1933. aasta 12. detsembril rammis Boston Bruinsi jäähokimeeskonna kaitsja Eddie Shore selja tagant Toronto Maple Leafsi kaitsjat Ace Baileyt, kes prantsatas jääle nii karmilt, et koljusse tekkis mõra (korralikke kiivreid toona jäähokis ei kasutatud).

Kuigi esmased kartused olid väga halvad, tõusis Bailey 10 päeva hiljem koomast ja paranes. Tõsi, ametit tal enam ei olnud, sest jäähokiväljakule naasmine polnud tervislikel põhjustel võimalik.

1934. aasta 14. veebruaril korraldati Maple Leafsi koduareenil NHL-i ajaloo esimene Tähtede kohtumine, mille kõik tulud (20 909 dollarit) annetati Baileyle, kes kätles kõigi osalejaid ja sooritas tseremoniaalse lahtiviske. Maple Leafs alistas ülejäänud kaheksa NHL-i meeskonna mängijatest koosnenud All-Starsi rivistuse 7:3.

Olgu märgitud, et Shore'ile sai osaks kaks karistust. Esmalt kohe pärast intsidenti, kui Bailey meeskonnakaaslane Red Horner ta ühe rusikahoobiga ööbikuid kuulama saatis. NHL karistas Bruinsi kaitsjat 16-mängulise võistluskeeluga. Aga Torontos peetud heategevusmängus uisutas Shore All-Starsi võistkonna ridades väljakule ning võttis vastu Bailey käepigistuse.

Miks see kõik oluline on? Sest kohtumise eel andis Maple Leafsi omanik Conn Smythe kõigile mängijatele pidulikult üle särgid. Bailey mängijate sekka kuuluda ei saanud, aga särgi oma numbriga 6 sai ta ikkagi. Ning ühtlasi teatas Smythe, et numbrit 6 ei kanna Maple Leafsis edaspidi enam mitte keegi. See oli maailma spordiajaloo esimene särginumbri külmutamine.

Antud traditsiooni seostatakse eelkõige Põhja-Ameerika profispordiga. Lisaks jäähokiliigale NHL, on legendaarsete mängijate särginumbrite külmutamine tavaks ka korvpalliliigas NBA, ameerika jalgpalli liigas NFL ja pesapalliliigas MLB.

Kui enamasti tehakse otsuseid klubipõhiselt, siis on ka kaks näidet üleliigalisest külmutamisest. MLB-s ei kanna ükski mängija alates 1997. aastast numbrit 42, mis kuulus kunagi esimese mustanahalisena profipesapalli mänginud Jackie Robinsonile. Eesti spordisõbra jaoks ilmselt tuttavam fakt on, et NHL külmutas 2000. aastal igaveseks ajaks Wayne Gretzky numbriks olnud 99.

Jalgpallis hakkas komme levima, kui mängusärgist sai müügiartikkel

Jalgpallis hakkas 1934. aastal Torontos sündinud komme levima alles 1990ndatel, sest enne seda oli vutis tavaks, et algkoosseisumängijad kannavad numbreid 1-11 ja vahetusmehed järgnevaid. Kui aga mängijatele tekkisid klubides püsivad särginumbrid (jõudis kohale arusaam, et konkreetse mängijaga seostatavat särki on fännile lihtsam maha müüa!), hakati neid üha sagedamini Põhja-Ameerika eeskujul külmutama.

Koondistes see kõik võimalik pole olnud, kuigi proovitud on. Kõige kuulsam näide pärineb 2002. aasta MM-finaalturniirist, mille eel soovis Argentina lõpetada Diego Maradonale kuulunud nr 10 kasutamise. Kuigi FIFA reeglid nägid ette, et meeskonna liikmetele tuleb jaotada välja numbrid 1-23, edastas Argentina jalgpalliliit MM-i eel FIFA-le mängijate nimekirja, kus olid numbrid 1-24 ning nr 10 vahele jäetud.

Provokatsioon läbi ei läinud. FIFA saatis nimekirja tseremoonitsemata Buenos Airesesse tagasi ja lisas, et palun edastage korrektne versioon. Argentina alaliit alistus ning MM-il, kust juba alagrupiturniiri järel tuli koju sõita, kandis nr 10 särki Ariel Ortega. Ecuador soovis külmutada varalahkunud Christian Benitezi nr 11 särgi, aga pidi selle 2014. aasta MM-ile kvalifitseerumise järel ikkagi kasutusele võtma. Samamoodi kasutab Kameruni koondis endiselt 2003. aastal maailmajagude karikaturniiri poolfinaalmängu ajal kokku kukkunud ja surnud Marc-Vivian Foele kuulunud nr 17 särki.

Särginumbrite külmutamise põhjus ongi jalgpallis kahetsusväärselt sageli selle omaniku varajane surm. Foe toonane koduklubi Manchester City külmutas kamerunlase mälestuseks nr 23 särgi, eelmise aasta talvel lennuõnnetuses hukkunud argentiinlase Emiliano Sala koduklubi Nantes' ei anna enam välja särki nr 9. Kui Itaalia kaitsja Davide Astori suri 2018. aastal 31-aastasena infarkti, otsustasid tema toonane klubi Fiorentina ja varasem kauaaegne tööandja Cagliari külmutada Astorile kuulunud nr 13 särgi. Sarnaseid kurbi näiteid on kahjuks veel.

Aga õnneks jagub ka rõõmsamaid seiku. Kuigi üldiselt tuleb tõdeda, et erinevalt Põhja-Ameerika profispordist pole vägevate sooritustega võistkonna toetajate hinge sügavamatesse soppidesse pugenud särginumbrite külmutamine Euroopa tippjalgpallis kuigi populaarne. Hispaanias, Inglismaal ja Saksamaal on sääraseid näiteid vähe.

Pigem võib näha vastupidist trendi, kus on välja kujunenud kindel number, mis antakse kanda mängijale, kelles nähakse meeskonna liidrit. Näiteks Manchester Unitedi puhul on selleks särk nr 7, mille mängis omal ajal kuulsaks George Best (teda iseloomustab ütlus "Maradona good, Pele better, George Best!") ja mida on seejärel kandnud Bryan Robson, Eric Cantona, David Beckham ja Cristiano Ronaldo.

Kui Inglismaal, Hispaanias ja Saksamaal ollakse tagasihoidlikud, siis Itaalias mitte!

Itaalia praktika on mõnevõrra teine, seal on legendide austamiseks särginumbreid külmutatud päris usinasti. Näiteks see, mis jäi tegemata Argentina koondisel, on Napolis ära vormistatud – nr 10 särk kuulub igavesti klubi 1987 ja 1990 Itaalia meistritiitli ning 1989 UEFA karikasarja võiduni juhtinud Maradonale.

Nr 10 särk on külmutatud ka Brescias, aga seal Roberto Baggio auks. 1993. aastal Ballon d'Or'i auhinna võitnud ja 1994. aasta MM-finaali penaltiseerias otsustava löögiga eksinud Itaalia koondise ründaja veetis selles klubis oma profikarjääri viimased neli hooaega.

Need kattuvad Brescia ajaloo kõige edukama perioodiga. Kahel puhul jõuti esikümnesse ja kõigil neljal Baggioga mängitud hooajal jäädi kõrgliigasse püsima, mis tähistab Brescia pikimat järjestikust aega Serie A-s. Klubi külmutas Baggio nr 10 särgi, sest peab teda oma ajaloo parimaks mängijaks.

Milano kaks suurklubi on aga külmutanud oma kaitselegendide numbrid. Argentina kaitsja Javier Zanetti võitis 19 Interis veedetud hooaja jooksul viis Scudettot, neli Itaalia karikat, Meistrite liiga ja klubide MM-i. Pärast 858-mängulist teenistust lõpetas Zanetti 2014. aasta suvel karjääri ning Inter külmutas talle kuulunud nr 4 särgi.

AC Milanis on külmutatud särginumbreid kaks. Esimesena pälvis selle au Franco Baresi, kes mängis klubis 1977-1997 ehk 20 hooaega, mille käigus kogunes tema arvele 719 mängu ja 33 väravat. Ta oli osaline kolmes Euroopa klubide meistritiitlis (1989, 1990, 1994) ning kuues Scudettos. Karjääri teisel poolel oli Baresi kaitsepartneriks Paolo Maldini, kelle tee klubis osutus Baresi omast veelgi pikemaks. 24 hooaja jooksul esindas Maldini AC Milani 902 kohtumises (33 väravat).

Maldini arvel on viis klubide Euroopa meistritiitlit, millega jääb alla ainult Francisco Gentole. Mängijatest, kes ei kuulunud 1950ndate teises pooles viis järjestikust Euroopa meistrite karikasarja võitnud Reali, on Maldiniga sama arv võite ette näidata vaid kahel mehel. Tema enda meeskonnakaaslasel Alessandro Costacurtal ja Cristiano Ronaldol.

Kui Maldini 2009. aastal karjääri lõpetas, läks talle kuulunud nr 3 särk iseenesest mõistetavalt külmutamisele. Aga juba kaks aastat varem oli klubi asepresident Adriano Galliani ettenägelikult märkinud, et kui juba toona Milani noortetiimides silma paistnud Maldini poeg Christian või keegi teine tema lastest peaks jõudma esindusmeeskonda, on tal õigus isale kuulunud legendaarne number selga tõmmata.

Christianil tippu murda ei õnnestunud. Praegu kuulub ta Serie D klubi Pro Sesto ridadesse. Aga tema noorem vend Daniel Maldini tegi selle vembu ära. Oktoobris 18. sünnipäeva tähistanud ründav poolkaitsja tegi Milani-debüüdi 2. veebruaril, kui sekkus mängus Hellas Verona vastu 90+3. minutil.

Milani-debüüdi tegi ta 35 aastat pärast isa Paolot ja 67 aastat pärast vanaisa Cesaret, kes mõlemad endised klubi kaptenid. Nr 3 kandmise privileegi Daniel Maldini tolles mängus ei pruukinud, vaid kandis numbrit 98. Eks näis, kuidas edasi. Märtsi lõpus diagnoositi nii Paolol kui ka Danielil koroonaviirus, millest nad nüüdseks loodetavasti on tervenenud.

Holland hoiab särginumbrite külmutamisel tagasihoidlikku joont nagu Inglismaa, Saksamaa ja Hispaania, aga üks silmatorkav erand muidugi on – 2007. aastal külmutas Amsterdami Ajax riigi legendaarseima jalgpalluri Johan Cruyffi kuulsaks teinud nr 14. Siinkohal väärib märkimist erakordne lugu, mille tõttu mängis Cruyff kuulsaks just selle numbriga särgi.

Aastatel 1964-1970 mängis ta reeglina nr 9-t kandes, sest toona oli tavaks, et põhirivistuse numbrid on vahemikus 1-11. 1970. aastal 30. oktoobril kohtus Ajax suure rivaali PSV Eindhoveniga ning Gerrie Muhren ei leidnud üles oma tavapärast nr 7 särki. Cruyff ulatas meeskonnakaaslasele talle kuulunud nr 9 ning läks särgikorvi juurde ja võttis sealt pealmise, mis osutus nr 14-ks.

Ajax võitis 1:0 ning enne järgmist mängu ütles Cruyff, et kuna nädala eest läks niivõrd hästi, võiks samade numbritega jätkata. Hollandi jalkajuhid krimpsutasid nina, aga nii sai Cruyffi särginumbriks 14 (tõsi, hiljem FC Barcelonas mängides kasutas ta kohati taas nr 9-t, sest Hispaania kõrgliigas kehtinud reeglid nõudsid algkoosseisule numbreid 1-11).

Cruyff oli oma numbris sedavõrd kinni, et kui 1974. aasta MM-iks otsustas Holland mängijate numbrid määrata tähestiku alusel (nr 1 sattus nii ründajale Ruud Geelsile ja nr 8 väravavahile Jan Jongbloedile), siis Cruyffile tehti erand. Tema sai mängida endale armsas nr 14 särgis.

Maailmale Totaalset Jalgpalli tutvustanud Holland jõudis finaali ja asus Lääne-Saksamaa vastu juhtima enne, kui vastane oli palligi puutunud, ent muutus siis ülbeks ja hooletuks ning kaotas 1:2. MM-tiitlit oranž särk numbriga 14 enda pea kohale ei tõstnudki.

Kui Premium liigas antaks igale klubile käsk külmutada üks särginumber ...

Kui märkida ära veel tõsiasi, et mitmed Euroopa klubid (sh 12-kordne Eesti meister FC Flora) ei anna välja särki nr 12, mis kuulub sümboolselt meeskonna fännidele, oleme pärast 9990 tähemärki pikaks osutunud sissejuhatust jõudnud Soccernet.ee toimetuses ühel esmaspäeval kogemata üles kerkinud küsimuseni: kui iga Premium liiga klubi peaks nüüd ja praegu ühe särginumbri külmutama, siis millised oleksid valikud? Ehk et kes oleksid meie jalgpalliskeene Maldinid, Maradonad ja Cruyffid?

Pärast konsultatsioone paari usaldusväärse spetsialistiga ja sügavaid sisemisi juurdlemisi on välja pakkuda järgmine valik (koos põgusate põhjendustega):

FC Flora – Martin Reimi nr 6

Kui FC Flora 2010ndate sümboliks on mullu novembris karjääri lõpetanud äärekaitsja Gert Kams, siis Eesti edukaima jalgpalliklubi kahe esimese kümnendi, 1990ndate ja 2000ndate sümboliks oli rekordinternatsionaal Martin Reim. Ta oli mängijana osaline klubi esimeses seitsmes meistritiitlis (1993-94, 1994-95, 1997-98, 1998, 2001, 2002, 2003) ning tõi peatreenerina kaks järgmist (2010 ja 2011).

Tähelepanelikumal jalgpallisõbral võib tekkida küsimus, miks just nr 6 kui pika Flora-karjääri jooksul jõudis Reim kanda teisigi numbreid? Karjääri viimastel hooaegadel oli tal seljas särk nr 20, fototõestis õnnestus leida ka nr 8 kohta. Reim ise kinnitas Soccernet.ee-le, et oma nö pärisnumbriks Floras peab ta kõige rohkem ikkagi 6-te. Seega külmutamisele kuuluks nr 6!

FCI Levadia – Konstantin Nahki nr 8

Levadia senise ajaloo saab jagada kolmeks tipp-perioodiks. Esimene tulemine ehk tiitlivõidud 1999 ja 2000, taasiseseisvunud Eestis pretsedenditu nelja-aastane tiitliseeria 2006-2009, Marko Kristali juhendamisel 2013 ja 2014 võidetud meistritiitlid. Nahk oli esimesel perioodil Levadias tähtis ja teisel perioodil võtmemängija.

Kadrioru staadionil Belgradi Crvena Zvezdale keskringist löödud legendaarne värav võtab loova poolkaitsja tabavalt kokku – hiilgava platsinägemise ja tehnikaga mängujuht, kelle stiil sobitus väga hästi nii Levadia viljeldud jalgpalli kui ka kaaslasteks olnud mängijatega.

Nahk sümboliseerib Levadia kõige hiilgavamat perioodi. Täpselt nii nagu Reim, oli ka Nahk osaline klubi seitsmes esimeses Eesti meistritiitlis (1999, 2000, 2004, 2006-2009), mis teeb temast klubi kõige tituleerituma mängija.

Täpsustus! Pärast artikli ilmumist tuletati autorile meelde, et 2012. aastal, kui Nahk Levadiast lahkus, klubi tema nr 8 särgi ka külmutas. Toonane Soccernet.ee artikkel kirjutas: "Nahki legendaarne number 8 mängusärk külmutati, mis tähendab, et Levadia esindusmeeskonnas ei saa enam keegi seda kanda. Ainsaks erandiks on Konstantin Nahki poeg Alan, kui ta peaks kunagi Levadias nii kõrgele jõudma."

Nõmme Kalju – Hidetoshi Wakui nr 75

Miks mitte väravavaht Vitali Teleš, kes on ainuke jalgpallur, kes kuulus mõlemasse Eesti meistriks tulnud Nõmme Kalju meeskonda (2012 ja 2018)? Sest selle kõige kaljulikuma mängija väljavalimisel maksab lisaks saavutustele ka isiklik sära ja sarm. Ikoonilisus, kui lubate seda kunstilist liialdust. Ning seal Teleš jaapanlasele vastu ei saa.

2011-2016 Kalju keskväljal tegutsenud Toshi jättis erinevalt enamikest Kaljus mänginud leegionäridest endast maha unustamatu jälje. Mitte ainult Hiiul, vaid terves Premium liigas. Ühelt poolt siiras ja südamlik, teisalt samurailiku võitlejaloomusega, kolmandast küljest osav ja nutikas jalgpallur. Wakui oli Kalju võtmemängija (ning kavandas ja viis läbi meeskonna maailmakuulsaks teinud väravatähistusprotseduuri).

Paide Linnameeskond – Carl Tubariku nr 3

Eelmisel hooajal medalivõitlusse sekkunud ja lõpuks neljanda koha pälvinud Paide Linnameeskonna jaoks oli tegu 11. hooajaga Premium liigas, aga alles teisega, kus koguti võite rohkem kui kaotusi. Vahemikus 2009-2017 võideldi mitte tabeli tipus, vaid lõpus või keskel. Seetõttu kuulubki külmutamisele klubi kõrgliiga-aastate algperioodi staari Carl Tubariku nr 3.

Tubarik oli Paide linnameeskonna üks loojatest ja kapten algusest peale. 2007 võideti tema juhtimisel teise liiga Lõuna-Lääne piirkond ja 2008 Esiliiga. Premium liigas oli parimaks tulemuseks 2013. aasta 5. koht, mille järel Tubarik tippjalgpallist taandus. Viie meistriliiga hooajaga osales keskkaitsja 180 Paide mängust 157-s.

Tartu Tammeka – Kristjan Tiiriku nr 13

Tammekat kõige paremini sümboliseerivas mängijas kahtlust ei ole. Selleks on, vaata millisest otsast tahad, 379 liigamänguga klubi kasuks 139 väravat löönud ründaja Kristjan Tiirik.

Küll aga on lahtine, milline number tuleks külmutada, sest Tammekas kandis ta särke numbritega 13, 23, 7 ja 33. Milline on kõige hingelähedasem? "Keeruline valida, sest kõik numbrid on just sellel hetkel olnud omal moel erilised. Aga kui peaks ühe esile tõstma... siis tõenäoliselt 13," ütles Tiirik ise.

Narva Trans – Maksim Gruznovi nr 9

Kuigi Dmitri Lipartov ja Stanislav Kitto oleksid väga väärikad kandidaadid, pole võimalik mööda vaadata Eesti kõrgliiga kõigi aegade parimast väravakütist Maksim Gruznovist, kelle arvele kogunes 494 mänguga 304 väravat.

Tõsi, Gruznovi karjääri jääb määrima kihlveopettustes osalemise eest teenitud tegutsemiskeeld, ent see seik ei ole varjutanud tema mainet Narva jalgpalliringkonnas. Gruznovis nähakse klubi (suurimat) legendi ja kui oleks vaja külmutada just üks särk, siis oleks selleks ründaja nr 9.

Viljandi Tulevik – Jaanus Sireli nr 6

Valiku teeb keeruliseks klubi eripalgeline kõrgliiga-ajalugu. 90ndate lõpus ja 2000ndatel oli tegu FC Flora farmklubiga, kelle koosseis sellest tulenevalt üpris voolav. 2011 algas Tuleviku ajaloos iseseisev periood, mille käigus roniti teisest liigast Premium liigasse, kukuti Esiliigasse tagasi ja tõusti taas üles. Sportlikult edukam oldi Flora duubliks olemise perioodil, sest 1999. aastal lõpetati meistrivõistlused suisa hõbemedalitega. Samas on Tulevik nüüd, kui medalimängu ei sekkuta, Viljandi inimestele rohkem hinge pugenud.

Tuleviku eripära on veel ka see, et Viljandi jalgpalli kuulsaimad pojad (Ragnar Klavan ja Karol Mets) on nende ridades mänginud vastavalt pool hooaega ja üldse mitte. Seega on külmutatava särgi otsimine keeruline ülesanne. Läbi käisid ründaja Dmitri Ustritski, väravavahi Rain Vessenbergi ja poolkaitsja Janek Kalda nimi, aga pinnale jäi lõpuks keskkaitsja Jaanus Sirel, kes mängis Tulevikus 1998-2004 (v a FC Kuressaares veedetud 2000. aasta teine pool) ning aitas vahemikus 2009-2011 klubi madalamates liigades.

Tallinna Kalev – Marek Kahri nr 34

Eelmise aasta 22. oktoobril tegi Kalev Facebooki postituse: "Aitäh, Marek Kahr! Kalevi klubi LEGEND ja raudvara Marek pidas eile oma viimase mängu, kui teises liigas tehti 1:1 viik JK Piraajaga. Marek on esindanud klubi alates aastast 2004 ja selle ajaga kirja saanud 253 kohtumist. Suured tänud nende aastate ja pingutuste eest!"

Viimased mängud Kalevi esinduse eest tegi Kahr 2016, seejärel mängis duubli ja III meeskonna eest, ent pikaajaline lojaalne teenistus on kõva tähelepanuväärne. Miks aga nr 34? Just see oli Kahril seljas eespool mainitud kohtumisel ning kuna Kalevis oli pikalt kombeks jagada algkoosseisule särgid vahemikus 1-11 ning Kahr mängis universaalse mängijana mitmel erineval positsioonil, siis kindlat numbrit tal välja ei kujunenudki.

FC Kuressaare – Martti Puki nr 9

Kui 13 aastaga klubi eest üle 300 mängu pidanud ja 72 väravat löönud ründelegendilt, kes on praeguseks tõusnud Premium liiga tasemel väljakukohtunikuks, küsiti 2017. aastal enne karjääri viimast mängu, miks ta on nii palju aastaid just FC Kuressaarele pühendanud, vastas Pukk:

"Alustasin Kures 2004 nii, et neid aastaid on ikka kogunenud paras ports. Usun, et peamiselt selle pärast, et see klubi andis mulle võimaluse ning olen selle eest tänulik ja lojaalne. Aga võib-olla hoopis on seotud saare ja merega. Kuigi kutsutud on palju, siis pole ma tahtnud samal või madalamal tasemel mandrimeeskondadesse minna."

TJK Legion – Konstantin Vassiljevi nr 14

Premium liiga uustulnukal pole olnud aega kõrgliigas enda lugu jutustada ja legende luua. Loodame, et neil on jaksu ja visadust see kõik järgnevate aastatega ära teha ning 2030. aastal samasugust artiklit kirjutades on mõni praegune noormängija klubis elava legendi staatuses.

Seniks aga tasub külmutada TJK kuulsaima kasvandiku, Eesti koondise legendi Konstantin Vassiljevi mängusärk nr 14.

* * *

Kommentaarium on avatud, anna teada enda valik!