"Kõik võib üleöö muutuda. Töötan selle nimel, et kui ühel päeval peaks tähtede seis olema minu jaoks soodne, siis ei saaks keegi öelda, et näe, ma ei olnud ise valmis," räägib Alex Matthias Tamm, kes on sattunud ehk profikarjääri keerulisemasse perioodi. Lühikese ajaga seitse erinevat peatreenerit ja eri põhjustel kokku kuivanud mänguaeg nii Ljubljana Olimpijas kui Livingstonis on kõva karastus, aga püssi põõsasse pole Tamm visanud. 

Seda, kui erinevad võivad hooajad jalgpallis olla, ilmestab tema näide hästi. 2025. aasta alguses Nõmme Kaljust Sloveenia tippklubisse Ljubljana Olimpijasse siirdunud Tamm sai uues klubis kohe püssi paukuma, lõi 12 liigamänguga 6 väravat ning aitas meeskonna Sloveenia tšempioniks. Uus hooaeg algas aga treenerivahetuste ja segadusega, millele järgnes talvine laenuleminek Šoti kõrgliiga tagumise otsa klubisse Livingston. Seal on mänguaeg seni piirdunud vaid 50 minutiga - viimases neljas kohtumises on eestlane sootuks mängupäeva koosseisust välja jäänud.

On selge, et terve ja töökas 24-aastane jalgpallur ei ole ühe aastaga ühtäkki halvemaks mängijaks jäänud, vaid küsimus on keskkonnas, usalduses ja enesekindluses. Soccernet.ee vestles Tammega Eesti koondise Rwanda laagris.

Alex, kuidas läheb?
Praegu hästi! Siin on päike ja ilus ilm, selles suhtes on mõnus vaheldus Šotimaa vihmasest ja tuulisest keskkonnast.

Oled jõudnud Kigalis natuke ringi ka käia?
Siit kinnisest hotellitsoonist olen ühe korra üle tee väikeses poes käinud. Minu jaoks on alati kultuuriliselt huvitav näha, mis teistes riikides toidupoes toimub, millist kraami ja mida üldse pakutakse. Rohkem ma hotellialast igaks juhuks lahkunud pole.

Tuled koondise juurde Šotimaalt, kuhu läksid aasta alguses laenule. Kelle initsiatiiv see oli?
Tundsin ise mingil määral, et seda oleks vaja. Võib küll öelda, et see oli minu initsiatiiv, sest Olimpijast küll sellist selget signaali ei tulnud, et nad mind ei tahaks või minuga ei arvestaks. Samas olen inimene, kes oskab väga hästi ruumi lugeda ja aru saada, kuidas olukord tegelikult paistab. Ljubljanas puudutas see just seda, mis rollis praegune peatreener mind meeskonnas nägi. Tundsin, et ma ei tea, kas sooviksin seal olla mängija, kes vahetatakse 1:0 eduseisus viimasteks minutiteks sisse mängu kindlustama, kuna teatakse, et olen töökas võitleja ja ei virise kunagi. Samal ajal olid teatud mängud, kus meeskonnal oli väravat vaja, aga siis mind sisse ei vahetatud. Mul ei olnud peatreeneriga küll sellist konkreetset jutuajamist, mis rollis ta mind näeb, aga ruumi lugedes tundsin nii. Võib-olla ei olegi see tõsi, võib-olla kujutasin endale mingeid asju ette, aga tunne ei olnud seal igatahes kõige parem.

Mitu treenerivahetust sul suvest saati lõpuks oli? See treener, kes teid Sloveenia meistriks viis, läks ju kohe pärast seda ära.
Just nii. Victor Sanchezega tulime meistriks. Suvel hooaja ettevalmistuse alguses toimus muudatus, tuli portugallane Jorge Simao, kes vahetati augusti alguses ära, kui tuli hollandlane Erwin van de Looi, aga nende kahe vahepeal oli veel klubi seest kaheks nädalaks kohusetäitja, kellega kaks euromängu tegime ja kes mulle tegelikult väga meeldis. Mulle tundus, et ta kasutas oma võimaluse ära ja võttis sellest maksimumi, aga seejärel tuli Erwin, kes kestis lõpuks viis nädalat. Pärast seda tuli argentiinlane Federico Bessone, kes on tänaseni Ljubljanas.

Minu vaatenurgast toimus aga kaks vahetust veel: jaanuaris Livingstoni minnes sain ju endale uue peatreeneri, kolm nädalat hiljem toimus ka Livingstonis veel peatreenerivahetus. Loeme need nüüd siis kokku... alates eelmise hooaja lõpust seitse erinevat peatreenerit ja kuus treenerivahetust! Praegu vaatan ehk seda olukorda pooleldi huumoriga, aga tegelikult see ju mängijat sisemiselt mõjutab väga palju. Mingil määral kaotad ennast ära.

Kui palju sinu roll treenerivahetustega muutus?
Omajagu. Esiteks on erinevad taktikalised nüansid: kuidas treener sind näeb, milliseid tugevusi ta sinus näeb ja kuidas ta arvab, et saad meeskonnale kasulik olla. Minul läkski kõige paremini Victoriga - tema nägi minus neid tugevusi, mis tal tol hetkel võistkonnast puudu oli. Seetõttu sulandusin hästi meeskonda sisse.

Kirjelda pisut seda, kui suur klubi Livingston on. Kas Olimpijaga annab võrrelda?
Olimpija on ikka palju suurem klubi, see on Sloveenia tippklubi. Livingston on Šotimaal meeskond, kes on pendeldanud esiliiga ja kõrgliiga vahel ja asub ka väiksemapoolses linnas. Hea näide oli see, kui mängisime kodus Rangersiga. Meie tulemused on olnud sellised nagu nad on olnud ja kodumängudel on tavaliselt kaks-kolm tuhat inimest. Rangers tõi aga enda poolt peaaaegu kümme tuhat inimest kohale, nii et meie kümnetuhandene staadion nägi lõpuks niimoodi välja, et ühes sektsioonis olid kodufännid ja ülejäänud kolm külge olid Rangersi fänne täis. Reaalselt selline tunne, nagu vastastel oleks koduväljakueelis olnud.

Eesti klubidega annab mingis osas võrrelda?
Fänne on ikka Livingstonil rohkem, klubil on ikka väga suur ajalugu. Teatud asjades on aga kindlasti Eesti klubidega võrreldav. Ega üleval korrusel kontoris väga palju inimesi ei ole, ma arvan, et olen kõik nendest juba ära näinud. Eestis on ju ka samamoodi, et kollektiiv on kompaktne, mitte kõige suurem. Samas on treeningkompleksis taastumiseks väga kõvad vahendid, näiteks saame kasutada hüperbaarilist hapnikuteraapiat ja krüoteraapiat. Süüa saame nii hommikul kui lõunal.

View this post on Instagram

A post shared by Livingston Football Club (@livingstonfootballclub)

Kui Šotimaale läksid, said esialgu vahetusest minuteid, aga üsna pea kuivasid needki kokku. Kas asjad hakkasid sinu jaoks kohe algusest peale viltu vedama?
Teadsin tegelikult, et algus võib olla keeruline, sest mul oli Ljubljanas viimane mäng olnud detsembri alguses, aga Šotimaal ju jõulude ajal pausi ei tehtud, mistõttu läksin sinna sellise vormi pealt, kus ma polnud kolm nädalat nii-öelda palli puutunud. Klubi oli sellist teadlik ja see oli läbi räägitud, nad teadsid, et mul võib paar nädalat aega minna, et ennast käima saada. Andsin ise ka endast parima, et võimalikult kiiresti valmis olla. Üks nende ründaja lahkus - klubi teadis seda ette ja seetõttu toodigi mind laenule asendajaks. Selline oli vähemalt esialgne plaan.

Viimastes mängudes jäid sa sootuks mängupäeva koosseisust välja, ei pääsenud isegi pingile. Treeneri otsus?
Kui nüüd Livingstonis treener vahetus, siis uus treener tõi klubisse tagasi ühe ründaja (Joel Nouble - R.O.), kes oli vahepeal mitu  kuud ilma klubita olnud. Tema profiil on selline, et ta on 1.95 pikk, üle 100 kilo, selline suur koll. Võtame näiteks Promise Davidi ja paneme talle veel umbes 15-20 kilogrammi juurde. Ta on tõesti suur ja massiivne! Kui treener hakkab mõtlema, kumb enne vahetusest sisse tuua, kas mina või tema, siis pannaksegi pigem tema sinna ette ja hakatakse pikka palli laduma. Saan sellest ju kõigest aru, et tal ongi selle tugevusega eelis olemas. Ju siis nähti, et ma ei ole piisavalt hea, ei vääri algkoosseisukohta ja siis ongi selline olukord, et...

Mingit jutuajamist treeneriga ei ole olnud? Või oled ruumi lugenud, et kui selline vend juba toodi, siis...
Kui ta alguses tuli, siis kaks põgusat jutuajamist oli. Ta ütles, et on väga rahul minu suhtumisega ja sellega, kuidas ma trenni teen. Ma ei hakka ju asju loopima või mingit jama tekitama, kui ma ei mängi. Läksin ju Livingstoni, et klubi aidata, aga kui nad lõpuks mu abi ei vaja, siis pole mul midagi teha. Lisaks tean ju ise ka, et ma ei ole tegelikult nende mängija, vaid seal ainult laenul. Neil ei ole mitte mingisugust kohustust mind õnnelikuna hoida või minule midagi head teha. Nende ülesanne ei olegi mulle minuteid anda, et ma vaikselt sisse elaksin või koondiseks rohkem valmis oleksin. Ma ei nõua ka seda.

Olen võtnud sellise hoiaku, et kontrollin neid asju, mida on mul võimalik kontrollida. See, kas ma olen koosseisus või mitte, oleneb mingil määral küll sellest, kuidas ma treenin, aga on lõpuks treeneri otsus. Tunnen, et minu karjäär läheb edasi, pean leidma teisi motivatsioone.

Mis need teised motivatsioonid on?
Kas või koondis - hoian ennast vormis, sest tean, et võimalus on olemas, et mind kutsutakse koondisesse. Üritan hoida positiivset mõtlemist. Ründajatega võibki niimoodi vahel karjääris juhtuda. See hooaeg on suvest praeguseni olnud päris kehv, aga mentaalselt peab olema valmis, sest kõik võib ka üleöö muutuda. Töötan selle nimel, et kui ühel päeval peaks tähtede seis olema minu jaoks soodne, näiteks saab keegi vigastada, siis ei saaks keegi öelda, et näe, ma ei olnud ise valmis. Tean, et annan endast alati maksimumi - kui tuleb, siis tuleb ja kui ei tule, siis ma midagi otseselt ei kaota.

Kui palju sul Ljubljanaga hetkel kontakti on? Kuidas neil läheb?
Praegu on seal ka päris ebastabiilne. Nad mängisid endal karikavõistlustel kaardid päris kehvaks. Sloveenias saab karikavõitja otse Konverentsiliiga teise eelringi, kusjuures seal on karikavõistlustel veel selline huvitav nüanss, et hooaja alguses loositakse kõik ringid ette ära, mis tähendab, et klubid saavad teoreetiliselt kohe algusest peale näha, milline nende teoreetiline tee finaali võiks olla. Ja seal sattus nii, et kolm suurt klubi sattusid ühte sektsiooni: Maribor, Celje ja Olimpija. Maribor kaotas kohe ühele esiliigapundile ja Olimpija suutsime järgmises ringis Celje kukutada, nii et nad olid Sloveenia kolmest suurest veerandfinaaliks ainus alles jäänud meeskond, aga seejärel kaotasid nad ise sellelesamale esiliigameeskonnale.

Hüva, mängida pole sa eriti palju saanud, aga tunned sa endiselt, et Šoti jalgpall ja sealne mängustiil võiks sulle sobida? Kui sa sinna läksid, siis ühes kommentaaris sa midagi taolist välja ütlesid.
Kindlasti! Arvan, et kogu sealne ülesehitus mulle meeldib, aga samas on ka nii, et kui ise mõtlesin, et olen füüsiliselt tugev ja see on minu tugev külg, siis sinna liigasse minnes saad aru, et see on seal normaalsus. Seal on palju raskem olla füüsiliselt domineeriv, kusjuures asi ei ole mitte ainult puhtas jõus, vaid sinna juurde tuleb ka jooksmine ja muu. See on väga intensiivne liiga, kus väljakutingimused ka kohati ei lase väga tehnilist jalgpalli mängida. Hea mängija tunned ära selle järgi, kui keegi tuleb talle suure laksuga selga, aga ta suudab ikka palli säilitada või duellides edukas olla.

Kui nüüd koondisest ja päikese käest tagasi klubisse vihma ja tuule kätte lähed, kas siis tuleb masendus ka peale? Või suudad siiski positiivset mõtlemist hoida?
Ega see kerge ei ole. Üritan võtta maksimumi sellest, mis mulle antakse, aga praegu on raske öelda, mis seal üldse edasi saama hakkab. Teoreetiliselt ei ole veel midagi maha mängitud, aga kuus mängu on lõpuni ja vahe eelviimase kohaga 12 punkti... Kõik saavad aru, mis olukord on ja ilmselt pingutatakse lõpuni välja, aga ma täpselt ei tea, milline hoiak klubi poolt võetakse. Näiteks selles osas, millise koosseisuga mängima hakatakse.