Kolobov plaanib debüüdi järel austusavaldust varalahkunud Gameboy Tetrisele

EILE, 21:00

Raul Ojassaar Kigali-Tallinn

Mihhail Kolobov. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Eesti koondises, nagu ka paljudes teistes spordivõistkondades, on juba aastaid kehtinud tava, mille kohaselt tuleb meeskonnas debüteerinud mängijatel teiste ees lauluga esineda. Rwandas mängitud turniiri järel oleks seitsme debütandi tõttu olnud põhjust suisa eraldi kontserdiõhtuks, kuid päris nii lõpuks siiski ei läinud.

Kui reedel Keenia vastu debüteerinud Mattias Männilaan, Tanel Tammik ja Kristofer Käit said lõõritada mängujärgsel õhtusöögil, siis esmaspäeva õhtul kohtumises Rwandaga esimese koondisemängu teinud nelik (Kaur Kivila, Mihhail Kolobov, Sander Tovstik, Rommi Siht) peab logistilistel põhjustel veel ootama: õhtuse mängu järel kihutas koondis otse staadionilt lennujaama ning nende laulud jäidki hetkel laulmata.

Neljast esmaspäevasest debütandist oli vaid Kolobovil Soccernet.ee-ga vesteldes kindlalt teada, millisest palast tema interpretatsiooni plaanib - selleks on Nublu ja äsja siit ilmast lahkunud Gameboy Tetrise hitt "Für Oksana". "Kui oleksime võitnud, oleksin ilmselt juba kuskil laulu üles võtnud, aga kuna kaotasime, siis peab nüüd vaatama, kus see ära teha," muigas Kolobov.

Tovstik ei olnud enda sõnul veel kindlat laulu välja valinud. "Minul väga vahet pole. Ehk tuleb teiste käest soovitusi küsida."

Siht kinnitas, et ta on lauluvaliku peale juba mõelnud. "Variandid on olemas, aga praegu neid avaldama ei hakka!"

Kivila arvas, et temal läheb ühel hetkel loosi mõni pala Eesti viimaste kümnendite klassikast. "Eks see mõni Smilersi või Terminaatori lugu lõpuks tuleb. Midagi keerulisemat ei anna vist laulda."

Kolobov: täismaja on ikka täismaja!

21-aastane Kolobov sai oma esimeses koondisemängus algkoosseisus alustada ja kirja 59 mänguminutit. "Uhke tunne on! Ei saaks öelda, et ma ei uskunud, et ma mängu saan, aga lõpuks võimalus tuli. Lihtsalt väga kahju, et finaali kaotasime," märkis FC Flora kaitsja.

Kolobovi sõnul läks tal omajagu aega, et mängu korralikult sisse elada. "Alguses oli väga raske, aga hiljem elasin juba mängu sisse. Kui kõige esimest korda umbes kolmekümnendal sekundil palli sain, siis oli juba ärev, aga õnneks tuli kohe julgestust. Täismaja on ikka täismaja!"

Millest koondisel Rwanda vastu puudu jäi? "Ma ei saaks öelda, et oleksime halvasti mänginud. Minu arvates olime paremad, pigem kontrollisime mängu ja proovisime käike leida, aga see on jalgpall. Vastastel on kaks momenti ja nad realiseerivad mõlemad ära. Ehk jäi puudu sellest, et vastase kolmandikul midagi natuke ohtlikumat tekitada," pakkus Kolobov.

Millist kogemust elu esimene A-koondise laager mehele pakkus? "Esiteks on nii treeningute kui mängude tase selline, et Premium liigaga on väga suur vahe. Suur tänu personalile ja peatreenerile, et nad minusse uskusid ja mind põhikoosseisu panid, et sellist mängu tunda sain. Tahaksin sellist täismaja veel kogeda, see oli väga kihvt!"

Kaur Kivila. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Kivila: ebareaalne, mis atmosfäär!

Eesti koondisel oli Rwandas kaasas kolm väravavahti: pisut kogenum Karl Andre Vallner ning kaks reisile nulli koondisemänguga sõitnud meest, Kaur Kivila ja Henri Perk. Vallner mängis lõpuks esimese mängu Keenia vastu, Rwanda vastu sai võimaluse 22-aastane Kivila. Enda sõnul aimas ta algkoosseisukohta mängueelsel treeningul. "Siis tundsin: nüüd on vaja mängu teha, see on sinu võimalus!" meenutas Kivila.

Kohtumine ise jääb noorele väravavahile kindlasti elu lõpuni meelde, mis sest, et tulemus oli lõpuks kaotus. "Ebareaalne, mis atmosfäär! Seal mängida oli täiesti kirjeldamatu tunne," muljetas Kivila. "Vahepeal mõtlesin, et kas mul on üldse mõtet midagi karjuda, sest niikuinii ei kuule keegi midagi. Vapustav kogemus!"

Kivila sõnul võis tema karjääri senine publikurekord jääda viie tuhande inimese juurde - 2023. aasta U21 koondisega võõrsil Saksamaa vastu mängides märgiti Paderbornis publikuarvuks 5493. "See on täiesti teistmoodi kogemus, kui platsil omavahel suhelda ei saa. Hästi palju peavad mängijad kõike ise kontrollima. Premium liigas saan kaitsjaid aidata, aga seal oli seda väga raske teha."

Kas kohe esimesel minutil toimunud olukorras, kus Kivila esimesed puuted koondisesärgis ebaõnnestusid, mängis ka suur publikuarv rolli? "Ma ei tea, kas just publik, aga tempo oli nii palju kiirem - sain kohe aru, et mul ei ole nii palju aega kui olen harjunud. Sealt läks puude pikaks ja pikk pall ka nihu. Õnneks tuli enesekindlus tagasi, kui edaspidi väiksemaid õnnestumisi tuli."

Soccernet.ee-ga rääkis Kivila tagasiteel kodumaale, mistõttu olid esimesed mängujärgsed emotsioonid juba vaibunud ja mõned järeldused tehtud. Enda esitusega jäi ta suures plaanis rahule. "Pärast mängu oli suur-suur pettumus tulemuse pärast, aga nüüd on selline tunne, et ei ole nii hull, kui kohe pärast mängu tundus. Arvan, et kõik oli okei. Väga palju tööd küll ei olnud. Ühtegi tõrjet ma lõpuks ei teinudki, sellest oli kahju, action'it eriti palju ei olnud."

Eelmise hooaja järel, kus Kivila pidi koduklubis FC Floras suure osa hooajast Evert Grünvaldi järel teise numbri rolli täitma, oli koondisedebüüt kahtlemata magus palgapäev. Sel hooajal on Kivila saanud Grünvaldi vigastuse tõttu kohe algusest peale võimaluse ning võib kahtlustada, et esinumbriks jääb ta isegi kolleegi naasmise järel. "Mul oli tegelikult hea meel, et sain tiimi niimoodi aidata. Tulime ju Eesti meistriks, nii ei pannudki vahepeal tähele, et pingil istusin," muigas Kivila eelmist aastat meenutades. "Kõik läks nii kiiresti, tulime meistriks ja sellist tunnet ei olnud, et ei oleks saanud meeskonda aidata."