Eesti U17 koondis lõi kodusel EM-finaalturniiril kaks väravat, kuid jäi mänguliselt vastastele selgelt alla. Mida need mängud meie meeskonna ja noortekoondiste taseme kohta üldiselt näitasid? Teemat aitab lahata Eesti noortekoondiste juht ja U21 koondise peatreener Jani Sarajärvi.

• Artikkel ilmus esialgselt juulikuu Jalkas.

Noortekoondiste juhina on Sarajärvi niikuinii otsapidi U17 koondisega seotud, aga viimase pisut enam kui poole aasta jooksul oli ta protsessis rohkem sees, tegutsedes treenerite jaoks mentori-konsultandina. Mänge vaatas Sarajärvi tribüünilt ning oli väljaspool meeskonda üks peamisi inimesi, kellega treenerid mõtteid põrgatada said.

Finaalturniiril mängimine oli meie U17 koondisele paariaastase töö kulminatsioon. Laagritest käis läbi üle 80 sama vanuseklassi mängija, finaalturniiril osalevale koondisele kohaselt käidi koos tihedamini kui tavalise noortekoondise puhul. "Meie jaoks on aga oluline selle juures tasakaalu hoida ja mängijaid mitte liiga palju klubide juurest ära võtta, samuti oli neil ju vaja ka kooliasjadega tegeleda. Leidsime lõpuks klubidega väga hea klapi ja ka mängijad ütlesid, et selles osas oli tasakaal hea," kirjeldab soomlasest treener, kes asus jalgpalliliitu tööle 2025. aasta alguses.

Sarajärvi toob välja, et koostöö klubidega oli mõnel puhul lausa eeskujulik. Ta toob näite FC Elva mängija Ron Neltsase kohta, kes tegi finaalturniiril kaasa kõik Eesti koondise mänguminutid ja lõi avamängus Hispaaniale värava. "Elva peatreener Kaido Koppel helistas ühel hetkel U17 koondise peatreenerile Marko Pärnpuule ja uuris siiralt, mida nad saaksid veel omalt poolt teha, et Ron koondisesse pääseks ja omal positsioonil konkurentsis oleks. Muidugi ei saa ükski koondise treener midagi garanteerida, aga nad arutasid põhjalikult läbi, kuidas talle klubis mänguaega jagada ja millele treeningutel rõhku panna. Elvas tehti temaga head tööd, Ron sai esiliigas korralikul tasemel mänguaega ja oli finaalturniiril meie põhimees. Veel mõnda aega tagasi ei olnud ta koondises nii suures rollis."

U17 on vanuseklass, kus mängijate hierarhia võib treenerite jaoks väga kiirelt muutuda. "Peame Eesti jalgpallis mõistma, et mängijate areng ei ole lineaarne. Arengu jooksul on palju perioode, kus asjad liiguvad vahepeal kiiremini, vahepeal aeglasemalt, vahel on ka tagasilööke. See on seotud ka talentide otsimise teemaga - tahame teinekord andekaid mängijaid juba väga varakult suruda, aga tegelikult on potentsiaali paljudes mängijates," selgitab Sarajärvi. "Mõned mängijad jõudsid ka meie finaalturniiri koondise juurde üsna hilja. Siin on minu meelest oluline sõnum: ka nendest mängijatest, kes seekord koondisesse ei pääsenud, võivad hiljem saada väga head jalgpallurid. Noored arenevad erinevas tempos."

Koondis tegi turniiri jooksulgi mehiseid samme edasi

Sarajärvi toob turniiri kokku võttes välja, et meie noortel on arenguks vaja rohkem sellisel tasemel mänge, nagu kodune finaalturniir pakkus.

"Oleme liikunud õiges suunas. Eelmisel aastal ei olnud me eriti konkurentsis, kuid turniirile lähenedes ja turniiril olime seda juba märksa rohkem. See on märk võistkonna kohanemis- ja arenemisvõimest ja mängijate potentsiaalist," räägib soomlane. "Lisaks oli minu hinnangul väga suurt vahet näha ka meie turniiri esimese ja viimase mängu vahel - meie jaoks on siin mõttekoht, kuidas leida mängijatele rohkem kõrgetasemelisi kohtumisi, et nad selle tasemega veel paremini kohaneksid."

Jalgpalliliidu sõnum koondisele oli, et mängijad läheksid turniirile pea püsti, julgelt ja ei väristaks jalga. "Peame noortekoondistes endasse uskuma, me ei saa olla väikesed ja kartlikud! Mõistagi oli raskeid hetki, näiteks kui vastas mängivad [Hispaania U17 koondislane] Ebrima Tunkara ja teised Barcelona kutid, aga mängijad võitlesid koos ja tegid seda, mida treenerid neilt palusid. Selles mõttes võib meil olla väga rahulik meel. Samas nägime ka suurt tasemevahet ja peame aru saama, kuidas oma mängijaid veelgi paremini profijalgpalli suunas arendada. See, kuidas nii treenerid kui mängijad tööd tegid, teeb minu meele aga rahulikuks," kinnitab Sarajärvi, rõhutades eraldi, et ka U17 koondise treenerite tiim tegi ettevalmistuse ja turniiriga kõva sammu edasi.

