Kuigi Ida-Euroopas on palju riike, mis omavad suurt potentsiaali ning on minevikus ühtteist saavutanud, ei ole regiooni praegune jalgpalli tase kiiduväärt.

Jalgpalli EM-i Poolale ja Ukrainale andmist nähti positiivse käiguna, mis aitab Ida-Euroopa jalgpallil jalgu alla saada ja sellele järgnes mõned aastad hiljem FIFA otsus anda Venemaale 2018. aasta maailmameistrivõistlused.

See näitab, et Ida-Euroopa on pärast kommunismi kukkumist taas jalgu alla saamas ning julgeb mõelda rahvusvaheliste spordipidude korraldamisele.

Järgmine samm selle jalgpalli mõistes mahajäänud piirkonna jaoks on kasutada ära see meeletu potentsiaal, mis paljudes riikides peidus on, kuid see nõuab palju kvaliteetsemat tööd alaliitude ja jalgpalliklubide poolt.

Ida-Euroopa tipptiimid

Lääne-Euroopa jalgpalli jaoks ei olnud möödunud sajandi keskel raudse eesriide tagant tulnud suurepärased meeskonnad mingisuguseks üllatuseks.

Kõige kuulsaim Ida-Euroopa tiim oli vaieldamatult 1954. aasta Ungari, kes on jalgpalliajalukku läinud kui üks parimaid tiime, kes midagi võita ei suutnud. Sinna meeskonda kuulusid teiste seas mängijad nagu Ferenc Puskas ja Sandor Kocsis ning nende hüüdnimeks sai "Maagilised Madjarid".

Ungari jalgpalli kuldne generatsioon näitas 1954. aasta MM-il fantastilist jalgpalli, kuid ei suutnud lõpuks karikat koju viia. Finaalis mindi Saksamaa vastu 2:0 juhtima, kuid dramaatilisel viisil andsid nad eduseisu käest ja kaotasid lõpuks 2:3.

Piirkond tõestas taaskord oma taset, kui 1960. aastal toimunud esimestel Euroopa meistrivõistlusel tulid neljast poolfinaali jõudnud meeskonnast kolm Ida-Euroopast. Finaalis mängisid omavahel Jugoslaavia ja Nõukogude Liit ning põneva mängu võitis lisaaja järel Nõukogude Liidu meeskond.

Järgnevatel aastakümnetel olid idabloki meeskonnad jätkuvalt üsna tihti kõrges mängus sees. Kõige edukamaks võis pidada Tšehhoslovakkiat, kes tuli 1976. aastal Euroopa meistriks ning jõudis 1962. aastal MM-i finaali, kus Brasiiliale 1:3 alla jäädi.

Aastatel 1950 kuni 1990 jäi Ida-Euroopa saagiks 2 Euroopa meistritiitlit, 5 Euroopa meistrivõistluste teist kohta, 2 MM-i teist kohta ja 2 MM-i kolmandat kohta.

Kommunistliku süsteemi lagunemine tekitas segaduse

Pärast kommunismi lagunemist on idast tulnud meeskonnad piirdunud Tšehhi EM-finaalis saadud kaotusega 1996. aastal ning Horvaatia imelise 1998. aasta MM-iga, mis lõppes Balkani meeskonna jaoks kolmanda kohaga. Ka sellest rääkides võib väita, et need saavutused tulid tänu generatsioonile, kes sai oma jalgpallihariduse kommunistliku režiimi ajal.

Kommunistlik režiim seadis spordi ja seega ka jalgpalli väga tähtsale kohale. Põhjuseid selleks oli mitmeid: esiteks nähti spordis võimalust demonstreerida läänemaailmale kommunismi võimsust, teiseks oli see vahend ühiskonna integreerimiseks ja rahulolu tõstmiseks ning kolmandaks hoidis sport inimesi füüsiliselt heas vormis. Riikide nagu Tšehhoslovakkia ja Ungari jaoks oli see ka rahvusliku uhkuse allikaks ajal, kus Moskva nende riikide rahvuslikke meeleolusi maha surus.

Spordi ja sportlaste arengusse pandi palju ressursse ning see oli heal tasemel nii infrastruktuuri kui ka organiseerituse poolest.

Pärast režiimi lagunemist järgnes see, et senine struktuur lagunes ka spordiorganisatsioonides ja areng jäi seisma. Kindlasti mängib tulemustega seoses rolli see, et mitmed riigid lagunesid väiksemateks rahvusriikidest, kuid pigem on Ida-Euroopa olematute saavutuste põhjustajaks süsteem, kui suuremate riikide lagunemine.

Pärast kommunismi on Ida-Euroopa jalgpall olnud üks suur segadus. Üksikuid häid talente on antud perioodil kasvatanud mitmed riigid, aga vähestes riikides võib rääkida toimivast süsteemist, sest lokkab korruptsioon.

Kõige paremini kommunismi lagunemise järel hakkama saanud veidi väiksemad riigid nagu Tšehhi ja Horvaatia ning Eestiga võrreldava suurusega Sloveenia, aga nemadki pole oma potentsiaali maksimumini kasutanud ja võivad lääne poole vaadates mõelda riikide nagu Holland ja Portugal peale, kes suudavad vaatamata üsna tagasihoidlikule rahvaarvule stabiilselt tipu lähedal püsida ja maailmaklassi mängijaid kasvatada.

Tšehhi koondise parim aeg lõppes 2004. aastaga ning hetkel on raske öelda, millal nad taas suurturniiridele vähemalt "musta hobuse" staatusega minna saavad. Horvaatia on üles-alla kõikunud ja ei ole lõppkokkuvõttes viimase neljateist aasta jooksul midagi märkimisväärset korda saatnud, jäädes silma pigem ilusa mängu kui tulemustega.

Korruptsioon ja aeglane areng

Riikides nagu Poola, Venemaa, Ukraina ja Serbia pole mängu organiseerituses palju kiiduväärt elemente leida ning varemmainitud Ungari kipub tootma palju talente, kes pääsevad mängima Euroopa parimatesse akadeemiatesse, aga kellest mitte keegi tipptasemeni ei jõua.

Eriti suured probleemid on olnud Serbial, kus korruptsioonisüüdistused läbivad praktiliselt kogu jalgpalliliitu ning kihlveo- ja kokkuleppeskandaalid on iga-aastased sündmused. Probleeme pole tänase päevani lahendatud ning olukorras, kus alaliitude juhid kipuvad kaitsma isiklikke huvisid, ei saagi jalgpall areneda.

Kui vaadata rahva-arvu, siis kannatab kõige vähem kriitikat Venemaa. Jalgpall on Euroopa suurima rahvaarvuga riigi populaarseim spordiala, kuid ometi on neil tihti probleeme isegi suurturniiridele jõudmisega, rääkimata seal konkurentsi pakkumisest.

Muudel spordialadel suudab Venemaa väga häid indiviide toota ning edugi saavutada, aga jalgpallis on õigete meetodite leidmine tõeline peavalu olnud. Viimane jalgpalliliidu samm, mis laia kriitika osaliseks sai, oli otsus viia kohalik liiga üle sügis-kevad süsteemile, mis tähendas, et suvel, kui kliima on jalgpalli mängimiseks praktiliselt ideaalne, on Vene tippjalgpallurid puhkusel. Enamus hooajast mängitakse nüüd hoopis sügisel ja kevadel, kui väljakute seisukord on kehv ja ilmad külmad.

Kliima ei aita kindlasti kaasa, aga Venemaa on nii suur, et mitmed piirkonnad riigist võimaldavad jalgpalli mängida peaaegu aastaringselt. See teeb suureks mõistatuseks selle, miks Venemaa ei suuda kasvatada ühtegi jalgpallurit, keda võib oma positsioonil parimate sekka lugeda.

Teiste suurema rahvaarvuga riikidena peaks oma süsteemi kriitilise pilguga üle vaatama ka tänavuse EM-i korraldajad Poola ja Ukraina. Serbialgi võiks Euroopa jalgpalli tipus oma koht olemas olla, sest toorest talenti Balkani riigis jätkub.

Kindlasti saabub lõpuks aeg, kus vähemalt üks Ida-Euroopa riikidest tõuseb Euroopa kui ka maailma jalgpalli juhtivate jõudude hulka, aga lähema kümne aasta jooksul on selle juhtumist raske näha, sest noorte tasemel stabiilseid märke Ida-Euroopa tõusust ei ole.