Jalgpalli saksakeelsest lugemisvarast (0)
Alati, kui ma Saksamaal mõnda raamatupoodi satun, meenub mulle üks eesti ajakirjanik, õigupoolest meenub mulle tema kodune kabinet, kus on rangelt jälgitud, et jalgpalliraamatud oleks ühes, kõik muud spordiraamatud aga teistes riiulites.
Sarnane pilt avaneb ka Saksamaa raamatukauplusi külastades. Ühele sellisele sattusin hiljuti peale Mayersche raamatupoeketi Kölni südalinnas asuvas filiaalis, kus jalgpall ja muu sport olid paigutatud küll samasse poenurka, kuid nonde riiulite sisu loomisel oli jälgitud, et jalgpall muu spordiga kokku ei puutuks. Justkui võiks ühe kokkupuude teisega midagi halba kaasa tuua, näiteks poekülastajates segadust tekitada!
Küllap ei nõua eriti suurt pingutust, et põhjendada sellist töökorraldust jalgpallikirjanduse rohkusega, kui aga juba sellise praktika sügavamat tähendust otsida, suureneb minus üha enam veendumus, et oskus teiste spordialadega distantsi hoida on jalgpalli puhul õpitud, ning sellest tulenevalt joonistub kohati päris ilmekalt välja ka jalgpalli laiutamisoskus. Just nagu seal raamatupoes.
Olgu vaid põgusa kõrvalpõike korras öeldud, et jalgpalli eraldumise algeid muudest spordialadest hakkaks mina otsima hiljemalt 1920. aastate lõpust, kui erinevalt rahvusvahelisest olümpiakomiteest ülemaailmne jalgpalliorganisatsioon FIFA oma ala siseselt elukutselisust tunnustas ning elukutselistel mängijatel FIFA egiidi alla korraldatavatel turniiridel osaleda lubas. Sellest tulenevalt muutus profijalgpall aastakümnete jooksul üha enam isemajandavaks, samas kui enamus teisi spordialasid funktsioneerib tänaseni suuresti riikide otsestel toetustel. Situatsioon Saksamaal on tänaseks jõudnud koguni nii kaugele, et profijalgpalli ühiskondlik panus ei piirdu enam vaid amatöörjalgpalli, vaid ka teiste olümpiaalade toetamises. Nii täitus hiljuti kümme aastat initsiatiivist, kus Saksamaa jalgpalliliiga finantseerib nn saksa spordiabi (Deutsche Sporthilfe) liikumise kaudu talendikaid noorsportlasi, keda kümne aasta jooksul on kogunenud umbes viis ja poolsada.
See on vaid üks märk jalgpalli laiutamisoskusest, milliseid Saksamaa põhjal võib üles lugema jäädagi; praegu aga, nagu juba osutatud,tahan sellekohast tähelepanu juhtida jalgpallialase kirjavaraga seonduvalt.
Esimese tähelepanekuna tahaks öelda, et jalgpalliteemaliste kirjutiste otsa võib sattuda täiesti ootamatutes olukordades, nii nagu võivad üllatavalt mõjuda ka isikud, keda jalgpallist rääkimiseks tribüünile palutakse.
Et eelmisel suvel jalgpalli maailmameistrivõistluste taustal iga vähegi endast lugupidav väljaanne ka jalgpallile peavarju pakkus, selles pole vähimatki üllatust. Mõni noist väljaannetest suutis muidugi juba ainuüksi oma väljanägemisega suure osa tähelepanust röövida, nagu näiteks visuaalselt ja sisult tihe Playboy juunikuu number, mis oma 134 leheküljest neljandiku jalgpallile loovutas. Eks see tõsi ole, et ka nondele lehekülgedele lipsas sisse paljaid tüdrukuid, kuid fakt on, et jalgpalli maailmameistrivõistlustest Playboy mööda vaadata ei saanud ning pole vist kahtlust, et sellise otsuse eest olid paljud jalgpallihuvilised äärmiselt tänulikud.
Küsimus jalgpalli laiutamisoskusest muutub aga hoopis teravamaks, kui meenutada, kuidas lahendas ajalehe Bild toimetus oma 21. jaanuari numbris hooaja teise poole sissejuhatuse, mida esitleti Dortmundi Borussia ja Müncheni Bayerni vahelise tiitlijahina, kus kuue punktiga juhtinud Borussia oli jahitav ning Bayern jahimees. Kui nüüd keegi arvab, et sõnatüvi “jaht” liiga palju kasutamist leidis, siis on selline kahtlus sügavalt ekslik. Tegemist on antud näite võtmemõistega, mis suuresti ka jutuks oleva Bildi ülevaate sisu määras.Die große Meisterjagd! – Suur tiitlijaht!, nii pealkirjastas Bild rubriigi, kus lisaks toimetuse ning ühe spordipsühholoogi arvamustele sai sõna ka keegi Lucas von Bothmer. Tegemist on metssigade eluolu kajastava kaks korda aastas ilmuva ajakirja Sauen peatoimetajaga. Kuna Sauen käsitleb muude teemade kõrval ka metsseajahti ning von Bothmer olla ka ise jahimees, leidiski Bildi toimetus, et Dortmundi – Bayerni tiitlijahti võiks kommenteerida tõeline jahimees.
Me võime Bildi toimetuse valikut kulme kortsutades kritiseerida, silmi punnitades imestust avaldada, kuid kõike seda tehes oleks kasulik meeles pidada, et Bildi selline valik sai toimuda vaid jalgpalli laiutamisvõime raamides. Vastasel juhul muutuks ajaleht naerualuseks ja kaotaks tõsiseltvõetavuse, mida ei saa aga endast lugupidav väljaanne, olgu see pealegi sisult kollaks, endale kuidagi lubada. Ja julgen väita, et antud juhtumi valguses Bildi tõsiseltvõetavus ei vähenenud, kuna jalgpalli laiutav iseloom lubab sellesse kaasata esmapilgul kontekstiväliseid tegureid. Iga triviaalsus omandab jalgpallikontekstis põhjendatuse ja legitiimsuse.
Ent pöörame nüüd pilgu tagasi tollele raamaturiiulile Kölni kesklinnas, mille ümber sai vahtu üles löödud põhjusel, et tollesse riiulisse kuulus ka raamatuke, millele siin veidi enam tähelepanu tahaks osutada. Tegemist on raamatuga, mille pealkiri kiretu ja lakooniline: S.C. Fortuna Köln, kuid mis ütleb sellega täpselt, millega tegu. Kölni linna suuruselt teise klubi fännid, tormake aga ostma!
Arusaadavalt on tollel pisikesel, saja viiekümne leheküljelisel raamatukesel täiesti arvestatav oht raamaturiiuli pilkupüüdvate telliste ning üleriigiliste müügihittide varju jääda. Olgu selleks siis mõned kuud tagasi ilmunud ajakirja Stern ajakirjaniku koostatud biograafia Joachim Löwist; Spiegeli ajakirjanike Rafael Buschmanni ja Michael Wulzingeri kokku pandud "Football Leaks"; mitu ülevaadet sakslaste võiduga lõppenud 2014. aasta maailmameistrivõistlustest, mille vahele on poetatud ka kõige õnnetumal moel lõppenud ülevaade tolle tiitli kaitsmisest; mitmed Bundesliga ajalugu kokkuvõtvad kroonikad ning muidugi mitu raamatut linna esiklubi 1. FC Köln tegemistest.
Nähtavaks suudab Fortuna-raamatu muuta aga tolle kuulumine viimastel aastatel täiesti arvestatavat tähelepanu pälvinud raamatusarja, mille nimes on omajagu ambitsiooni – Bibliothek des Deutschen Fußballs – Saksa jalgpalli raamatukogu, kuid mille alapealkiri, meediale hoopis suupärasem Fußballfibel, jalgpalliaabits, reedab ka juba mõnetist hurraa-pealehakkamist. Ja et tegu on tõesti emotsiooni pinnalt ilmavalgust nägevate raamatutega, sellest annab kinnitust ka silmatorkav meeldetuletus raamatu esikaanel: "Fans schreiben für Fans!" – Fännid kirjutamas fännidele! Neli aastat tagasi Berliini Unioni raamatuga käima lükatud sarjas on tänaseks ilmunud 21 raamatut.
Fußballfibel´i väljaandjaks on Berliinis tegutsev kirjastus Culturcon, kelle pakutavasse menüüsse kuuluvad teemadena muu hulgas ka arhitektuur, kunst, lasteraamatud aga ka ilukirjandus. Kirjastus ütleb, et pidades silmas tulevikku, näevad nemad oma missiooni kultuuri kaitsjatena, mida tuleb teha selgelt esitletuna ning kaasaegsel viisil.
Nüüd võime teha kokkuvõtte ning möönda, et fännide näol on jalgpalliklubide ajaloo loomesse kaasatud täiesti uus institutsioon, kelle töövahendid ja meetodid erinevad seniste kirjutajate omadest, kelleks traditsiooniliselt on olnud nii professionaalsed ajaloolased kui ka asjaarmastajad, aga ka ajakirjanikud. Kuna aga fännide kirjutatud ajalugu on vabastatud kohustustest ja reeglitest, mida varasemad kirjutajad on pidanud vastavalt oskustele ja südametunnistusele järgima, pakuvad valminud teosed täiesti uue lugemiskogemuse, täiesti uue ajalooperspektiivi. Seda kinnitab ka põgus Fortuna-raamatu sirvimine. Kaasaegsel viisil avaneb meie ees täiesti uutmoodi jalgpalliajalugu. Võib öelda, et tegemist on kollektiivse autobiograafiaga, mis toob meieni jalgpalli kui vaatemängu ühe väga olulise osa – vaataja positsiooni.
Jalgpallikultuuri ajakirja 11 Freunde viimati ilmunud veebruarinumbris ütleb Fortuna-raamatu jutuaineks võtnud ajakirja kaasautor Ulrich von Berg, et kuna raamatu sisu toetub suuresti tänaseks vähemalt 80-aastase Fortuna-fänni Hermann Beckeri meenutustele, on piir dokumentaalteose ja ilukirjanduse vahel muutunud üsna ähmaseks. Ajakirjanike Heribert Rösgeni ja Matthias Langeri poolt kokku kirjutatut ei tähista von Berg küll otsesõnu miinusmärgiga, kuid avaldab kahtlust, kuivõrd sellist raamatut usaldada tohib.
Siin aga seisab von Berg silmitsi universaalse probleemiga – mälestusraamatud nõuavadki tõsiseltvõetavaks ajalooallikaks kujunemiseks kriitilisemat vaadet. Lugemisvara tervikuna aga sellest ainult võidab.