Koondis sai turniiri ajal ka pisut kriitikat - oli inimesi, kes arvasid, et koondis oleks võinud mängida julgemalt ja positiivsemalt, et turniiri kohapeal jälginud sadakond tippklubide skauti näinuks rohkem ka meie mängijate tehnilisi võimeid ja ründeoskusi. Noortekoondiste juht arvab, et selle asemel võisid skautidele huvi pakkuda hoopis meie kaitsvate mängijate oskused.

"Peame aru saama, et mängisime maailma parimate selle vanuseklassi meeskondade vastu, kes meid paratamatult ühel hetkel madalasse blokki suruvad. Sealt edasi määrab juba see, kui hästi suudame kaitsta. Skaudid ei vaata ju ainult seda, kes ja kuidas väravaid lööb, vaid kogu mängu ja ka meie kaitsetööd. Mõnede skautide jaoks särasidki meie kaitsjad ja kaitsetööd teinud poolkaitsjad. Loomulikult tahaksime rohkem palliga mängida ja seetõttu olemegi ülesehituse nimetanud meie üheks võtmeolukorraks, aga peame seda tegema moel, mis aitaks võistkonna edule kaasa.

Näiteks võime otsustada, et tahame mängu ajada hästi lahtiseks, suurte jõududega ja kiirelt rünnata. See tähendaks omakorda, et vastasel jääks vasturünnakuteks palju ruumi ja mängus oleks palju võimalusi. Teame uuringute järgi, et sellist tüüpi mängudes on selge eelis favoriidil, sest nende ründemängijatel on rohkem ruumi ja rohkem võimalusi väravaid lüüa. See ei tähenda loomulikult, et me ei tohiks rünnata, vastupidi, see on aspekt, milles peame edasi minema."

Fookus kaitsekilbi moodustamisel

Kuna Eesti oli vaid kaheksa meeskonna osavõtul toimunud turniiril üsna selge autsaider, oli varakult klaar, et ettevalmistusel tuleb seada üheks fookuseks kaitsetöö. See klappis hästi noortekoondiste 2025. aasta märtsis alustatud metoodikatööga, mille jooksul pandi eri koondiste treeneritega arutelusid pidades paika võtmesituatsioonid, põhimõtted ja kontseptsioonid, mille põhjal luua noortekoondistes sarnane mängumudel.

Kolmeks suureks fookuseks seati oma karistusala kaitsmine, rünnaku ülesehitus ja standardolukorrad. Neid kolme teemat rõhutatakse, korratakse ja harjutatakse kõikidel noortekoondiste kogunemistel.

Kasti kaitsmine sisaldab muu hulgas printsiipe selle kohta, kuidas madalas blokis kaitsta, kuidas peaks kaitseliin liikuma, kuidas oma karistusalasse taganeda ja kuidas kaitsta oma karistusala sees ja selle ümber, et Eesti vastu oleks võimalikult keeruline väravaid lüüa.

"Finaalturniiril mängisime näiteks Hispaania vastu. Hispaania on üks maailma paremaid meeskondi, nii et ükskõik kuidas me ka ei proovi, ei hakka me nende vastu ilmselt mängu domineerima, pigem hakkavad nad meid suruma, nii et me peame teadma, kuidas kaitses nende käigud kinni panna," rõhutab Sarajärvi.

"Lisaks ei saa me minna mängudele oma peas väikese ja kartlikuna. Natuke juhtus seda eelmisel aastal valiksarjas Itaalia vastu, kui kaotasime 1:8. Selles mängus oli pisut aru saada, et meie meeskond tundis aukartust. Seetõttu peame harjutama ka palliga oma rünnaku ülesehitust, et suudaksime mängu dünaamikat muuta ja ka ise initsiatiivi haarata. Tunnen, et finaalturniiril suutsime seda näidata - alati saab muidugi veel paremini, aga nägin, et olime palliga rahulikumad ja tundsime end mugavamalt kui varem. Meie suudame ka mängida!"

Ühe alamprintsiibina toob Sarajärvi välja selle, et koondisel tuleb osata mängurütmi otsustavalt muuta. "Jalgpallimäng on nagu meloodia. Mõned treenerid, nagu näiteks Jürgen Klopp, tahavad vahel rock'n'roll'i, mõni teine treener soovib meloodilist jalgpalli. Peame olema suutelised kasutama mitut rütmi. Kui keegi tahab kütta kogu mängu täiskiirusel, siis tihtipeale tuleb sellest välja hoopis see, et ollakse mängu jooksul keskmisel tasemel - mitte kiire, aga mitte aeglane. Parem on teha kahel rütmil selget vahet ja olla võimeline end lülitama ultrakiirusele, aga võimalusel võtta ka väga rahulikult."

Kuidas lööke blokeerida?

Finaalturniiril kaotas Eesti U17 koondis kolm mängu skooriga 1:4, 1:3 ja 0:1. Kokku lasime sisse kaheksa väravat, kusjuures meie vastased olid absoluutsed Euroopa tippmeeskonnad. Kas see näitas, et meie kasti kaitsmine töötas võrdlemisi hästi, arvestades, kui suure autsaiderina meie meeskond turniirile läks?

"Eelmise aasta mängus Itaaliaga, mille kaotasime 1:8, ei olnud meil väljakul sisuliselt sõnaõigust - vastased tulid igalt poolt läbi, nii vasakult kui paremalt, ja olime täielikult pressi all. Meie alagrupivastased on samuti väga kvaliteetsed ja suudavad meid suruda isegi siis, kui meie oma asju väga hästi teeme. Neil olid lõpuks võimalused ja nad lõid lõpuks väravaid. Samal ajal peame olema ausad - kaotasime need kolm mängu kindlalt, vastased olid meist selgelt paremad väga mitmes elemendis. Kasti kaitsmine, see, kuidas vastaste lööke katame ja blokeerime, kuidas karistusala sees liigume – need asjad aitavad meid väga palju ja minu hinnangul suutsime finaalturniiril olla selles üsna head."

Välja valitud elementide puhul minnakse süvitsi detailidesse. Sarajärvi sõnul on näiteks kasti kaitsmine üks selliseid jalgpallielemente, mida ei ole veel maailmas väga kõrgele tasemele arendatud - see võiks anda eestlastele omalaadse eelise, kui me sellele põhjalikult ja detailideni läheneme.

Ta näitab Jalkale portsu videoid nii meie noortekoondiste kui ka maailma tippvõistkondade esituses selle kohta, kuidas lööke blokeerida ja kuidas seda mitte teha. Eri tüüpi olukordades kehtivad erinevad printsiibid, kuid kaitsemängijad peavad lisaks kehaasendile tähelepanu pöörama oma sammusagedusele ja asendile värava ja väravavahi suhtes. Mõnel puhul ei olegi näiteks eesmärk otseselt löögile ette jõuda, vaid hoopis katta kinni mõni osa väravast ja lasta ülejäänud tööd teha väravavahil. Kui kaitsja liigub väravavahiga ühele joonele, on väravavahi töö hoobilt palju raskem, sest ta ei näe löögihetke piisavalt klaarilt ega jõua reageerida.

Vähe kontaktaega, kindel fookus

Kui keeruline on neid printsiipe juurutada, kui kontaktaega on koondistes vähe? "See on oluline teema, aga olemegi seepärast keskendunud üksikutele valdkondadele, milles üritame olla väga head. Kõigil on noortekoondistes ju sama mure - aega on vähe.

Kohtleme jalgpallimängu kompleksse fenomenina. Lühidalt öeldes tähendab see, et eri osad, mis üksteisest sõltuvad, moodustavad terviku. Kompleksne fenomen on näiteks inimkeha toimimine või kultuur. Kompleksne fenomen võib tunduda hirmutavalt keeruline, seal on väga palju asju, mida treenida või harjutada, aga tegelikult ei pea see nii raske olema. Näiteks linnuparv võib lennata üheskoos väga ilusal moel, aga linnud ei ole kaugeltki nii intelligentsed kui inimesed. Nad ilmselt ei teadvusta seda endale, aga linnud lendavad parves samamoodi kindlate printsiipide järgi. Neist peamine on distants üksteisest. Kui nad on üksteisele piisavalt lähedal, suudavad nad parvena lennata, kui mitte, siis hakkab nende formatsioon lagunema. Sel viisil juhib üks printsiip kompleksset fenomeni. Isegi mõned üksikud printsiibid võivad juhtida väga keerukaid fenomene - sipelgakolooniad on selle kohta teine hea näide," muutub Sarajärvi mõttelend filosoofiliseks.

"Pariisi Saint-Germaini abitreener Rafel Pol rääkis hiljuti sellest, kuidas nad töötavad selle nimel, et meeskond toimiks sünergiliselt, et mängijad moodustaksid suurema terviku kui nende liidetavate summa. Jalgpallimeeskond võib vaid üksikuid printsiipe järgides olla tunduvalt tugevam kui mängijate individuaalse kvaliteedi summa."

Kuna need põhimõtted kehtivad kõikides noortekoondistes, võib sellel kõigel juba mõne aasta pärast olla väga nähtav mõju. "Mõne aasta pärast jõuavad meil näiteks U21 koondisesse mängijad, kes on juba kolm-neli aastat neid printsiipe harjutanud. Ühel hetkel jõuavad nad ka A-koondisesse," on Sarajärvi kindel.

"Oluline on märkida, et need on vaid printsiibid, raamistik - iga noortekoondise treeneril on loomulikult sõnaõigus ja kindla mängu strateegiline lähenemine on ikka nende teha. Me ei kirjuta midagi selles osas ette.

Olen väga rahul sellega, kuidas oleme viimased poolteist aastat selles osas tööd teinud. Noortekoondiste treenerid töötavad väga palju ka üheskoos, vahetavad klippe ja ideid. Meil on näiteks U21 koondises kasutusel üks väravalöögirutiin, mis tuli U19 koondisest Siim Valtnalt, ja minu meelest on seda kasutanud ka U17 koondis. Lisaks on avalikud konkursid toonud noortekoondiste juurde uusi inimesi, mis on samuti hea."

Soome rahvusromaan ja eesti jalgpallikultuur

Sarajärvil on kodumaa Soome näitel ka kindel visioon selle kohta, mis võiks eesti jalgpallikultuuri tervikuna edasi viia.

"Suured turniirid paljastavad tihtipeale ühiskonnas alateadlikke hoiakuid. Toon näite Soomest, kus 1989. aastal loodi soome kultuuri ühe tüviteksti, Aleksis Kivi romaani "Seitse venda" põhjal telesari, mille lavastas üks Soome kuulsamaid lavastajaid Jouko Turkka. Telesari võeti vastu väga vastuoluliselt, sest üht vendadest kujutati natuke lihtsameelsena, kuigi ka raamatus on vihjeid, et ta polnud just kõige kiirema taibuga. Turkka ütles selle peale minu meelest väga õigesti: kuigi me räägime pidevalt, et oleme kõik võrdsed ja kõiki tuleks võrdselt kohelda, siis see reaktsioon näitas, et see ei ole tegelikult tõsi. See oli ühiskonnale väga huvitav periood, sest paljastas pinnaaluse suhtumise.

Tulles tagasi U17 EM-finaalturniiri juurde, siis tunnen, et Eestis juhtus midagi sarnast. Mängudest rääkides tuleb esmalt korda teha faktid: ühes saates näiteks öeldi, et kaotasime 1:5, kuigi kaotasime 1:4. Lisaks esitati faktide pähe väiteid, mis polnud tegelikult tõsi. Teine külg puudutab arutelu sügavust: kui keegi ütleb, et me ei rünnanud või midagi sellist, siis oleks hea, kui selle juures oleks rohkem spetsiifilisust. Mis päriselt mängus juhtus? Kuidas saaksime nendesse vestlustesse juurde sisukust?

Soomes oli umbes kümme aastat tagasi samasugune olukord: kas jalgpalli ümber käiv arutelu peaks olema puhtalt meelelahutus või peaks see olema midagi, mis aitab inimestel mängu mõista ja targemaks saada? Osa inimesi ütles, et ainult meelelahutus: muidu ei viitsi inimesed jalgpalli vaadata. Teised pakkusid, et ehk tahavad inimesed tegelikult jalgpalli mõista ja et see on nendele huvitav. Veel kümme aastat tagasi olid kõik Soome jalgpallisaated väga pinnapealsed, tehti ainult nalja ja meelelahutust. YLE hakkas aga kasutama Marianne Miettineni, kes on praeguseks Soome alaliidus noortekoondiste juht. Tema oli stuudios ja hakkas ühtäkki inimestele selgitama, miks väljakul midagi juhtus – temast sai kiirelt üks Soome jalgpalli juhtivaid eksperte. Sellist tüüpi stuudioanalüüsi hakati üha rohkem tegema ja nüüd on Soomes palju rohkem inimesi, kes jalgpallist huvituvad. Loodan, et nii juhtub ka Eestis. See aitaks meie jalgpallikultuuri arendamisele väga palju kaasa, näen selles väga palju väärtust."

Eesti koondise mängud U17 EM-finaalturniiril:

Eesti–Hispaania 1:4 (1:3)
42. Ron Neltsas - 16. Mikel Urrestarazu, 30. Sergi Mayans, 35. Enzo Alves, 49. pen. Ebrima Tunkara

Eesti–Horvaatia 1:3 (0:2)
90. Aston Visse - 2., 35. Nik Škafar Žužic, 55. pen. Jona Benkotic

Belgia–Eesti 1:0 (1:0)
41. Noah Kalonji

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.