Eesti meister FC Flora sai Konverentsiliiga alagrupiturniiril teise punkti, viigistades kodus 2:2 Famagusta Anorthosisega. Kaheväravalisest kaotusseisust väljatuleku üle rõõmustamise asemel jäi Florat aga painama tunne, et mäng oli enam kui võidetav.

Flora alustas julgelt, aga lõikas juba avapoolajal kaks korda näppu. Esmalt kasutas Dimitris Christofi 29. minutil ära Flora kaitsjate ebakindla tegutsemise ning vaid neli minutit hiljem tegi sama Denis Popovic, viies külalised puhkama 2:0 eduseisus.

Avapoolajalgi mitu head rünnakut loonud Flora võttis tuurid üles teisel kolmveerandtunnil, mille jooksul pommitati vastaste väravat järjepanu ja saadi lõpuks kirja koguni 20 pealelööki, millest raamide vahele lendas 11. Sihile jõuti üsna kiiresti, sest 55. minutil vähendas Rauno Sappinen vahet ning 58. minutil kõksas Sergei Zenjov tabloole 2:2 viigi.

Kuigi Floral jäi võiduväravani jõudmiseks veel üle poole tunni ning selle aja jooksul omati ka mitut head ja mitut ülihead võimalust, jäid need realiseerimata. Nii tuli tabelisse kanda teine viigipunkt, mis jätab florakad nelja vooru järel Anorthosisega samale pulgale. Et säilitada edasipääsulootusi, tuleb kolme nädala pärast kodus Belgradi Partizani kindlasti võita.

Kuna seekord pälvis Soccernet.ee toimetuse hinnangul mängu parima nimetuse Markus Poom, jätkus ka rida, mis on kõigis neljas senises alagrupimängus kergitanud Flora parimaks mõne uue mehe. Avamängus Gentiga säras Matvei Igonen, teises kohtumises Partizaniga Konstantin Vassiljev ning kolmanda vooru lahingus Anorthosisega Rauno Sappinen.

Soccernet.ee toimetuse hinded:

Matvei Igonen – 6. Väga palju tööd tal seekord ei olnudki ja nii-öelda kohustuslikud tõrjed tegi ta ära, lisaks ühe väga hea, kui pareeris tosin minutit enne mängu lõppu Amr Warda terava kauglöögi. Väravate ärahoidmiseks Igonenil seekord kuigi suuri võimalusi polnud. Korra või paar torkas silma ootamatu ebalus ja otsustamatus palli peale minekul, mis on tema puhul pigem haruldane.

Michael Lilander – 6. Kippus olema palliga ebakindel ja kohati suutis Zenjoviga äärel hea kokkumängu leida, aga üldplaanis jäi siiski oodatust nähtamatumaks. Sellele viitas ka asjaolu, et tema asemele otsustati teravuse lisamiseks tuua eurosarja debütant Hussar. Kaitseski ei olnud Lilanderi äär sedavõrd kindlalt lukus nagu oleme harjunud tema esituses nägema.

Henrik Pürg – 5. Anorthosise esimene tabamus sündis pealtnäha väga selgelt just tema pealt, sest ta magas suluseisulõksu tehes väravalööja Christofi spurdi maha. Ka teise värava puhul saanuks ehk tsenderdajat aktiivsemalt takistada. Teisalt hoidis Pürg suurema osa mänguajast vastaste kesktormajat Nika Katšaravat kontrolli all, võitis duelle ja tegi mitu otsustavat vaheltlõiget. Paraku tõmbab väravaolukord hinnet siiski natuke alla.

Märten Kuusk – 5. Kui vastane lööb kaks väravat, ei saa keskkaitsjate sooritusi just üleliia kõrgelt hinnata. Avavärava puhul eksis Pürg, teise puhul aga Kuusk, minnes katma väravaesist tsooni ja lastes Anorthosise ründajal Popovicil enda selja taga vabalt tegutseda. Teisel poolajal nägime jälle vana head Kuuske, kes kaaslasi targalt juhendas ja ise vajadusel palle puhtaks lõi, aga samas oli Flora tagaliinil siis ka juba vähem tööd. Keskkaitsjale on ehk veider ette heita, et jättis värava löömata, ometi oli Kuusel selleks mitu head võimalust ja parema realiseerimise korral võinuks tabamuse kirja saada.

Ken Kallaste – 5. Flora üks kogenumaid mehi, kes tänu kasvanud mängupraktikale viimaste nädalatega aina kindlamaks muutunud, eksis seekord harvanähtavalt palju nii palliga mängides kui ka kohavalikul. Teisalt on see ilmselt põhjendatav mängu ajal endast märku andma hakanud kõrvavaluga. Samal põhjusel jäi Kallaste mäng seekord ka ainult ühe poolaja pikkuseks.

Markus Soomets – 7. Tundis end väljakul mugavalt ja töötas suure raadiusega. Lisaks kaitseaukude lappimisele õnnestus tal seekord ka meeldivalt palju palle vastastelt tagasi võita. Väikese miinusena raiskas avapoolajal ühe hea võimaluse, saates lubavalt positsioonilt kauglöögi oksakohaga meetreid väravast mööda. Sel tasemel nii heade šansside käestlaskmist üldiselt ei andestata.

Mängu parim Markus Poom – 8. Tundub, et kui Poom enda võimetesse rohkem usuks ja veidigi nahaalsemalt tegutseks, tuleks ka õnnestumisi stabiilsemalt. Seekord võttis ta Vassiljevilt mängu arhitekti rolli enda kanda, andis juba avapoolajal mitu head läbisöötu ründajatele ning pani teisel poolajal veelgi käiku juurde, kõige krooniks 2:2 väravaga lõppenud söödukombinatsioon Sappineniga. Väärinuks ka ise väravat, mis jäi seekord küll sündimata, aga lisaks palliga mängule tuleb kiita ka Poomi kiiruslikku vastupidavust ja võimet vastastele pressingut teha.

Konstantin Vassiljev – 6. Maestro jäi seekord veidi ansamblikaaslaste varju, aga mängu jooksul kogunes temalt piisavalt palju ehtkostjalikke sähvatusi, et esitus kokkuvõttes taas positiivseks lugeda. Pole esimene mäng, kus tema roll lõpuvile lähenedes aina kasvab, mis viitab kogenud mehe oskusele energiat targalt jaotada. Viigivärav sai alguse just Vassiljevi suurepärasest diagonaalsöödust, samas võinuks tema tegutsemine olla veelgi teravamalt väravale orienteeritud.

Sergei Zenjov – 7. Euroopa on tema lava, just seal on sündinud Zenjovi selle hooaja parimad rollisooritused. Mõlema värava puhul võitles ta omal moel tabamuse välja, tekitas pidevalt teravusi ja hoidis vastaste kaitsjaid pinge all. Ehkki tuli sisse ka musti puuteid, ebatäpseid pealelööke ja muid vääratusi, tegi Zenjov kokkuvõttes väga hea etteaste. Aastatega kogutud kavalused ja väikesed nipid pääsevad just sellistes kohtumistes maksvusele.

Henrik Ojamaa – 7. Seekord oli mängus algusest peale väga hästi sees ja aktiivne, võttes mängu kõvasti enda peale. Teisalt tõi see kaasa kohatise liigse individuaalsuse, eriti avapoolajal lõppes tema hea soolo mitu korda kaitsjate vahele kinni jooksmisega. Teiseks poolajaks tegi Ojamaa vajalikud järeldused ning õigete otsuste hulk kasvas, mida tõestas ka Flora avaväravaga lõppenud terav pealelöök. Nahaalsus ja teravus on kokkuvõttes ikkagi just see, mida Flora Ojamaalt vajab, isegi kui sellega kaasneb teatav egoism.

Rauno Sappinen – 6. Flora esiründaja on lati enda ja kõrvaltvaatajate jaoks kõrgele tõstnud. Ühelt poolt oli ta jälle õigel ajal õiges kohas ja lõi värava, samuti avanes ja liikus kogu mängu jooksul hästi. Teisalt jättis ta aga löömata mitu sellist olukorda, mille on tavaliselt külmavereliselt lahendanud. Kõige valusam neist oli mõistagi üleminutite potentsiaalne võidulöök, mille puhul olnuks tagantjärgi targana vaja nutikat lahendust, Sappinen läks seevastu välja puhta jõu peale.

Marco Lukka – 6. Tuli teiseks poolajaks ja oli kindel nagu Lukka ikka, see lause üksi väljendab juba kiitust. Hoidis kaitses asjad korras ja tema äärelt läbi ei tuldud, samas toetas kaaslasi piisavalt ka teisel pool keskjoont. Kindel ja asjalik sekkumine.

Kristo Hussar – 6. Debüteerimine 19-aastasena tähtsas euromängus võtaks mõnegi mehe jala võdisema, aga Hussaril mitte. Esimestel minutitel oli näha, et väike värin oli ehk hinges, aga see väljendus pigem igas olukorras väga turvalisi lahenduse otsimises, mitte eksimustes. Sellest loomulikust emotsioonist sai kiiresti üle ja kokkuvõttes tõigi äärele seda teravust, mida peatreener Jürgen Henn vahetust tehes lootis. Väga tubli eurodebüüt.

Rauno Alliku ja Martin Miller mängisid hinde teenimiseks liiga vähe.