Jalgpalli ja korvpalli vastandamine oli pikalt Eesti spordiajakirjanduse leib. Kui mujalt head lugu ei paistnud, siis sel teljel sai ikka intriigi püsti panna. Viimastel aastatel on see vastandamine jäänud oluliselt harvemaks, sest, noh, pole nagu põhjust olnud.

"Järvela märkmik" on esmaspäeviti (vahel ka teisipäevit) ilmuv rubriik, kus Soccernet.ee ajakirjanik Ott Järvela paneb kirja nädala jooksul erinevatel jalgpalliteemadel tekkinud mõtted. Mõned lühemalt, mõned pikemalt. Rangeid raame pole, krutskeid ei välista.

Kas jalgpalli saab korv- ja võrkpalliga võrrelda või mitte? Portaali korvpall24.ee podcastis "Möödavise" rääkis endine Tallinna Selveri võrkpalliklubi tegevjuht ja praegune Tallinna Kalev/TLÜ korvpalliklubi mänedžer Oliver Läll muuhulgas kodustes pallimängudes liikuvatest rahasummadest.

Läll tõi välja, et kui eelmise kümnendi alguses olid koduses korvpalliliigas makstavad palgad võrkpallist kindlalt ees, siis enam tingimata mitte. Rääkides Tallinna Kalev/TLÜ 300 000 euro suurusest eelarvest, lausus Läll mõtte: "Kui vaatame ka teisi spordialasid – jätame kõrvale jalgpalli, kus on teistmoodi rahastamise mudel –, siis 300 000 eurot on lagi. Kui võtame piiriks 300 000 eurot, siis võrkpallis võib-olla Saaremaa Võrkpalliklubil on rohkem ja pakun, et Tartu Bigbank jõuab ka sinna 250 000 euro juurde."

Lälli sõnadest võib kergelt tekkida mulje, et jalgpallis on võrreldes teiste pallimängudega raha jalaga segada. Motiiv on ilmselt ajendatud igal suvel palju tähelepanu pälvivatest UEFA solidaarsusmaksetest, mida pälvitakse eurosarjadesse kvalifitseerumise ja seal edenemise eest. Näiteks Nõmme Kalju 2019. aasta solidaarsusmakse oli 1,2 miljonit eurot.

Tegelikult ei ole aga jalgpalliklubide suuremad eelarved ainult eurorahadega seletatavad, sest näiteks Paide Linnameeskonna esindusvõistkonna mullune eelarve oli nende endi sõnul 425 000 eurot ega sisaldanud mitte mingeid boonuseid UEFA-lt, FIFA-lt või Eesti Jalgpalli Liidult. Selle raha teenis klubi sponsoritelt või mängijate müügist.

Seega Lälli mainitud 300 000 pole sugugi lagi, vaid laiemate ja pikaaegsete protsesside tulemus. Neist tähtsaim: korvpalliliiga loovutas möödunud kümnendi käigus oma väga tugeva positsiooni Eesti spordimaastikul. Jalgpall on tõusnud selgelt juhtivaks koduseks pallimänguliigaks. Seda nii profimängijate hulga kui ka geograafilise haarde, ilmselt ka publikuarvu osas (usaldusväärne võrreldav statistika puudub). Lisaks valitsev erinevalt korvpallist enamikel hooaegadel sportlik intriig.

Mis oli kõige põhimõttelisem erinevus korvpalli- ja jalgpalliliigade juhtimises 2010ndatel? Jalgpallis asuti erinevate meetmetega piirama odavate välismängijate importi ning soodustama Eestis kasvatatud jalgpallurite esiletõusu. Jutt käib paljuräägitud ETM- ja KTM-reeglitest. Korvpalliliigas on välismängijate osatähtsus olnud pidevalt oluliselt suurem, mis on jätkusuutlik mudel Euroopa tipptaset evivas Euroliigas. Ent väikeriigi kohaliku tasandi jälgimise põhjus pole sportlik tase, vaid isiklik side, mida tekitavad ennekõike tuttavad mängijad, kellega on hõlpsam samastuda.

Miks neid jalgpallis jagub, aga korvpallis napib? Sest on olemas püramiidjad klubid (mõnedel toimib see püramiid edukamalt kui teistel, aga ilma pole tippjalgpallis ehk Premium liigas, Esiliigas või Esiliiga B-s osalemine võimalik), mida korvpallis napib. Järjepideva plaanita kokku pandud võistkonnad, kus kohalike mängijate hulk napp või olematu, kipuvad kogukonnad ükskõikseks jätma.

Välja on jõutud olukorda, kus korvpalli Eesti meistrivõistluste finalist TLÜ/Tallinna Kalev saab järgmiseks hooajaks kokku 300 000 euro suuruse eelarve ja tõdeb, et see on lagi. Aga jalgpalli Eesti meistrivõistlustel viienda koha saanud Paide suutis uueks hooajaks ilma UEFA, FIFA ja EJL-i abita panna esindusvõistkonna tarbeks kokku suurema eelarve.

Samas on oluline märkida, et professionaalse jalgpallivõistkonna ülalpidamine ongi korvpalliga võrreldes kallim lõbu, sest palgalehel tuleb hoida suuremat arvu sportlasi ja neid ka teenindada. Ulmepalkasid Premium liigas mängijatele ei maksta, vähemalt kahekordset Eesti keskmist (ca 2850 eurot bruto) teenivaid jalgpallureid on vast kümmekond.

Teisalt on Lällil muidugi õigus – eurosarjadest, teistest rahvusvahelistest allikatest ja alaliidu toetustest laekub jalgpalliklubidele soliidne summa. Korvpall, võrkpall või käsipall säärast olukorda ei naudi. Samas on jalgpall teistest edukam ka muude vahendite tekitamises (sponsorid, mängijaõiguste müük, piletitulu) ning suured eelarved (FC Floral mullu 2 miljonit eurot) ei ole ette nähtud ainult esindusvõistkonna, vaid terve klubipüramiidi jaoks. Süsteemid on väga erinevad.

NB! Huvitav, kas ja mis oleks eelnevas jutus teisiti, kui FC Flora oleks selles 2000. aasta Õhtulehe artiklis kirjeldatud plaaniga edasi liikunud?

* * *

Rummenigge röövis Neuerilt harukordse võimaluse

Müncheni Bayerni tegevjuht Karl-Heinz Rummenigge meenutas klubi ajakirjale "51" antud intervjuus, et Manuel Neueri poolkaitsedebüüt polnud Pep Guardiola ametiajal sugugi kaugel.

"Mäletan, et Pep Guardiola kaalus meistritiitli kindlustamise järel väga tõsiselt ideed mängitada Neuerit ühes kohtumises keskväljal. Mul oli üksjagu tegemist, et sundida Guardiolat loobuma plaanist, mis jätnuks arrogantse mulje," rääkis Rummenigge.

Neetult kahju, et Guardiola oma ülemust kuu peale ei saatnud. Kuigi ühelt poolt on Rummenigge kartus arrogantse mulje jätmisest on arusaadav, sest ohtude ennetamine ongi Bayerni-suguse globaalse brändi tegevjuhi töö, siis teisalt jättis ta kasutamata harukordse võimaluse.

Kui Guardiola oleks Neueri tõesti poolkaitsjana platsile saatnud ja Neuer oleks selles rollis korralikult (äkki isegi hästi, arvestades kaaslaste erilist motiveeritust teda toetada?) hakkama saanud, oleks see olnud kaunis ja sümboolne ausammas Neueri pärandile.

Sest nagu Rummenigge ise tolles intervjuus ütles: "Manuel tegi väravavahist jalgpalluri, viies antud positsioonil läbi revolutsiooni." Nimetatu 2014. aasta MM-finaalturniiril demonstreerimise eest pidanuks Neuer võitma tol aastal maailma parima jalgpalluri tiitli ehk Ballon d'Or'i, aga toona polnud Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo kaksikvõim kahjuks veel hääletajatel koppa ette visanud.

* * *

Trükiajakirjanduse üks suur pluss – esikaaned

Alati, kui külastan Inglismaad või Hispaaniat, tarbin ka kohalikku spordi- ja/või jalgpalliajakirjandust.

Kahe nädala eest Inglismaa karikavõistluste 4. ringi kohtumiste Queens Park Rangers – Sheffield Wednesday ja Millwall – Sheffield United vaatamise järel ostsin endale ajalehed Football League Paper ja Non-League Paper, mis kajastavad Inglismaa madalamates liigades toimuvat. Põhjalikult ja mõnuga.

Tõsi, need lehed on mõeldud friikidele, aga Inglismaal leidub neid piisavalt, et need ajalehed end ära majandaksid. Lisaks pakuvad naudingut ka Inglismaa päevalehtede mahukad ja sisukad spordilisad. Hea kohv ja virsikusaiake Covent Gardeni kohvikus + The Guardiani või The Timesi või mõlema laupäevased spordiküljed pole üldse paha variant!

Hispaania ajalehemaastik on jalgpalli vaatevinklist mõnevõrra erinev, sest spordi jaoks on seal eraldi spordipäevalehed, millest neli suurimat on AS, Marca, Sport ja Mundo Deportivo. Kaks esimest ilmuvad Madridis ja kaks tagumist Barcelonas ning ilmumiskoht määrab ka nende eelistuse El Clasicos. Kõigis neis lehtedes kuulub ligi 75% mahust jalgpallile, mis täidab reeglina ka esikaane.

Just need esikaaned on Hispaania spordipäevalehtede võib-olla et parim osa. Eraldi kunstiteosed, kus spordiajakirjanikud saavad koostöös küljendajaga näidata üles leidlikkust ning avada mingi olukord uuest rakursist. Olen kõigi nelja nimetatud spordipäevalehe esikaasi aegajalt ikka oma sotsiaalmeedias jaganud, sest nad vaimustavad ikka ja jälle.

Näiteks tänane AS paneb Reali ja Barcelona peatreenerid Zinedine Zidane'i ja Quique Setieni käesurumisasendisse ja tõdevad, et neid kahte ootab ees 15 mängu vältav duell, kus kummalgi pole ruumi eksimusteks. Täpselt nagu käesurumises, võib üks vääratus tähendada lõplikku kaotust.

Ning kui trükiajakirjandus ja paberlehed on (õnneks mitte ülearu kiirelt) hääbuv nähtus, siis säärased esikaaned on menukad ka Instagrami-ajastul. Ilmselt peakski rohkem spordimõtteid sääraste lahendustega (foto või fotomontaaž + lühike tekst) serveerima.

* * *

Kahjuks jälle Leedu

Tänane uudis, et Eesti A-koondise teiseks vastaseks märtsikuises aknas on Leedu, kellega ollakse vastamisi ka 3. juunil peetavas Balti turniiri avamängus, valmistas pettumuse. Igav, noh. Saan aru, et alternatiive nappis ja Leedu oli pea ainus mittekääbusest Euroopa koondis, kes oli nõus märtsi lõpus Tallinnas mängima.

Ning kuigi Euroopas peavad märtsis mänge näiteks ka mõned Aafrika koondised, siis olnuks nende Tallinna toomine kulukam ja keerulisem. Seega kahjuks jälle Leedu. Tõsi, sportlikus mõttes on Leedu täiesti okei variant, aga mida erinevamate vastastega A-koondis mängib, seda huvitavam.