Nüüd, kui Dortmund on kaks vooru enne sügisvooru lõppu sügismeistriks kroonitud, on saksa meedia hakanud välja töötama usutavat selgitusmudelit, mis suudaks arusaadavaks muuta veel mõned kuud varem täiesti ebareaalsena tundunud seletusvõimaluse, et kevadel võiks meistritiitli võita keegi muu kui Müncheni Bayern.

Sammer – funktsioneerib, Favre – funktsioneerib, Hakimi – funktsioneerib, Alcacer – funktsioneerib; ja ühtäkki on Reus meeskonna liider nii väljakul kui ka riietusruumis. Nii võttis ajakirjanik Marcel Reif detsembri alguses telejaama Sport1 jutusaates Doppelpass kokku Dortmundi senise hooaja.

Reifile kui ühele säravamale saksakeelsele spordiajakirjanikule oleme siinsamas rubriigis viidanud juba mitmel juhul. Tegime seda korra ka päris hooaja alguses, kus vahendasime tema väljaöeldut, millele võis julgelt alla kirjutada üheksakümmend üheksa protsenti jalgpallispetsialistidest Saksamaal: ka sel aastal tuleb meistriks Bayern.

Trikk on selles, et Bayerni aastakümnete pikkune domineerimine, ning eriti viimased kuus järjestikust tiitlit, on kinnistanud saksa jalgpallist kõnelemise grammatikareegleid sedavõrd, et nimetuste "Bayern" ja "riigi meister" vahel võrdusmärgi mitte tõmbamine tundub lausa veana.

Nüüd on aga probleem selles, et üheksapunktist vahet Dortmundi ja Bayerni vahel on üha keerulisem ignoreerida, kuid vastata pealkirjas esitatud küsimusele kõige lihtsamal moel – Dortmund on sportlikult parim – pole lihtsalt võimalik, sest seda keelab grammatika: sportlikult on ju kõige parem Bayern. Nii vaadatuna näib probleem lausa lahendamatuna!

Aga proovime siiski. Alustada võiks tõdemusest, et mitte üheski teises Euroopa tippliigas pole ühe klubi positsioon sedavõrd kivistunud kui Bayerni oma Saksamaal. Olgu siin toodud kasvõi äärmiselt pealiskaudne statistika. Alates aastast 1963, mil Bundesligaga algust tehti, on Bayern võitnud 27 tiitlit, kõik teised kokku 28; neist omakorda kõige edukamatena kaks Borussiat: Dortmund ja Mönchengladbach kumbki viis korda.

Veelgi domineerivam on olnud aga mänedžer Hoenessi-aegne Bayern. Alates hooajast 1979/80, mil Hoeness klubi juhtimisse kaasati, on Bayern võitnud 23 tiitlit. Kuigi sellesse perioodi jäävad ka kõik Dortmundi tiitlid, millest esimene võideti alles hooajal 1994/95, ei muuda see asjaolu, et Saksamaal on selgelt välja kujunenud hoiak, tugev eelarvamus, et kõik teised klubid mitte ei võida tiitleid, vaid Bayern kaotab neid.

Peamiseks põhjuseks näikse sel juhul olevat lohakaks muutnud inimsuhted Münchenis, kuid samas on Bayernil alati võimalus noid suhteid inimesi välja vahetades kiiresti muuta. Üks meeldejäävamaid selliseid ümberkorraldusi viidi läbi 2007. aasta suvel, mil kevadel neljandaks jäänud Bayern tõi ühe hooga klubisse Franck Ribery, Luca Toni, Miroslav Klose, Marcell Janseni, Ze Roberto ja Hamit Altintopi, kui mainida vaid tolle hetke kõige kuulsamaid. Järgmisel hooajal taastas Bayern koha absoluutses tipus.

Bayerni erilist positsiooni tõestab ka asjaolu, millele küll haruharva osutatakse, kuid mis ei muuda seda sellegi poolest olematuks. Nimelt pole Bayern kaasatud ainsassegi klassikalisse derbisse. Tõsi, rääkida võib ju linnasisesest vastasseisust (aga kes seda enam mäletab, millal ja mis põhjustel Bayern ja 1860 omavahel kohtusid), samuti võib arutleda põhja – lõuna suunalise rivaliteedi üle (Bremen – Bayern).

Kuid nois vastasseisudes puudub sisuline rikkus, mis omane näiteks Barcelona – Real Madrid, Manchester United – Liverpool või Saksamaalt näiteid otsides Dortmundi ja Schalke omavahelistele kohtumistele. Üheks selliseks rikkuse osaks, mis iga derbi juurde kuulub, on mängijate ja fännide avalik vastastikune antipaatia; avalik ja kohustuslikult inetuid pöördeid võttev reaktsioon, kui näiteks ühe klubi mängija teise klubi lepingupakkumisele positiivselt peaks vastama.

