Eesti jalgpalliuudis nr 1 oli möödunud nädalal kahtlemata Erik Sorga siirdumine MLS-i klubisse D.C. United, mille puhul on seni keskendutud arutlusele, miks valis Sorga USA, ent jäetud tähelepanuta tõik, et temasse investeeriti vägev hunnik raha.

"Järvela märkmik" on esmaspäeviti ilmuv rubriik, kus Soccernet.ee ajakirjanik Ott Järvela paneb kirja nädala jooksul erinevatel jalgpalliteemadel tekkinud mõtted. Mõned lühemalt, mõned pikemalt. Rangeid raame pole, krutskeid ei välista.

Kui Ragnar Klavan suutnuks vahetus duellis Cristiano Ronaldo või Zlatan Ibrahimovici seljatada ehk kui Cagliari oleks alistanud Torino Juventuse või AC Milani, siis pälvinuks too sündmus võib-olla rohkem tähelepanu, aga kaalukuse osas Sorga üleminekule vastu poleks saanud.

Klavan mängib Euroopa tippsarjas kaheksandat (!) hooaega järjest ning duellid Euroopa klubijalgpalli tipptegijatega nii klubide kui ka mängijate mõttes on muutunud iganädalaseks. Ning võitegi jagub. Bundesligas Augsburgis mängides sai Klavan kogeda nii Müncheni Bayerni kui ka Dortmundi Borussia seljatamist.

Üks võit Juventuse või Milani üle ei muudaks oluliselt Klavani jalgpallilist pärandit ega lisaks talle aupaistet. Need mõlemad on niigi vägevad. Aga Sorga üleminek on Eesti jalgpalli jaoks mitmel moel väga oluline.

Esiteks põhjusel, et Sorga on ründaja. Kui Eesti kaitsjad ja poolkaitsjad on veel suutnud koduliigast välismaale siirduda ja seal vahelduva eduga ka kanda kinnitada, siis ründajate osas on seis nukram, sest viimane õnnestunud minek (Henri Anier) pärineb 2012. aastast.

Ühelt poolt nudib ründajate põud koondise võimalusi edu saavutada, teisalt kõigutab terve Eesti jalgpalli eneseusku. Äkki ongi meie spetsiifika väravavahtide ja keskkaitsjate kasvatamine. Sekka üks Konstantin Vassiljev. Sorgal on võimalik see trend murda.

Teiseks on üleminek lakmuspaberiks Premium liigale. Kui liiga parim väravakütt saab USA kõrgliigas hakkama, tõstab see terve meistrisarja prestiiži nii kodu- kui ka välismaal. Eurosarjamängude kõrval on tugevamatesse välisliigadesse siirdunud mängijad ainuke enamvähem adekvaatne mõõdupuu määramaks Premium liiga taset rahvusvahelises konkurentsis.

Kolmandaks on Sorga üleminek jalgpallile Eestis väga hea reklaam. Eelmisel nädalal räägiti palju, et FC Flora teenis tema mängijaõiguste müügist 450 000 eurot (500 000 USA dollarit), aga tervikpaketti kokku ei arvutatud.

Washington Post kirjutas, et klubiga kolme-aastase lepingu sõlminud Sorga aastapalk jääb vahemikku 150 000 – 200 000 dollarit (sealt kuuluvad mahaarvamisele maksud, mis USA-s kohati kõrgemad kui 50%). Mõlemat numbrit võib usaldada, sest USA profispordis rahanumbritest saladust ei tehta.

Lihtne liitmine ütleb, et D.C. United investeeris Sorgasse umbes miljon dollarit. Ilmselt veidi rohkemgi, sest üleminekutasule ja kolme aasta palgale tuleb juurde liita ülemineku vahendustasu (reeglina kätkeb säärane üleminek mitme agentuuri panust).

Tuletagem siinkohal meelde, et Sorga on tippjalgpalli mänginud kõigest aasta. Tegu pole end rahvusvahelisel tasemel tõestanud ründajaga, vaid esialgu ikkagi kõigest talendiga, kes on mänginud ainult Eesti liigas, mis on Euroopa üks nõrgemaid.

Seega kui keegi viskab taas õhku tänitava sedastuse, et jalgpall alavalikuna on Eestis väikese perspektiiviga, siis tasub tolle tegelase käest küsida: millisel muul spordialal oleks võimalik, et 20-aastasesse Eesti kutti investeeritaks miljon dollarit?

Klavan pidigi niimoodi söötma

Kes eelmisel esmaspäeval silmad-kõrvad lahti hoidis, püüdis võib-olla kuskilt kinni mõne repliigi stiilis "miks oli Klavanil vaja mängus Juventusega vaja üldse teisele keskkaitsjale söötma hakata, kui võinuks mängida turvalisemalt ettepoole?". Jutt käib olukorrast, kus sündis Juventuse 1:0 värav (lõppskoor oli 4:0).

Cristiano Ronaldo lõikas vahelt Klavani söödu poolakale Sebastian Walukiewiczile, pääses silmitsi väravavaht Robin Olseniga ja lõi võiduvärava. Kuus päeva hiljem kordus kõik – mängus AS Romaga lõikas Ronaldo 10. minutil vastase trahvikasti juures söödu vahelt ja teenis penalti, millest lõi meeskonna võiduvärava.

Mida järeldada tõigast, et kaks Serie A tabeli esikuuiku meeskonda lõikasid seitsme päeva jooksul näppu täpselt sama asjaga? Et palli ilma plaanita pikalt ette löömine pole tippjalgpallis enam variant. Meeskonnad leiavad, et söödumäng enda värava lähistel on risk, mis tasub end suures plaanis ära. Ka duellides, kus ollakse autsaiderid (nagu Cagliari Juventuse vastu), sest initsiatiivi loovutamine on veel kindlam viis hukka saada.

Sir Alex Ferguson vs Pep Guardiola

Eelmise tõdemuse juurest on hea edasi liikuda Inglismaa jalgpallikuulsuse Gary Linekeri juurde, kes viskas nädala eest õhku (täpsemalt küll Twitterisse) väite:

"Tohutu austus Sir Alex Fergusoni saavutuste suhtes ja muidugi on ta Premier League'i kõige edukam treener, aga mõju jalgpallile on hoopis teine asi. Pep Guardiola on muutnud seda, kuidas me jalgpallist mõtleme ja seda mängime. Ta on viinud meid otsese jalgpalli kinnisideest totaalsesse jalgpalli ... ja öeldi, et see pole võimalik."

Tegemist oli Linekeri vastusega mõttevahetusele, kus Lineker oli esmalt öelnud: "Guardiola on läbi aegade Inglismaa jalgpalli kõige positiivsem mõjutaja.", millele üks Brasiilia ajakirjanik vastas, et ta "armastab Guardiolat, aga pole mingit varianti, et kellegi mõju Premier League'ile/Inglismaa jalgpallile oleks suurem kui Sir Alex Fergusoni oma. Premier League on tänapäeval see, mis ta on, tänu Sir Alexile".

Total respect for Sir Alex’s achievements, and, of course, he’s the most successful, but that’s an entirely different thing. Guardiola has changed the way we play/think about the game. From our obsession with direct play to total football...and they said it couldn’t be done. https://t.co/J857HQe5dw — Gary Lineker (@GaryLineker) January 4, 2020

Linekeriga tuleb nõustuda. Fergusoni pärand on ületamatu, sest tänapäeva tippjalgpallis on mõeldamatu, et keegi püsib tippliigas ühe klubi peatreeneriametis 26 aastat ja võidab selle aja jooksul 13 meistritiitlit. Jürgen Klopp peaks selle triki kordamiseks juhendama Liverpooli 2041. aastani ning võitma lisaks tänavusele järgmise 21 hooaja jooksul veel 12 meistritiitlit!

Aga Pep Guardiola mõju Inglismaa kõrgliigale on hoopis teine asi. Tegelikult mitte ainult Premier League'ile, vaid tervele kaasaegsele tippjalgpallile, sest tema-aegse FC Barcelona poolt juurutatud põhimõtted on tunginud jalgpallipüramiidi kõigile astmetele. Isegi Eesti meistrivõistluste madalamates liigades on taktika "pikk ette ja ise järele" osakaal viimase kuue-seitsme aasta jooksul drastiliselt vähenenud.

Inglismaal viljeldava jalgpalli juurde naastes, siis endine Chelsea mängiv peatreener Gianluca Vialli kirjutas 2007. aastal raamatu "The Italian Job: A Journey to the Heart of Two Great Footballing Cultures", kus kirjeldas Inglismaa ja Itaalia jalgpallikultuuride eripärasid ning käsitles pikalt ka traditsioonilise Inglismaa jalgpalli põhjuseid.

Taktikast rääkides märkis Vialli: "Itaalias leiab oluliselt rohkem taktikalist variatsiooni. Kui Itaalia jalgpallitreener muudab meeskonna asetust, nähakse seda kui lahenduse otsimist probleemidele. Inglismaal peetakse säärast treenerit nokitsejaks."

2000ndate keskel oli olukord selline. 2020 on äärtelt rünnakule lülituvate keskkaitsjate (overlapping centre-backs) kasutamine teinud Sheffield Unitedi peatreenerist Chris Wilderist Premier League'i ühe enimräägitud juhendaja. Innovaatilised taktikalised lahendused on Inglismaal moes ja Guardiola teened selles vallas on suured.

Aga eelkõige seisneb katalaani mõju tema-aegse Barcelona poolt sätestatud parameetrites, millele kaasaegne jalgpallur peab vastama. Inglismaal veel mõne aja eest kehtinud põhimõte, et tehnilisi vajakajäämisi on võimalik kompenseerida kõva tahtega, kõrgliigas enam ei kehti, sest nagu Lineker märkis: otsene jalgpall on asendunud totaalse jalgpalliga.