Ingemar Teever: välismaal skoorisin, kui lähedased olid tribüünil (5)

Foto: Jana Pipar

Aasta alguses aktiivse jalgpallurikarjääriga hüvasti jätnud Ingemar Teever vaatab värskes Jalka numbris tagasi ja tõdeb, et Eesti piires ja koondises õnnestus end teostada. Aga väliskarjäär võinuks olla edukam. Teeveri kinnitusel mõjutas tema esitusi see, kas elu oli jalgpalliväliselt korras.

Teatasid loobumisest ka kaks aastat tagasi, aga eelmisel aastal lasid end ära rääkida. Mis tingimustel teeksid kaasa veel ühe hooaja?
Kui välismaalt tuleks hea pakkumine, siis loomulikult läheksin, eriti soojasse kliimasse. Eestis on hooaeg algamas, see poleks enam reaalne ja Eestis mängimiseks puudub motivatsioon.

Kas sinu loobumisotsuse tingiski motivatsioonipuudus?
Jah. Mõlgutasin küll mõtet, et võiks Tarmo Neemeloga koos Paides mängida, aga kahjuks pole Vjatšeslav Zahovaiko (Paide peatreener – toim.) mulle helistanud. Kuigi olen sellise nalja talle visanud. Neemelo on olnud mu parimaid ründepartnereid. Temaga oleks hea koos mängida.

REKLAAM

Üle 30-aastasel profisportlasel annabki vist esimesena järele motivatsioon, mitte keha?
No kiirus on ikka ka kannatanud, aga mul pole suuri traumasid olnud ja füüsiline vorm on hea. Kehakaal on ka normis. Olen Eesti jalgpallikarussellis nii palju tiirelnud, et Eestis mängimiseks kadus tõesti motivatsioon. Kui oleks saanud välismaal rohkem mängida, siis ehk võiks Eestis ka kauem oma naudinguks mängida. Motivatsioon on peamine. Ja muidugi uued väljakutsed, mistõttu ei jõua enam niipalju pühenduda.

Kuidas sa oma vormi hoiad ja mis väljakutsetest sa räägid?
Käin oma lõbuks korvpalli mängimas. Olen seda alati tahtnud teha ja nüüd on selleks aega. Käin ka saalijalgpalli tagumas ja päris jalgpalli mängin Tallinna Zenitis. Ma ei jõua kõigis kolmes trennis korralikult käia ja seepärast varieerin nendega, aga ausalt öeldes kisub hing praegu kõige rohkem korvpalli mängima. Suvel mängin rannajalgpalli. Nii et olen vormis, kuigi kindlasti mitte Eesti meistriliiga vormis.

Üks väga suur väljakutse on laste suureks kasvatamine. Kahe väikese lapse õhtune magamasaamine pole kõige kergem ülesanne (naerab – toim.). Lähituleviku eesmärk on maale krunt osta ja hakata maja ehitama.

Foto: Gertrud Alatare

Kus sa töötad?
Olen tegev investeerimisfirmas. Alustasin seal juba 2016. aastal, kui tippjalgpallis oli vaheaasta. Eks kõigil tuleb aeg, mil minnakse jalgpallist töömaailma.

Korvpalli ei hakata mängima kolmekümneselt. Kas olid juba nooruses kibe käsi?
Olen Laagri poiss, käisin Pääsküla koolis. Tuntud korvpallitreener Allan Dorbek tuli endale poisse otsima. Neli-viis poissi minu klassist läksid. Kohe esimeses trennis vajutas Dorbek hääle talle omaselt põhja ja see kohutas poisid ära. Teise trenni läksin ainult mina, mul oli ju Aivar Tiiduse kool varuks (naerab – toim.). Korvpallis läks päris hästi, mäletan Eesti tasemel hõbemedalit, aga siis kutsuti mind jalgpallis Eesti U16 koondisse ja korvpall jäi sinnapaika.

Nii et kui sul oli 2016ndal vaheaasta ja mängisid kuus mängu III liigas Zeniti eest, hoidsid end kogu aja vormis?
Just. Zeniti ma küll aitasin vähe, aga mängisin usinasti korvpalli ja rannajalgpalli.

Selle vormi pealt tulid eelmisel aastal Levadiasse. Kuidas sa oma 23 mängu ja nelja väravaga rahule jäid?
Kui neid numbreid vaadata, siis tagantjärele võttes ei oleks pidanud tagasi tulema. Aga Levadial oli väga vaja, sest neil oli sel hetkel edurivis ainult Rimo Hunt. Eks tema mõjutas ning Viktor Levada ja Sergei Hohlov-Simson samuti ja siis otsustasingi, et lähen ja aitan neid. Teadsin, et aastase pausi tõttu ei tule kerge hooaeg. Kõik algas hästi, lõin väravaid. Aga iga kord, kui tundsin, et sain oma rütmi paika, ei jooksnud muu mäng nagu vaja. Eks oma osa mängisid ka treeneri otsused.

