Inzaghide roostevaba vennaarm: üks nagu tuli, teine nagu jää, aga lõpuks ikka õigel ajal õiges kohas (3)

Simone ja Filippo Inzaghi: alati õlg õla kõrval, seekord vastamisi, aga ikka sõbralikult viigis. Foto: Scanpix / EPA / Mario Taddeo

"Ta ei oska ju tegelikult üldse jalgpalli mängida. Ta lihtsalt satub alati õigesse kohta."

Selle Johan Cruyffi kuulsalt sapise tsitaadi suutis Filippo Inzaghi suurema kibeduseta alla neelata. Sest mida halba on õigupoolest selles, kui üks ründaja oskab olla õigel ajal õiges kohas? Isegi kodumaised klassikud teadsid juba ammu öelda, et parem on targalt seista kui lollilt joosta.

Aga kui keegi oleks juhtumisi palunud Pippol kirjutada eessõna ühe Eesti koondise ründaja kujuteldavale autobiograafiale "Pool elu suluseisus", oleks ta ilmselt siiski solvunud. Ehk isegi vihastanud. Nii nagu ta kunagi pahandas Sir Alex Fergusoni peale, kui too teatas irooniliselt, et itaallane olevat sündinud teisel pool suluseisujoont.

"Ebaõiglane hinnang. Kui mul üldse mõni trump on, siis see, et olen suluseisu vältimises osav. See on kaasasündinud vaist," poetas haavunud Inzaghi tosina aasta eest ajakirjale FourFourTwo antud usutluses. Õigel ajal õiges kohas olemine pole ju ometigi asi, mille üle nalja teha.

REKLAAM

"Meenub, kui Pippo esmakordselt Itaalia koondisesse kutsuti. Seisime trennis kõik ammulisui, sest me ei olnud nii halva tehnikaga meest enne näinud. Aga ometi lendas pall tema jalast kogu aeg väravasse." Meeskonnakaaslane, kelle suust see aastate tagune mälukild pärineb, eelistas toona jääda anonüümseks. Mis oli ilmselt ka mõistlik, arvestades, et Pippo oskuste väidetava puudumise kallal tänitasid sel ajal niigi kõik, kellel oli enda meelest vähegi voli jalgpallist midagi arvata.

Inzaghit ei huvitanud nende arvamus ilmselt karvavõrdki, sest tal oli ju ka Cruyffist üsna ükskõik. Põdemise asemel lõi ta väravaid. Palju väravaid. Väga palju väravaid. Algul Albinoleffes, Hellas Veronas ja Piacenzas, siis juba Parmas ja Atalantas. Seejärel juba Juventuses. Ning siis 126 korda Milanis, millest enamat on suutnud läbi aegade vaid viis meest. Ja muidugi ka 25 korda Itaalia koondises. Polegi ju nii paha mehe kohta, kes "ei oska tegelikult üldse jalgpalli mängida"?

*** 

Kas teate, kui raske on kuulsa perekonnanime taak? Silmaga teda ei näe, käega ei katsu. Aga ta rõhub su õlgu igal päeval. Sest igal päeval võib ligi astuda keegi, kellel on kõiketeadva naeratuse varjus varuks seesama jutt: "Nojah. Aga võrreldes ..."

Kui kahtlete, küsige Paolo Maldinilt. Või nüüd juba ka tema poegadelt Christianilt ja Danielilt. Või uurige hoopis Franco Baresilt: mis tunne oli olla pikka aega Giuseppe järel tuntud kui "Baresi number kaks"? Või rääkige Paolo Cannavaroga. Või ...

Kõik need mehed on suutnud õlad kergemaks raputada, isade-vendade nime varjust välja murda. Mõni rohkem, mõni vähem, aga nad on tõestanud ja tõestavad küllap edaspidigi, et see on võimalik. Ent ikkagi on selge, et kui sa oled Filippo Inzaghi noorem vend, peaksid tundma seda raskust oma õlgadel juba lapsest peale.

 ***

Siinkohal on aga autoril küll viimane aeg sellele vägisi end looma kippuvale võitluse-narratiivile joon alla tõmmata. Sest Piacenza külje all väikeses San Nicolo külakeses kolmeaastase vahega sündinud Filippo ja Simone Inzaghi jaoks ei ole asjad tegelikult kunagi päris nii olnud. "Pippo, tule mängi meie meeskonna eest," mangusid San Nicolo poisikesed alatasa Inzaghide kodu ukse taga. Muidugi, sest Pippo lõi ju väravaid. Aga siis ilmus lävele ema Marina. "Ainult juhul, kui Simone saab ka mängida," kõlas tema resoluutne sõnum.

Ega Pippo ei nurisenudki, Simone võeti alati punti. Ometi oli vendadest vanemal vanust juba 11 aastat, kui nad said lõpuks ametlikel võistlustel ühes ja samas meeskonnas oma küla esindada. Arvate kindlasti, et kaptenipael oli Pippo käe ümber? Ei. See kuulus kaheksa-aastasele Simonele. Sugugi mitte juhuslikult, sest San Nicolo poisid teadsid juba siis: Simonel on silma. Ta tundis kõiki vastasmeeskondade mängijaid – kus ja kuidas neile meeldib väljakul tegutseda, mis on nende tugevused, mis on nende nõrkused.

Pippot see kõik tollal eriti ei huvitanud, sest temal oli üksainus siht. Lüüa väravaid. Palju väravaid. Väga palju väravaid. Võib-olla seepärast ei tekkinudki vennaste vahel kunagi mingit hõõrumist ega kiusu. Muidugi võis noor Simone olla vanema venna peale natuke kade, kui too lõi 1997. aastal käed Torino Juventusega, sellal kui tema ise mängis alles kolmandasse liigasse kuuluva Brescello eest. Kuid juba paar aastat hiljem oli Simonegi oma tõotatud maal, Rooma Lazios.

Tõsi, kui Pippot suutsid Juventuses ja Milanis pingile sundida vaid ohtrad vigastused, siis Simonega juhtus seda Lazios treenerite tahtel sagedamini kui talle oleks meeldinud. Jah, temagi võitis viimaks Serie A tiitli, kaks Itaalia karikat ja UEFA superkarika. Ent mis oli see võrreldes Pippo kolme liigatiitli, kahe Meistrite liiga võidu ja tagatipuks MM-tiitliga? Peenraha.

Avalikkuse jaoks oli Simone seega alati Pippo varjus. Alati "Inzaghi number kaks". Kui palju see teda tollal sisimas näris? Vaid ta ise teab. Aga võib-olla olidki tema mõtted selleks ajaks juba mujal, mitte Meistrite liiga "suurkõrva" ega Kuldse Jumalanna juures. Sest seekord oli just tema õigel ajal õiges kohas. "Minu eesmärk oli alati saada Lazio peatreeneriks," tunnistas ta mõne aasta eest antud intervjuus.

 ***

Kes Inzaghi vendadest vanemat mängimas näinud, mäletab, et Pippo tegutses pealtnäha vaid instinktide ja emotsioonide najal, paisates need värava järel endast ka kosena välja. Kord lubasid maruvihased Torino mängijad talle keset mängu suisa peksa anda, sest ta juubeldas nende võrku saadetud viienda palli üle sama ülevoolavalt kui MM-finaali või Meistrite liiga võidutabamuse järel. "Andke andeks, poisid, aga mulle on iga värava löömine nagu müstiline kogemus!" vabandas ehmunud Pippo. Keretäis jäi napilt sündimata.

Pippo Inzaghi omas elemendis. Foto: Scanpix / AFP Photo / Alberto Lingria

Aastate lisandumisel aina analüütilisemaks muutunud, meeli avali hoidnud ja end järjepidevalt täiendanud Simone – kõrgharidus on tal muide hoopis raamatupidamise alal – ei pidanud liigse emotsionaalsuse eest kolki saamist pelgama. Lazios kaaslastelt teenitud hüüdnimi "Almanahh" räägib küllap enda eest. Ei, tema valmistus juba mängijakarjääri viimastel aastatel ihaldatud ametiks. Putsade varnariputamisele järgnesidki kuus aastat Lazio akadeemias, mida kroonisid kaks karikavõitu ja liigatiitel U20 vanuseklassi poistega.

Seitse oli Simonele alustuseks ühtaegu õnnelik ja õnnetu number. Kui Stefano Pioli 2016. aasta kevadel vallandati, sai Simone just seitsmeks mänguks tüüri enda kätte. Mitu tähtmängijat oli vigastatud, äsja oli kaotatud tähtis derbi Romaga, vihased ultrad mässasid ja tungisid klubi treeningväljakule. Inzaghi taandus koos mängijatega Umbria mägedesse ning täpselt 5. aprillil, oma 40. sünnipäeval viis läbi esimese treeningu Lazio juhendajana.

Mingi hädapärane põhi sai tolles laagris kiiruga laotud ning Lazio lõpetas tolle hooaja enam-vähem viisakal kaheksandal kohal. Aga püsivat lepingut Simonele ei pakutud, omanik Claudio Lotito ihaldas tüüri juurde nimekamat meest. Klubisse saabus Marcelo Bielsa ... ja lahkus sealt kaks päeva hiljem tohutu skandaaliga. Lotitol ei jäänud üle muud kui telefonist uuesti Simone number üles otsida.

Algaja peatreener, räsitud meeskond, selja taga pettumuse valmistanud hooaeg – sellises seisus ei oodatud Laziolt suurt midagi. Ent Simone ülim rahu nakatas kogu meeskonda. Ja hooaja lõpuks oldi viiendad, karikafinaalis, Euroopa liigas. Lazio rünnakud olid muutunud sirgjooneliseks ja samas läbimõelduks, Ciro Immobile ja Keita Balde lõid liigas kahe peale võimsad 39 väravat. Ent alatasa kolme- ja neljamehelist kaitseliini vahetanud Inzaghi hoidis ka oma väljakupoolel asju kontrolli all. Õigel ajal, õiges kohas ...

***

"Simone armastab Laziot. Peaksite nägema, kui põhjalikult ta mängudeks valmistub. Oma kangekaelsuse ja hoolikusega meenutab ta mulle mõnda väga kogenud treenerit." Neist Filippo Inzaghi mõne aasta tagustest sõnadest võib aimata lihtsalt vennalikku uhkust. Aga ka väikestviisi valget kadedust. Simonest kippus saama eesmineja, Pippost ... noh, olgu, mitte just sabassörkija. Aga milleski oli noorem vend igatahes vanemast möödunud ja küllap tunnetas seda ka Pippo.

2019. aastal võidetud Coppa Italia on üks kolmest karikast, mille Simone Inzaghi peatreenerina Lazio auhinnakappi toonud. Foto: Scanpix / Imago images / Daniele Buffa

Oli ju temagi teinud läbi samasuguse teekonna ja veel kiireminigi – kerkinud klubis, mida armastas, mängijast peaaegu otse peatreeneriks. Aga ehk oli see Pippo Inzaghi karjääri jooksul ainus kord, kus ta oli valel ajal õiges kohas. Või õigel ajal vales kohas, mine võta kinni. Igatahes oli Milani tüürimine lõppenud talle kehvasti. Kümnes koht liigatabelis oli Rossoneri viimase paarikümne aasta kehvim tulemus ja pole ime, et keegi ei tulnud Pippole järgmiseks hooajaks hõbekandikul lepingupikendust pakkuma.

Olla nüüd omakorda Simone peale kade? See ei näi lihtsalt Inzaghide DNA-sse mahtuvat. Ema Marina ja isa Giancarlo pole iial pidanud vennatapusõda pealt vaatama. Isegi siis, kui pojad 2000. aasta kevadel mängijatena liigatiitli nimel võitlesid, nentis Giancarlo rahulikult: "Kui üks kaotab, võib ta end ju alati lohutada sellega, et teine võitis."

Niisiis võttis Pippo, kes tõtt-öelda oligi ehk Milanis liiga kiirelt liiga kõrgele lennutatud, rahulikult mitu sammu tagasi ning asus juhendama toona Serie C-s mänginud ambitsioonikat Veneziat. Aastaga oldi Serie B-s. Veel aasta hiljem mängiti Palermoga koha nimel kõrgliigas, kaotati küll, ent Pippo oli treenerina oma maine taastanud. Uksele koputas Serie A keskmik Bologna.

Paraku selgus taas, et suutäis oli Pippole suurevõitu. 24 mängust kaotati pooled, üks neist 2018. aasta teisel jõulupühal Simone tüüritud Laziole. Kuu aega hiljem oli Pippo jälle ametist prii ja vaevalt lohutas teda sel hetkel teadmine, et nooremal vennal läks Roomas endiselt üsna hästi.

Siinkohal oleks paslik märkida, et ehkki avalikkuses löödi Pippo tegemistele aastateks külge lihtsustatud tempel "jooksen-löön-värav", nägid tema kõrval aastaid veetnud mehed tegelikult, kuidas tallegi on nooremalt vennalt palju külge hakanud. "Ta nõudis treeneritelt välja vastaste mänguvideod ja uuris neid päevade kaupa. See oli talle nagu mingi kinnisidee. Ja lõpuks teadis ta neist kõike," tõdes omaaegne klubi- ja koondisekaaslane Gennaro Gattuso.

Inzaghi pühendumus ei jäänud märkamata. 2019. aasta suvel kinnitati ta esiliigasse kuulunud Benevento peatreeneriks ning seitse vooru enne hooaja lõppu sai selgeks, et käesoleva hooaja veedab klubi oma ajaloos teistkordselt Serie A-s. Kolm aastat tagasi alustati katastroofiliselt halvasti, 14 järjestikuse kaotusega, ja kukuti tagasi esiliigasse. Tänavu seda muret pole, sest hooaja keskpunktile lähenedes hoitakse kõrget kümnendat kohta. Pippo on end taas tõestanud.

***

Aeg on 15. kuupäeva Inzaghide peres ootamatult tähtsaks muutnud. 2000. aasta 15. novembril, kui Itaalia koondis pidas Stadio Delle Alpil maavõistlust Inglismaaga, tuli 61. minutil mängu Lazio ründaja Simone Inzaghi. Ning enne seda, kui Juventuse ründaja Filippo Inzaghi 72. minutil platsilt lahkus, oli 11 minuti jooksul Itaaliat vedanud ründepaar Inzaghi-Inzaghi.

Nende sümboolse 11 minuti jooksul võisid Marina ja Giancarlo tunda elu suurimat jalgpalliga seonduvat õnne, sest vähemalt korrakski ei võidelnud pojad teineteisega, vaid jälle õlg õla kõrval. Kuid enam mitte San Nicolo külakese, vaid kogu Itaalia eest. Mis saaks olla vanematele ilusam?

Mitte et mamma ja papa Inzaghi oleksid hiljuti, täpselt 20 aastat ja üks kuu hiljem ehk 2020. aasta 15. detsembril ülemäära muretsenud. Isegi mitte siis, kui ajakirjanikud kukkusid neid tüütama küsimusega, kumb siis ikkagi Benevento ja Lazio kõrgliigakohtumise võidab. “Mulle sobiks viik kenasti, aga ma ei taha midagi ära sõnuda,” teatas Giancarlo enne mängu väljaandele Il Messaggero rahulikult.

Loomulikult osutus papa prohvetiks, sest kes muu ikka poegi paremini teab? 1:1 istus kõigile, ehkki võitu pole peatreener Filippo peatreener Simone üle ikka veel saanud. Tulgu see millal tahes, lõpetagu tabelis tänavu eespool ükskõik kumb, olgu parasjagu õigel ajal õiges kohas üks või teine või mõlemad korraga, ühes on Giancarlo Inzaghi kindel: “Muidugi räägivad mu pojad teineteisega enne mängu. Ja ka pärast mängu. Nad teevad seda ju niikuinii iga päev.” 

Kommentaarid

telekavaataja   •  
(82.131.87.***)
Väga mõnus lugemine! Aitäh!
Imazlataz9   •  
(84.50.136.***)
väga hea artikkel!
Meelis Vestla   •  
(82.131.36.***)
Soliidne lugemine!

Sisene
PÕNEV ÕHTU EUROOPAS
Manchester Unitedit šokeerinud punane latern lõpetas Solskjaeri sünniaasta needuse
KESKKAITSJAD TESTIVAD
LEVADIA TEGUTSEB
Levadia sõlmis pikakasvulise Serbia keskkaitsjaga kolmeaastase lepingu
TRUMPKAART
Ott Järvela | Tobreluts näitas, kui vägev relv on jalgpallil kasutada ERR-i näol
TASKUHÄÄLINGU VÄRSKE OSA
Pikk ette (ja ise järele) | Noorusliku jalgpalli kehastajaks kerkinud Flora ähvardab äkitselt vananeda
SOCCERNET TV
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
29
26
2
1
76:17
80
2.
Paide Linnameeskond
30
21
1
8
80:43
64
3.
Tallinna FCI Levadia
29
17
6
6
66:37
57
4.
Nõmme Kalju FC
30
14
7
9
52:31
49
5.
Tartu JK Tammeka
28
8
8
12
33:44
32
6.
Viljandi JK Tulevik
28
9
4
15
30:46
31
7.
Tallinna JK Legion
30
8
7
15
26:44
31
8.
JK Narva Trans
30
6
7
17
31:49
25
9.
FC Kuressaare
30
5
9
16
28:63
24
10.
JK Tallinna Kalev
30
5
5
20
20:68
20
PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

SILM PEALE!

Vaata siit "Silm peale!" värsket lugu!

https://www.zone.ee/
TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
80
Paide Linnameeskond
64
Tallinna FCI Levadia
57
Nõmme Kalju FC
49
Tartu JK Tammeka
32
Viljandi JK Tulevik
31
Tallinna JK Legion
31
JK Narva Trans
25
FC Kuressaare
24
JK Tallinna Kalev
20
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK