sõidab töölt tulnud taksod garaaži. Selle aja sees sõitsin kahel autol tiivad küljest ära! Teine mees tegi korda – sõitis vastu seina ja tiivad paika tagasi! Juhid ei teadnud juhtunust midagi. Oma esimesel tööpäeval ei julgenud kuidagi kedagi peale võtta. Lõpuks võtsin julguse kokku ja ühe härrasmehe peale. Tänaseni on meeles, et ta andis jootrahaks terve rubla! Tööle läksime, millal tahtsime. Autod olid uued. Teenistus oli väga korralik. Ühe öö teenistusega käisime kord Moskvas lennukiga lõunat söömas.

Toomas Kaldma ja Nõmme Kalju

Mind soovitas Nõmme Kalju treeneriks mu nimekaim Toomas Krõm kümmekond aastat tagasi. Tõusime igal aastal kõrgemasse liigasse. Meistrisarja esimese üleminekumängu kaotasime 0:1. Olin mikrofonimees ja ütlesin rahvale: "Ärge kurvastage, Kuressaares võidame 2:1 ja pääseme kõrgliigasse!" Võitsimegi 2:1. Pärast pealtvaatajad küsisid, et kuidas sa teadsid? Vastasin, et kullakesed, ma tean veel paljusid asju, aga ei hakka teile rääkima (naerab – toim.)!

Vilistasid 14 Nõukogude Liidu meistrisarja mängu, pluss kolm abikohtunikuna. Millised olid su tippmängud kohtunikuna?
Murmanskis, kus kohaliku meeskonna vastaseks oli Magiljovi Dnepr. Et külalismeeskond mind ei näeks, peideti mind kuni mänguni sõjalaeva (kardeti, et Dnepr pakub kohtunikule mängu äravilistamise eest raha – toim.). Mind viidi enne seda mängu kaubalattu – vali, mida tahad. Seal oli asju nööpnõelast lennukini, aga mina piirdusin ühe kampsuniga. Öeldi – ükskõik, kuidas mäng lõpeb, kampsunit me ära ei võta.

Magiljovi kapten sai mulle ligi alles mängu vaheajal ja sosistas kõrva: "Tom, kui võidame, saad 5000." Mängus oli olukord, kus Leningradist pärit abikohtunik ei fikseerinud Dnepri kindlat suluseisu. Aga abikohtunikud on ju abistavas funktsioonis, vastutan mina. Fikseerisin suluseisu ise. Murmansk kaotas 1:2.

Ja said Magiljovi meestelt 5000 rubla?
Pole seda raha siiani näinud. Kui oli määruste rikkumine, tuli vilistada. Tegin sageli nii, et kutsusin enda juurde mängija, kes oli teinud kollase kaardi väärilise vea. Ütlesin talle: "Ma peaksin andma sulle kollase, kuid ei anna. Aga kui veel teed, annan otse punase!" See töötas!

Nägid Nõukogude Liidus palju korruptsiooni?
Jah. Lõpetasin vabariikliku kategooriaga. Kui oleks 5000 rubla Moskvasse viinud, oleks määratud mänge, kust raha tagasi teenida ja saada punkte üleliidulise kategooria jaoks. Ma olin ühe korra ühes üheksakorruselise maja korteris, kust kohtunikud läbi käisid. Siis käis kogu liiklus ju läbi Moskva ja kaugelt mängult koju naasvad kohtunikud sõitsid läbi pealinna. Seal korteris loovutasid nad osa saadud altkäemaksust. Kui olid 3000 saanud, siis 1000 andsid ära ja kogusid punkte parema kategooria teenimiseks. Jah, ma olin ka seal ja andsin 100 rubla, mäletan veel, et ei tahtnud seda raha käest kätte anda ja panin natuke eemale lauale. See jäi mu viimaseks korraks. Asja eest, mida armastan, ma raha ei maksa.

Meenub juhus, kus grusiinid mängisid Vene NFSV vastu ja teatasid mulle, kui palju ma saan nende võidu ja kui palju viigi eest. Venelased läksid 2:0 ette. Grusiinid lõid ühe tagasi ja seejärel teenisid puhta penalti, 2:2. Siis tuli veel viimane rünnak, ma vaatasin, et kurat, löövadki ära, aga lõid latti! Pärast mängu saabus kohtunikeruumi vihane Vene treener ja sõimas mind. Aga tuli ka teenekas Vjatšeslav Koloskov ja ütles, et see oli 160% pennal! Mulle oli see kergenduseks. Aga grusiinid olid aumehed ja maksid ära.

Miks sa grusiinide raha vastu võtsid?
Aga mina ei öelnud neile midagi, ma ei nõustunud nendega ega reageerinud nende ettepanekule. Nad ise otsisid mu üles ja ausalt öeldes hakkasin ma ka kartma. Läksin isegi restorani ja palusin teiste rahatähtede vastu ära vahetada – äkki midagi juhtub, et rahad on märgitud või nii.

Eesti NSV karikafinaalis Pärnu Kalakombinaadi ja Kohtla-Järve vahel ütlesid pärnakad, et kui nemad võidavad, ootab mind ees välisreis. Lisaajal lõi Mart Paumäe mängu ainsa värava. Täiesti ausalt. Pärnu mehed kutsusidki mind Bulgaariasse, elasin koos kalakombinaadi meeskonna ja juhtkonnaga. Mida nad ütlesid, seda ka tegid, ega mina ei küsinud. Mäng oli aus. Ma ei lasknud end mõjutada ja mängijad teadsid seda.

Tänapäeval oleks see suur korruptsioon!
Arvad, jah?

Aga loomulikult. Mõistan, et vilistasid ausalt, aga asi peab ka aus näima. Kui võtad pärast mängu hüved vastu, ei jää asjale head mekki.
Nõus. Aga veel kord: vilistasin ausalt, soovisin alati saavutada mõlema meeskonna austust. Mis nemad mulle lubasid, on nende asi. Aga tänapäeval on muidugi teisiti.

Kas sa praegu vaatad ka mängu kohtuniku silmadega?
Väga. Meeldib väga vaadata läbi kohtuniku silma. Ma tunnen end jõle hästi, kui olen väljakul kohtunik. Armastan seda mängu. Väljakul kaovad kõik muud elumured. Hea on olla. Eri Klas, keda tunnen ja kellega viimati olime koos jaanitulel, ei tule vutti vilistama ja mina ei lähe Berliini filharmoonikuid juhatama. Ma teen, mida ma tean.

Millise jälje sa Eesti jalgpalli oled jätnud? Kuidas tahad, et sind mäletataks?
Ma tahaksin, et mind meenutataks mu armsama ja kalleima treeneri Uno Piiri sõnadega: "Kus oli Tom, seal oli elu, huumorit ja karismat, sest ta ise oli karismaatiline õpilane. Et ta tahtis muudeski valdkondades olla seltskonna lõvi ja horoskoobi järgi ta ongi lõvi!" Naine ütleb, horoskoobis on minu kohta palju täppiminevat.