Suurte lootustega Eestisse tulnud kongolane Maxime Mboungou (32) elas 2015. aastal üle katastroofi: ta kaotas liikumisvõime ning ratastooli jäämine lõpetas tema jalgpallurikarjääri.

• Lugu ilmus esmakordselt detsembrikuu Jalkas.

Mboungou nimi võib nooremale Eesti vutisõbrale kõlada tundmatuna, kuid vanemad jälgijad mäletavad teda eelmisel kümnendil esindamas Tartu Tammeka ja Jõhvi Lokomotivi värve. Üheksa aastat pärast karjääri lõpetamist on aafriklane endiselt Tartus ning ta räägib Jalkale inspireeriva loo, kuidas ühe ukse sulgumine tähendab järgmise avanemist.

Uksemetafoor on Mboungou praeguses elus väga tabav. Endine jalgpallur rakendab oskuseid ja teadmisi USA ühe suurima nutiukse- ja aknatootja Jeld-Weni, 1960. aastatel asutatud ettevõtte heaks, kus ta on ametis IT-analüütikuna. Ettevõttel on Tallinnas kontor, kus Maxime käib aeg-ajalt, sest enamikku tööd saab teha kodukontoris.

„Töönädal on väga tihe ja mõnikord lähevad päevad päris pikaks,“ räägib ta. Kuna tegu on Ameerika firmaga, siis vahepeal tuleb Mboungoul teha koostööd sealsete inimestega. Ameeriklaste tööpäev algab kellaajal, mil eestlane hakkab üldjuhul otsi kokku tõmbama, mistõttu tulebki Eesti töötajatel ühiselt asjade arutamiseks mõnikord pikemaks päevaks valmistuda.

Mis võib toimuda 23aastase noormehe peas, kes läheb jalgpallurikarjääri nimel mitme tuhande kilomeetri kaugusele kodumaast, kuid peab selle ootamatu ja ränga terviserikke tõttu lõpetama enne, kui see õieti alatagi jõudis? Mboungou tõdes, et selle teadmisega ei olnud lihtne leppida, kuid ta ei ole enda sõnul inimene, kellele see tähendaks maailma lõppu.

„Iga lõpp ei ole muud kui algus uus“

Maailm ei lõppenudki, lõppes vaid üks elupeatükk. Eesti eurolauliku Birgit Sarrapi sõnade kohaselt tähendab üks lõpp teadupärast millegi uue algust. Kuigi teekond jalgpallurina katkes enneaegu, jäi Mboungou spordialaga seotuks. Temast sai Tammeka endise presidendi Babak Afshari kaudu Sports-Supreme’i jalgpalliagentuuri Eesti kontaktisik.

Endine keskpoolkaitsja aitas agentuuril siseneda Aafrika turule, kus Kongost pärit Mboungoul olid tutvused. Tema ülesanne oli anda talendikatele noorpalluritele võimalus näidata end Euroopas või mõnes teises parema väljavaatega Aafrika klubis, mis oleks kasvulava edasisele karjäärile. „Aafrikas on talenti, aga seal ei ole struktuuri, mis aitaks professionaalseks jalgpalluriks saada,“ sedastab Mboungou.

Ühel hetkel sai endisest Tammeka ja Lokomotivi mängijast agentuuri müügi- ja frantsiisijuht. Ta töötas sellel ametikohal ligi kolm aastat ning meenutab kogemust hea sõnaga, kuid lisab, et see oli väga ajanõudlik. „Sa pead olema telefonis, helistama ning uurima mängijate tausta, käima nende mänge nii Tallinnas kui Tartus vaatamas. Kui mõni mängija tundub huvitav, siis pidin uurima neilt, kas nad juba töötavad mõne agendiga, ning tutvustama neile meie agentuuri. Aga see kõik võttis aega,“ meenutab Mboungou. Kuna mängud toimuvad üldiselt nädalavahetusel, siis see tähendas, et töökohustused ei lõppenud arginädala lõpuga. Seetõttu ei jäänud eriti palju aega puhkamiseks, mis muutis töö kurnavaks.

Agentuuris töötamise ajal alustas Mboungou õpinguid IT-valdkonnas, lootusega ühel päeval sellel erialal karjääri teha. Ta sisenes infotehnoloogiamaailma, osaledes kolm kuud tarkvaratestimisettevõtte Testlio praktikaprogrammis. Pärast kolme aastat vabakutselise tarkvaratestijana töötamist edutati ta selle meeskonna juhtrolli.

Maxime oli mõnda aega korraga hõivatud nii agentuuri kui tehnoloogiafirma tegemistega, kuid ta sai ühel hetkel aru, et kahte asja korraga ei ole võimalik ajada. Seetõttu taandus kongolane järk-järgult jalgpalliärist ning pühendus alates eelmisest aastast vaid IT-karjäärile, kus ta oli pikalt unistanud läbi lüüa.

Kaks elumuutvat armastust

Kongolane räägib, et armastus jalgpalli vastu pole hoolimata valdkonna vahetamisest kuhugi kadunud. Soojad tunded on säilinud ka tema endise koduklubi vastu. Tartlaste endine keskpoolkaitsja lausub, et ta elab tribüünil kaasa peaaegu igal kodumängul. Võõrsilmänge jälgib ta televiisori vahendusel. „See on minu kirg. Ma ei saa selleta elada, isegi kui ma ei saa enam jalgpalli mängida.“

Ta ütles, et ei igatse jalgpallimängimist, sest on teinud rahu faktiga, et ei saa enam mängida. Elus on pööratud uus lehekülg. „Ma ei saa minevikus elada. Olen keskendunud olevikule ning tulevikule. Võin mõelda, et võibolla oleks saanud midagi teisiti teha, aga ma ei saa minna tagasi, et asju muuta. See on läbi,“ räägib endine jalgpallur. Ta võrdleb minevikku peegliga, kus ta näeb end tegemas endiseid vigu. „Parim kingitus on olla täna parem kui eile. Õppida midagi uut, andestada ja armastada ennast,“ leiab Mboungou.

Maxime mäletab hetke, mil ta sai aru, et ei mängi enam kunagi jalgpalli. „Kui arst toona seda ütles, siis ma ei suutnud uskuda, sest jalgpall oli kogu mu elu. Mängisin juba lapsena tänaval ning kui mulle ükspäev öeldi, et ma enam ei saa seda teha, siis see oli suur šokk,“ meenutab ta.

Kongolane räägib, et jalgpallurit ümbritseb karjääri jooksul palju erinevaid inimesi, aga vigastuse ilmnemise järel, kui senine elu hetkega kokku variseb, võivad paljud tuttavad järsku kaduda. „See aeg elust näitas, kes oli päriselt minu jaoks olemas ja kes mitte,“ tõdeb ta.

Ainuke inimene, kes jäi vaatamata kõigele Mboungou kõrvale, oli ta toonane tüdruksõber Tuuli, kellest on praeguseks saanud tema abikaasa. Maxime räägib, et eestlanna aitas teda läbi nii tulest kui veest ning oli talle asendamatu tugi eluga edasi minekul. „Jagasin temaga ideid, mida tahaksin edasi teha, ja isegi kui ta oli minuga eriarvamusel, siis ta ikkagi toetas mind,“ räägib mees. Ta lisab, et niivõrd keerulisi aegu kogedes on vaja lähedaste inimeste toetust, mispärast tundis Mboungou tänulikkust, et elukaaslane ei lahkunud tema kõrvalt.

Eesti päästis elu

„Ma vahepeal ütlen naisele, et tunnen end rohkem eestlase kui kongolasena!“ ütleb 12. aastat Tartus elav Mboungou, kes on suurel määral harjunud siinse eluga. Ta leiab, et isegi võlgneb oma elu Eesti riigile ja kohalikele arstidele, kuna siin on raviteenus niivõrd kättesaadav ja kõrgetasemeline. Mboungou seisund oli kriitiline, mistõttu veetis ta aasta aega haiglas. „Kui Eesti tervisesüsteemis ei oleks häid arste, siis ma täna võibolla ei räägiks sinuga,“ mõtleb ta. Aafriklane jätkab, et ta ei kujutaks ette, kuidas oleks tema tervisemure kodumaal Kongo vabariigis lahenenud.

