Reedeõhtust mängu Belgiaga oli Lillekülas vaatamas 10 176 inimest. Kui paljud neist tegelikult Eestile pöialt hoidsid?

Täismaja hõng on teistsugune. Ajakirjaniku töö ei jää tegemata, olgu staadionil 1000 või 10 000 inimest, aga puupüsti täis Arena loob erilise õhkkonna. Selle 12. mängija, kellest koondislased tihti räägivad.

Belgia vastu kogesin seda erilist tunnet vaid korra - siis, kui meie ühel vähesel rünnakul, 83. minutil seisul 0:1 anti Karol Metsale kollane kaart, mis tribüünidele arusaamatu. Siis ja ainult siis ühines publik võimsaks massiks sinisärkide taha.

Need samad sinisärgid ei tohi ega saa seda öelda, aga usun, et nemadki olid veidi pettunud. Mitte, et lõuna- ehk Eesti fännitribüün oleks kuidagi pettumuse valmistanud, aga juba päeva foon oli teistsugune. Päeval vanalinnas ringi liikudes olid belglased selle vallutanud. Samamoodi läks ka tribüünidel - punased kuradid panid põhjatribüünil peo püsti 45 minutit enne avavilet ja lõpetasid viimastena. Küljetribüün oli tühi, kui paljud belglased veel oma kohal püsisid.

Lõunatribüün sai laulu üles vaid episoodiliselt ja raske on neile seda süüks panna, sest arvuliselt jäädi külalistele alla. Abi vajati küljetribüünidelt, aga külaliste peremehetsemisele vastuhakku ei leidunud. Küsin - kui paljud olid päriselt Eesti poolt, mitte vaatamas De Bruynet, Lukakut, Mertensit?

Nähes fänne pärast lõpuvilet ... Et pääseda ajakirjanikele ette nähtud mixed zone'i, tuli läbida umbes 5x5 inimesest koosnev kadalipp. Need 25 või enamgi eestlast olid kogunenud kaks meetrit pika metalltara äärde, mis oli lähim piire belglased staadionilt ära viinud bussi uksele - eks ikka selleks, et saada oma lemmikuga pilt, autogramm, paar sõnagi. Eemale jalutades sai näha väga heas tujus Eesti neidusid, kes meelsasti Belgia fännidega piltidel poseerisid, kaotus kui pühitud. Rääkimata Eesti keelt kõnelevatest noortest, kel seljal De Bruyne ja Hazard ...

Eesti koondis on kahtlemata tänulik iga täismaja eest, aga miks tulevad inimesed kohale vale meeskonna pärast? Üle maagilise 10 000 inimese on sel kümnendil Lillekülla toonud Iirimaa, Holland, Inglismaa ja nüüd Belgia. Iirimaaga on omaette lugu, Holland-Inglismaa läksid vähemalt eestlastele hinge - esimesega mängiti kui võrdne võrdsega, teise vastu sai kapten Klavan punase ja hoidsime pikalt nulli. Nendel kordadel läks enamus koju uhkena eelkõige oma koondise üle. Nüüd ei ole ma nii kindel.

Kõik need Rooney, Robbeni ja De Bruyne fännid, pöördun teie poole. Pöördun kõigi poole, kellele Eesti koondis südamelähedane. Kolme kuu pärast ootab Eestit samas Lillekülas ees kohtumine Küprosega - meie koondise jaoks märgatavalt olulisem mäng. Kas toome maja uuesti täis ja elame ka omadele kaasa?