Aga teisest küljest mul midagi nagu kipitas sees ja kui ma poleks tagasi tulnud, oleks see jäänud sisse närima. Nüüd on süda rahul.

Ingemar Teever 30. septembri mängus Infoneti võrku Levadia 3:2 võiduvärava löömise järel. See jäi ta viimaseks tabamuseks Premium liigas. Foto: Oliver Tsupsman

Kas terve karjääri peale tagasi vaadates jäi midagi kipitama?
Oo, neid asju on palju. TVMK viimasel hooajal (2005) oli väga palju kõnesid agentidelt, kes kutsusid Venemaa kõrgliigasse. Olin heas vormis, aga teatasin kategooriliselt, et Venemaale ma ei taha. Et mina tahan ainult läände. Mulle pole raha kunagi mingit erilist rolli mänginud ja kui tuli võimalus, otsustasin Rootsi kasuks. Praegu mõtlen, et võibolla võinuks proovida ampsata suuremat tükki.

Olid Växjös aastatel 2005–2007 ja ise väitnud, et seal ei õnnestunud. Miks väravaid ei tulnud?
Hooajaeelsetes sõprusmängudes lõin üheksas mängus kaheksa väravat. Ajakirjandus pasundas ja fännid tegid minust laule. Siis sain hooaja kolmanda mängu eelsel soojendusel trauma, aga sellele vaatamata alustasin mängu, mis ei tulnud hästi välja. Mõned mängud jäid vahele. Püüdsin edasi, treener mängitas mind korralikult, aga kramp oli juba peal ja väravaid ei tulnudki.

Olen tähele pannud, et minu mäng kannatab siis, kui mul pole jalgpalliväliselt hea ja mugav olla. Rootsi ajal olin just tollasest elukaaslasest lahku läinud. Kui ta oleks minuga Rootsi elama tulnud, siis läinuks seal kindlasti paremini.

Kui olin Saksamaal, siis skoorisin alati, kui mulle keegi Eestist külla tuli. Kui tuli minu praegune naine, siis lõin värava. Tulid vanemad, jälle lõin värava. Kui tuli sõber Tarmo Neemelo, lõin koguni kaks väravat. See oli meeldejääv, sest mäng toimus võõrsil ja andsin Neemelole oma auto, et ta saaks ka tulla. Küsisin enne mängu treenerilt, kas saaksin pärast koos sõbraga tagasi sõita. Treener ütles, et vaatame. Neemelo rääkis pärast, et kui olin esimesel poolajal esimese värava ära löönud, siis ta juba teadis, et treener lubab mind kindlasti ja tagasi sõidame kahekesi. Nii läkski!

Ei Rootsi ega Saksamaa saanud mulle koduseks. Mäletan, et lugesin kalendris päevi, millal saan koondisemängudeks tagasi Eestisse tulla. Pärast Rootsit tegin väga hea hooaja Nõmme Kaljus: kui palju mängijaid on Eesti meistriliiga neljandast meeskonnast kroonitud parimaks väravakütiks? Aleksandrs Cekulajevs tuleb ainult meelde (Cekulajevs oli meistriliiga parim väravakütt 2011. aastal, kui Narva Trans oli kolmas – toim.).

Foto: Jana Pipar

Kindlasti jäi mul puudu ründajale vajalikust nahaalsusest. Aga kui kipitamisest rääkida, siis neid momente on olnud küll, kus karjäär võinuks teise suuna võtta. Kui Kink oli Györi ETO-s, siis taheti sinna ründajat ja Tarmo soovitas mind. Aga ma olin kuu aega varem saalijalgpalli mängides saanud põlvevigastuse. Teiseks Vietnam, kus käisin testimas, aga oleks pidanud paremaks aklimatiseerumiseks varem kohale sõitma. Esimeses mängus jätsin hea mulje, aga järgmises tundsin, et enam ei jaksa: esimese poolaja 20. minutist vaatasin ainult järelejäänud minuteid ja lootsin, et pall minuni ei jõua. Teist poolaega ma ei jõudnudki mängida, ütlesin seda treenerile. Teadsin, et see tõmbab lootustele joone alla, aga jõudu lihtsalt polnud. Mul on olnud võimalusi teisigi, aga erinevatel põhjustel jäid need üleminekud katki.

Minu väliskarjääri mõjutas ka asjaolu, et mul polnud agenti ega nõustajaid. Rootsi aitasid mind Risto Sarapik ja Kaspars Gorkšsi isa ning Saksamaale Riho Saksus. 

Paistsid silma juba noorteklassis. Kui tähtsad on tuleviku seisukohalt võidud ja edu noorteklassis?
Mind on kasvatanud Aivar Tiidus. Tema nõudis, et iga mäng on vaja võita. Meie ajal oli see teema, et Flora oli vaja tingimata maa alla taguda. Tagusime ka. Trennis me isegi harjutasime väravate tähistamist (naerab – toim.). Ise ka kaldun sinnapoole, et võitjaid kasvatatakse võitmise kaudu.

Tiiduse ajast meenub, et osalesime Barcelona Cupil ja jõudsime poolfinaali. Kink ütles mulle alles neli-viis aastat tagasi, et teda ja mind taheti Barcelona akadeemiasse jätta, aga Tiidus polnud nõus. Barcelonale mõeldes – meie tegime toona muu hulgas trenni Hirvepargis, Snelli tiigi ääres ja kergetööstuskooli asfaldikattega väljakute peal. Barcelona tingimused olnuks hoopis teised!

2009. aastal vigastasid basseinis ohtlikult kaela. Tulid sellest hästi välja. Kas sul on olnud veel hetki, kui karjäär on ohus olnud?
Ei ole. Kolm põlveoperatsiooni pole mu karjääri ohtu seadnud.

Koondise särgis sai Teever kirja 30 mängu ja 4 väravat. Foto: Raul Ojassaar

Muuseas, kas oled tähele pannud, et oled valdavalt pallinud meeskondades, kus eesti keelt ei räägita või räägitakse vähe?
Ma ei ole ise seda kordagi mõelnud, aga tõepoolest: täiskasvanute seas on see niimoodi olnud.

Kas jääd jalgpalliga seotuks?
Mul on Kalju ajast noortetreeneriks olemise kogemus. Veendusin, et 6-7- ja 8-9-aastastega toimetamine mulle ei sobi. Tahtsin olla kõigiga sõber, ei suutnud end kehtestada ja lasin juntsudel endale pähe istuda. Eks see oli mu esmakogemus olla noortetreener. Ilmselt seetõttu pole ma teinud endale ka treenerilitsentsi. Minuga on tehtud juttu Levadia ja Kalju duubli peatreeneri kohast, aga erinevatel põhjustel ei saanud nendest asja.

Vanemate palluritega on kindlasti kergem ja neile võiksin näiteks ründajatarkusi edasi anda. Sobiksin ka abitreeneri rolli. Ma ootan siiamaani Marko Kristali kõnet, et ta mu Viljandisse kutsuks (naerab – toim.). See sobiks ka meie pere plaanidega, sest tahame ju maale kolida! Aga see udu pole mulle helistanud veel! (Naerame – toim.).

Kui tõsiselt rääkida, siis nõuab treeneriameti vastuvõtmine senise elukorralduse läbivaatamist. Praeguse töö ja pere kõrvalt poleks täiemõõduliseks pühendumiseks aegagi. Võibolla läheb nii, et hakkan treeneritööga tegelema siis, kui oma poeg hakkab jalgpalli mängima. 

Tervikuna võid ju karjääriga rahule jääda?
Eesti mõistes olen kõigega rahul – olen kolmekordne Eesti meister, samuti koduse meistrisarja parim mängija ja kahekordne parim väravakütt ning kuulunud koondisse. Jalgpallikaugeks ei jää ma kindlasti ka tulevikus.

Loe ajakirja Jalka vanemaid numbreid siit!

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (5)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

OTSEPILT: Premium liiga kullasoosikute duubelvõistkonnad lahingus  (Levadia 1:0!)
KARISTUSED
Thierry Henry, Prantsusmaa koondis ja sinise kodu väärtused
KOONDISENÄDALA LÕPP
Eesti parim Ungari vastu - Henrik Ojamaa
EESTI RAHVUSKOONDIS
Eesti parim Ungari vastu - Henrik Ojamaa (7)
 
Kellele kuulub jalgpallur ja mida temalt oodata?
Viimastel päevadel on samaaegselt Eestis ja Saksamaal mõtiskletud omajagu kattuval teemal – ja nimelt, milline on jalgpallurite positsioon ühiskonnas, milline on nende roll ning neile esitatavad ootused? Mastaapidest tulenevalt on arutelud Saksamaal arusaadavalt küll laiapinnalisemad, kuid antud juhul pole oluline mitte küsimuse kandevõime, kuivõrd selle sisu. Seepärast pole paralleeli sikutamine Eesti ja Saksamaa vahel kohatu.
MUSTA MÕTISKLUSED
EILE VÄLJAS
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
REKLAAM
PREMIUM LIIGA
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
32
23
9
0
103:29
78
2.
32
22
6
4
100:23
72
3.
31
21
8
2
100:28
71
4.
32
18
7
7
72:45
61
5.
32
12
7
13
56:70
43
6.
32
12
6
14
46:51
42
7.
32
7
5
20
30:90
26
8.
32
6
5
21
43:61
23
9.
32
5
2
25
28:101
17
10.
31
2
7
22
23:103
13
TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK