Jane Mirjami jaoks tuleb kuues naiste Meistriliiga hooaeg kolmandates toonides - Tallinna FC Flora rohelises. Kuigi paberil ja südames tundus samm lihtsamatest lihtsam, rääkisid unetud ööd teist keelt.

Peamiselt poolkaitsjana tuntust kogunud Jane Mirjam alustas jalgpalluriteed kodukandis Pärnus. Naiste Meistriliiga debüüdi tegi ta 2021. aastal Pärnu JK Vapruses, olles üsna värskelt saanud 15-aastaseks. Juba järgmisel aastal lõi ta kaasa 21 kohtumises ja lõi kuus väravat.

Pärast kolme Vapruse aastat liikus ta edasi pealinna, kui lõi käed JK Tallinna Kaleviga. Mõlemal hooajal lõpetati liiga viiendana, Mirjam enim minuteid teeninute seas. See peatükk on nüüdseks läbi, sest klubi otsustas naiskonnast täielikult lahti öelda. Mirjam rääkis Soccernet.ee-le, kuidas iseenesest möödusid kaks hooaega raskelt, kuid ajaratast tagasi keerata ei tahaks. Ta meenutas, et hooajaks 2024 liitudes oli juba klubisiseseid raskusi tunda, kuid naiskonna kindlameelsus selle keskel paelus.

"Kui ma seisaks selle valiku ees uuesti - kas Kalev või mõni muu klubi - siis ma võtaks selle otsuse iga kell uuesti vastu," rõhutas ta. "Eks ikka on veidi nõme, kui kuuled, kuidas mõnes teises klubis tullakse naistele natuke rohkem vastu. Raske on üleüldse mängijatelt palju nõuda, kui kõik tuleb enda tahtmisega ja enda taskust. Aga samas on seegi veidike lohutav, et enam-vähem igal pool on sedasi."

Nüüd on aga palju muutunud. Kui nii Kalev kui Vaprus olid tabeli keskpaiga satsid, siis Mirjami uueks koduklubiks saanud Tallinna FC Flora on 2018. aastast alates olnud Eesti meister. Et Mirjam võiks nendega liituda, oligi esimest korda laual sel talvel. Ning ta oli põhimõtteliselt kohe müüdud.

"Tundsin, et olen lõpuks valmis: mul oli seljataga mitu rasket hooaega. Ma olen Kalevile muidugi nii-nii tänulik, sest tiim oli nii toetav ja ma sain läbi selle vaimset kindlust, et jalgpall võiks olla see miski, mida ma tahaks veidikene tõsisemalt võtta. Sellest tuli ka see otsus Florasse minna," põhjendas 19-aastane poolkaitsja.

Kuigi need laused siin võivad lihtsalt kõlada, siis kinnitas ta, et tegelikkuses saatsid otsustamise perioodi mitmed unetud ööd. Kuna ka tiimikaaslane ja sõbranna Vanessa Grutop oli samal teelahkmel, said nad seda kõike ühiselt põrgatada. Kusjuures seda diili ei tehtud, et kuhu iganes minnakse, siis tehakse seda koos.

"See oli minu jaoks nii-nii ebameeldiv olukord! Kas sa valid need inimesed, kellega sa oled nii lähedaseks kasvanud, või nii-öelda professionaalse karjääri - kui professionaalne see Eestis olla saab. Eks südames ilmselt teadsin, et lähen Florasse, aga ikka mõtlesin sellele kogu aeg. Rääkisime Vanessaga palju, et hoopis keegi teine võiks meie eest otsustada! Jah, realistlikult ei peaks seal olema mingit debatti, aga see otsus tuli ikka väga-väga keeruliselt," tunnistas Mirjam.

Tagasi kümne peale head jalgpalli mängima

Kõige suuremaks vaheks Flora ja teiste vahel peab Mirjam klubisse ja mängijatesse sööbinud mentaliteeti. Isegi nüüd, kui võistkond on pärast talviseid minekuid tublisti noorenenud, on seda tunda. Mängijad tulevad trenni 45 minutit varem kohale ja teevad oma lisaharjutusi, staff toetamas. "Mingis mõttes ainuke asi, mis sa tegema pead, on tulema kohale ja andma endast maksimumi. Väga palju tehakse nagu ette ära," selgitas Mirjam.

Seda, et võitjatele omane mentaliteet kuidagi pahasti oleks pähe hakanud, ta ei tunne. Pigem vastupidi. "See on minu jaoks värskendav, et sa tõesti peadki igas trennis maksimumi andma. Ei piisa 90 protsendist. Mitte, et Kalevis piisas, aga mingi mugavustsoon tekkis. Mulle väga meeldib, et meil on see koorem kõrgete kohtade peale mängida. Et me võidaks, on tõesti nii-nii oluline," teab ta juba.

Vahe peaks eelmise hooajaga võrreldes sisse tulema ka positsiooni osas: Kalevis tuli tal palju paigata kohta keskkaitses, kuid Floras peaks ta naasma 10 peale. Iseenesest polnud tal ka madalamal mängimise vastu midagi, kuid edasi-tagasi liikumine ajas konspektid sassi.

"Mulle iseenesest meeldivad mõlemad positsioonid, kui ma saaks ainult ühele korraga keskenduda. Aga eelmise hooaja lõpupool läks väga keeruliseks. Näiteks oli meil kümne päeva jooksul kaks mängu Floraga - ühes olin ründes ja teises keskkaitses. Esiteks ei suutnud ma mentaalselt ümber lülituda ja teiseks on need ka füüsiliselt nii erinevad positsioonid. Mul oli paar mängu, kus ma lihtsalt küpsesin, sest ma ei saanud kas piisavalt kordusi või ei suutnud end ümber lülitada."

Samas rõhutas ta, et see pole mingisugune torge peatreener Kätlin Heina või kellegi teise suunas. "Ma olen ikkagi selline mängija, et kui treener ütleb, siis ma teen. Sel hetkel oli see see, mida tiim vajas, sest keegi tuli sinna panna," lisas Mirjam, kes sai ka U19 koondises olla erinevates rollides.

Uuele hooajale mõeldes ei ole ta seadnud endale ühtegi numbritega seotud eesmärki. "Elu on näidanud - positsioonid muutuvad ja mida kõike veel," naeris ta. "Ma tahaks lihtsalt võimalikult palju mängida enda võimete piiril. Tunnen, et Flora on selle jaoks väga õige koht. Kuigi ma olen veel noor, siis tunnen, et mul on väga palju kogemust ja tahaks seda kõike lihtsalt endast välja panna. Tahaks mängida reaalselt head jalgpalli!"