Mboungou ei salga, et tosina aastaga on Eesti talle südamesse pugenud ning ta tunneb tugevat sidet riigi ja selle inimestega. Olles üles kasvanud kuumas kliimas, on Eesti külmad talved mehele siiski iga-aastane katsumus, kuid ülejäänud eluolu on muutunud aastatega harjumuspäraseks. Eestiga kohanemine käis kiirelt, kuna jalgpallurina Tammekaga liitunult võeti ta meeskonnas kohe omaks ning ümbritsetuna kohalikest meeskonnakaaslastest tutvus ta hõlpsalt kohaliku kultuuri ja inimestega.

Kuigi loo valmimiseks tehtud intervjuu kulgeb inglise keeles, usub Mboungou, et ta mõistab enamikku eestikeelseid sõnu ning suudab arvestataval tasemel ka ise suhelda. Mees on aastate jooksul usinalt eesti keelt õppinud ning läbinud B1 ja B2 keeletaseme kursuse. Kuna ta kasvas Kongos üles prantsuse keeles rääkides, siis on aafriklasel korralik pagas kolmes keeles. Igapäevatoimetustes – kodus abikaasaga, poes, arsti juures – kasutab tartlane eesti keelt, mida ta pruugib praegu rohkem kui emakeelt.

12 aasta jooksul, mil Mbongou on Eestis elanud, ei ole ta kordagi Kongosse naasnud. Kuigi sünnimaad saadab väike igatsus, ei ole ta õnnetu, et on viimased aastad Eestis elanud – ta on siin leidnud elule mõtte. Kongolane lisab ka, et Aafrikasse on tema tervisliku seisundi tõttu äärmiselt keeruline reisida.

Unistus, mis vajab arstiabi

Imesid juhtub iga päev ning võimalus, et Mboungou taas ühel päeval kõnnib, kuulub paraku sellesse valdkonda. Vaatamata väiksele tõenäosusele ei ole ta kaotanud usku, et ühel ilusal päeval saab see ime teoks. Kongolane leiab, et mühinal arenev ja määramatu potentsiaaliga meditsiinivaldkond võib jõuda nii kaugele, et see võimaldab ravida ka tema selgroo alaosas kahjustatud närve. Kui kunagi peaks selline olukord tekkima, siis ta tahab selleks võimalikult hästi valmis olla. Seepärast on tarvilik säilitada usk ja lootus. „Kui ma kaotan lootuse, siis ma ei ela enam,“ räägib Maxime.

Mida endine jalgpallur täpsemalt teeb? Ta sai abi Haapsalu neuroloogilisest rehabilitatsioonikeskusest, mis pakub närvisüsteemi probleemidele taastusravi. Tartus on ta külastanud füsioterapeute ning kannab keha eest hoolt jõusaalis, et hoida end toonuses. Suvel treenib Mboungou kolm korda nädalas, kuid talvel, mil ilmaolud on liiklemiseks kehvemad, teeb ta seda vähem.

Lõpumõtted järelkasvu arendamisest

Olles tosina aasta jagu Eestis elanud ning kohalikus jalgpalliskeenes tegutsenud, oskab Mboungou arvamust ka kohalike vutiteemade kohta avaldada. Tema hinnangul on murekoht, et lapsevanemad ei toeta piisavalt noorte ambitsiooni teha jalgpallurina karjääri, vaid näevad sporditegemist rohkem kui hobi. Tartlane on mõelnud ka lahendustele, kuidas võiks profijalgpalluri ideed emale-isale tutvustada. Ta räägib, et tasub proovida seminaride korraldamist, mis suurendaks lapsevanemate huvi spordiala vastu ning selgitaks, millised võimalused on ses valdkonnas tulevikku silmas pidades.

Mboungou märgib, et tippsportlaseks saamise teel tuleb üldjuhul tööga vara alustada. Sealjuures on vanemad lapse suurim tugipunkt, kes saavad aidata jalgpalluri unistust täita. Abiks on pidev innustamine ja harjumuste suunamine, mis soodustab jalgpalluriks saamist.

Jalgpalliväljakult sujuv üleminek IT-süsteemidesse

Mboungou räägib, et jalgpallurikarjääri aastad olid temale väga õpetlikud ning sportlasena saadud õppetunnid tulevad kasuks ka infotehnoloogia vallas töötades. „See töö ei hõlma ainult tehnilisi oskuseid, vaid sa pead oskama ka hea inimene olla, teadma, kuidas suhelda ja toetada inimesi, kellel puuduvad tehnoloogilised teadmised.“ Ta räägib, et suhtlusoskus pärineb jalgpalluriajast, kui ta oli osa tiimist ning suhtles kaaslastega pidevalt nii väljakul kui selle kõrval.

Maxime usub, et kui ta poleks jalgpalli mänginud, siis oleks IT-tööga kohaneda olnud keerulisem. „Ma ei tea, kas mul oleks praegu selline elu, kui ma poleks jalgpalli mänginud,“ nendib kongolane. Tema sõnul tuleb olla distsiplineeritud ja motiveeritud, olenemata sellest, mis valdkonnaga inimene tegeleb. Nii jalgpalli- kui IT-analüütiku karjääri tehes tuleb endale seada eesmärgid, mille poole igapäevaselt pürgida. 32aastane mees rõhutab, et seejuures on oluline säilitada positiivne suhtumine. „Olen õppinud mitte alla andma. Elus tuleb võidelda ning teha kõik endast olenev, et eesmärkideni jõuda,“ leiab Mboungou.

Jalgpallivõistkonnas käib olelusvõitlus: kes teenib koha algkoosseisus ja saab väljakule? Maxime’i sõnul kehtib sama põhimõte ka tema praeguses tööelus, kus keegi ihaldab tema ametit. Ta kirjeldab seda kui stressirohket, aga head võistlust. „Oma kohta ei hoia ainult rääkimisega. See tuleb palju vaeva nähes välja teenida.“

Viimaste leidude „süüst“ puhas

Mboungou endine koduklubi Tammeka on mitmel hooajal vürtsitanud kodumaist kõrgliigat aafriklastest täiendustega, kes on osutunud kavalaks lükkeks. See kehtib näiteks praegu tartlaste keskvälja kontrolliva David Eptoni kohta, kelle elulookirjeldus oli tänavuse aasta eel sisuliselt tühi. Küsimusele, kui palju oli Mbongou seotud endise koduklubi viimaste aafriklastest täiendustega, vastab ta, et üldse mitte. „Ma üllatusin neid Tartus nähes ja sain sellest samamoodi teada nagu sina,“ ütleb ta. Küll aga soovitas ta omal ajal agentuuris töötades Tartu klubile mõnda mängijat.

Üks suuremaid proovikive jalgpalliagentuuris töötades oli talente Euroopasse meelitada. „Mängijate lapsevanemad nägid jalgpalli kui hobi ning nad tahtsid, et lapsed käiksid koolis. Nad ei uskunud, et nende lapsest võib saada professionaalne jalgpallur,“ selgitab Mboungou.

Ratastoolidele mõeldakse, kuid saaks veel rohkem

Ratastoolikasutajatel on Maxime’i sõnul Eestis üldiselt väga head tingimused. Tema abikaasa lisab, et arenguruumi on mõnel restoranil, kus puudub õige tualettruum, ning mõne kõrge tänavaäärega, kust on keeruline mööda pääseda. Vaatamata sellele on Mboungou kokkuvõttev hinnang hea: palju kurtmisruumi ratastooliga liigeldes ei ole. Ta tõi näite jõusaali kohta, kus ta saab kõiki meelepäraseid harjutusi mugavalt teha.

Mboungou teeb suurema osa tööst kodukontoris, kuid suvel peab ta tihedamini käima Tallinnas asuvas ettevõtte kontoris. Sellisel juhul ärkab ta hommikul kell 4.45, et jõuda kell kuus väljuvale rongile. Temale on sõidud pealinna võrdlemisi mugavad, sest tema ettevõte asub Balti jaamast umbes kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel.