Eesti jalgpallielu on viimaste nädalatega pakkunud kolm lugu, mis panevad südame valutama. Mõned asjad lihtsalt sunnivad küsima, miks nii juhtus.

Alustame 25. maist. Koduse vutitiigi lõi kihama teade Nõmme Kalju kahe noormängija, Henrik Pürgi ja Vlasi Sinjavski peatsest liitumisest FC Floraga. Viies selline liikumine mõne aasta jooksul. Selle aja jooksul on Kaljust läinud ka Sören Kaldma ja Andre Järva, rääkimata neist, kes ei ole Premium liiga tasemel kanda kinnitanud. Peeglisse vaatamise koht? Kindlasti.

Pürgi ja Sinjavski otsust võib inimlikul tasemel mõista. Flora taustajõud on tasemel ka Euroopa standardite järgi ja Lilleküla kompleksi muru paratamatult rohelisem kui Hiiu staadionil. Ehk on Floras ka suurem tõenäosus treenerite usaldust pälvida. Ehk isegi koondisesse saada. Mingis mõttes on see ju loogiline. Aga ...

Mis noormängijate arendamisest saame Flora puhul rääkida, kui samal ajal virelevad pingi otsal või kaugemalgi Herol Riiberg ja German Šlein? Maksim Gussev? Marco Lukka? Kui nende tase ei vasta Flora ootustele, siis milleks neid hoida? Kas see ei ole mitte see vanus, kus mängijad vajavad arenemiseks maksimaalselt praktikat, mitte treeningult treeningule nühkimist?

Ehk olen sellel teemal kallutatud, sest nii Herol kui Šlein on mulle mängijatena sümpaatsed. On valus näha neid pingil, teades, mis seal peidus võib olla - Heroli pool hooaega Viljandis näitas, mida natukese usaldusega on võimalik teha. Ja mis saab Pürgist, kui tal on ees Madis Vihmann ja Märten Kuusk? Kuhu mahub Sinjavski, kui konkureerida tuleb Martin Milleri, Rauno Alliku, Joseph Saliste, Henri Järvelaidiga?

Paneb küsima, kas mitte Flora ei võtnud neid mängijaid, et Kaljule kaikaid kodaraisse loopida? Muidugi, mängijad ise tegid sellise valiku, aga ... Viimaste aastate arenguid vaadates näib üha enam, et Flora küll on suunatud Eesti jalgpallurite arendamisele, kuid mõtleb rohkem endale kui koondisele. Tervitaksin tegelikult sellist arengut kahe käega, sest Flora ei peakski klubina teenima koondise huve. Need ajad võiksid olla minevik, aga nii tuleb seda ka kommunikeerida. On mugav peituda Eesti jalgpalli arendamise maski taha. 

Üldiselt teeb olukord aga kurvaks, sest lahjendab jällegi kodust suppi. Ma ei sea kahtluse alla KTM-reeglit - toimiv noortesüsteem peakski olema üks klubi aluseid - ja ideed, mille suunas koduliigat arendatakse, aga kui eelmise hooaja järel panid kaks suurt klubi leivad ühte kappi ja Kalju lõpetamisest rääkides tundub küsimus olevat millal, mitte kas, siis ei ole seis rõõmustav. Loodus tühja kohta ei salli, aga jalgpall?

Balti turniiri dilemma

Mõni päev hiljem alistas rahvuskoondis Leedu 2:0. Väärt võit, teenitud võit, mitme "kadunud" poja edukas naasmine. Palsam hingele pärast märtsis Kaukaasias nähtut. 80 aastat ootust ja naabrist parem. Aga siis sõitsime Riiga ja tõmbasime ise kõigele heale vee peale.

Mäng Lätiga oli kiretu, tahtejõuetu, uimane. Oluline on mõista, et pettumust ei valmistanud otseselt tulemus, vaid mängupilt. Kartsime Lätit, kes iga mõõdupuu järgi peaks olema meiega vähemalt samas kategoorias. Kui mitte nõrgem. Ründasime alles siis, kui oli hilja. Sellele mängule oli 0:0 otsa ette kirjutatud ja turniiri eripära arvestades olnuks see isegi positiivne tulemus, kuid minna Läti vastu selle peale välja, kui alternatiiv on karikaga koju sõita?

Jah, väravateta viik säästnuks koondise ilmselt suurest osast kriitikast ja meid murdis üpris ootamatu värav, aga ehk ongi parem, et läks nii nagu läks. Keegi ei oota, et me suruksime laupäeval Maroko või sügisel Kreeka-Ungari-Soome jõuliselt maha, aga Läti ja Leeduga on teine lugu. Need on põhimõttelised mängud.

Oluline on Riiast kaasa võtta vähemalt üks õppetund. Valeründaja kasutamist saavad endale lubada meeskonnad, kelle mängijate individuaalne tase on piisav, et vastase kaitsjate tähelepanu nõuda. Paratamatult on Eesti parimad mängijad täna kaitsva suunitlusega, aga seda enam vajame ründajaid, kes sõna otseses mõttes elaksid vastaste kaitsjatel seljas ja neid surve all hoiaksid. Konstantin Vassiljev on väga hea jalgpallur, aga ta ei peaks koondises tipuründajana mängima. Kogu austuses maestro vastu ei ole talle 5-4-1 asetuses algkoosseisus kohta.

Mis Balti turniiri puudutab, on muidugi endiselt õhus võimalus, et edestame naabreid surnud ringis tänu väravate vahele ja saame üle pikkade aastate võidukarika. See võimalus ei ole üldse väike, aga kas see võit on see, mida soovisime? Või teeksime ehk kahe aasta pärast vigade paranduse?

Kaks sõna ka Marokost. MM-ile sõitev koondis küll, aga mitte tõmbenumber jalgpallikauge inimese jaoks. Ehk see ei ole justkui mäng rahvale. Mäng koondisele? Kahtlemata tugev külaline, kelle vastu jääb eemale suur osa meie tavapärasest algkoosseisust - kas suudame Marokole ikka pakkuda sellist testi nagu lubasime?

Õige veidi on praegust seisu vaadates isegi hea meel, et külla ei tule Argentina või mõni teine maailma täielik tipp. Sealt ei oleks meil midagi õppida. Loodetavasti suudame Lätist õiged järeldused teha - vähemalt koosseisus on nüüd ründajaid - ja Marokole korraliku lahingu anda.

Maavõistluste karm reaalsus

Järeldusi oleks vaja teha ka kodutandril. Maakondade maavõistluste idee on üllas ja tore, aga kui kaks maakonda annavad loobumiskaotuse ja mitmed ajavad läbi hõredate ridadega, siis kelle jaoks seda kummi veel 23 aastat venitada?

Sellisel kujul, sellisel ajal - kui paljudel asjaarmastajatel, hobijalgpalluritel, endistel tippudel on samal nädalavahetusel oma liigamäng - ei ole asjal mõtet. Sellise meeskondade koostamise loogikaga jätkates ei ole asjal mõtet.

Kui Jõgevamaa loobus kuuldavasti mängust mitte seetõttu, et jalgpalluritest oleks puudu, vaid kaks kohalikku klubi ei jõudnud lihtsalt ühisele meelele, siis kellele seda maakonna satsi vaja on? Ma ei ole küll pärnakas, aga mis huvi peaks olema kohalikel minna vaatama Pärnumaad, kui kodukohta esindavad ainult ühe klubi mängijad?

Selle aasta põhjal tundub, et formaat ei lähe suurt korda ka pealtvaatajatele. Ainus positiivne ilming tuli Paidest, kus nähti korraldusega vaeva ja tulemus, muide, oli parem kui Linnameeskonna kodumängude keskmine. Nüüd tuleks need inimesed ka Premium liigat vaatama saada.

Üks silm nutab, teine naerab. Kuidas edasi? Mõttekoht.