Kui aga üheks osapooleks on Bayern, siis on selline suhe ühesuunaline, ega saa seepärast definitsiooni kohaselt derbi olla. Manuel Neuerile vilistatakse Gelsenkirchenis veel ka täna, seitse aastat pärast üleminekut, kuid on kujuteldamatu, et vilet peaks taluma vastassuunas liikunud Sebastian Rudy. Seda põhjusel, mille määrab grammatika: Münchenist lahkumine tähendab allakäiku karjääriredelil, ning miks vilistada mängijale, keda klubi ise enam ei vaja?!

Ja veel, paljudele klubidele Saksamaal on kohtumine Bayerniga hooaja tähtsaim, mis muuhulgas väljendub ka tavapärasest kallimates piletites, kuid ka see suhe on selgelt ühesuunaline. Bayerni jaoks ei eksisteeri Saksamaa pinnal "hooaja tähtsaimat mängu" iseenesest.

Nimetatud arengute ühised omadused on aidanud välja kujuneda eelpool nimetatud eelarvamustel, mis ilmekalt ilmuvad päevavalgele noil hetkedel, kui eelarvamustest kujunenud seisukohad kuidagi reaalsusega haakuda ei taha. Nii, nagu täna juhtunud on.

Nüüd Dortmundi juurde tagasi tulles võib esmalt toda Reifi "funktsioneerimisjada" vaevata pikemaks venitada: edukalt on sujunud endise mängija Sebastian Kehli põhimeeskonna nõustajaks toomine; vaid kahekümne miljoni euro eest leiti Hiinast käimasoleva hooaja üks paremaid mängijaid Axel Witsel; ning isegi Mario Götzele on sobiv roll leitud – tema peab kuue- kuni seitsmekümne minuti jooksul vastase kaitse hingetuks jooksma, et siis Paco Alcacer saaks oma esimesest puutest värava lüüa.

Kõnealune jada kvalifitseeruks päris kenasti sisulise analüüsi stardikohaks, kui sellele poleks järgnenud Reifi üllatuslik tõdemus: kui kaua on võimalik, et kõik lähebki veatult? Selline tõdemus sisaldab aga juba täiesti varjamatult umbusku ning määrab suuresti ka edasise analüüsi hoiakut.
Lisaks eelarvamusele ja umbusule ümbritseb selgitusanalüüsi aga veel üks oluline tegur, mille koondnimetuseks võiks pakkuda mõiste müstika.

Vaatame siinkohal ühte näidet. Kaks nädalat tagasi ilmunud Sport Bildi esikaanel teatati, et ajakiri toob lugejani Dortmundi peatreeneri Lucien Favre meistri-märkmed, meistri-sedelid, mis peaksid andma aimu, kuidas Dortmund teed meistritiitlini silub. Tegemist on Favre juhistega, mida ta kohtumise käigus mõne mängija kaudu väljakul viibivale võistkonnale edastanud on. Ajakirjas on märkmed üle kahe lehekülje laotatud ning ajakirjanik Sven Westerschulze püüab neid jõudu mööda analüüsida.

Noile paberitükkidele võib üsna hõlpsalt omistada erinevaid funktsioone. Noid võib mõista kui reliikviat, mis mõne fänni koduseinu kaitseb; samas võib neid näha ka heategevusliku objektina, väärtusliku kaubana, mis oksjonil maha müüakse ning millest saadud tulu ühele või teisele abivajajale edastatakse. Ja lõppude lõpuks võib ju need paberitükid ka lihtsalt prügiks lahterdada.

Ent ühes võime olla küll üsna kindlad – sellisena, nagu Sport Bild seda presenteeris – peatreeneri märkmetena, mis peaksid lugejal aitama mõista tiitlivõitja-Dortmundi edu, need küll kohe kuidagi ei toimi. Häda on selles, et nood kritseldused, mis on lõpuni arusaadavad ainult kirjutajale ja tema kaaskonnale, selgitavad vaid konkreetseid ning unikaalseid mänguepisoode, kuid ei vasta, ega saagi vastata nõudmisele, mille ajakiri neile esitanud on.

Pigem omandavad need märkmed Sport Bildis ilmununa lausa müstilise tähenduse: meie ees pole küll päris tõlkimatud sõnumid, kuid kuidas need sõnumid konteksti asetada, mida nende lugemisel veel arvestada tuleb, see jääb kõrvalseisjale teadmata.

Üht varjatud funktsiooni täidavad nood paberid Sport Bildi presenteerituna veel. Nimelt osutavad nad ajakirjaniku, analüüsija väga keerukale ülesandele, mis omakorda annab neile alibi olukorras, kui analüüs mõnevõrra uduseks jääb. Kusjuures tõsiasi, et need paberid on eelnevalt tükkideks rebitud, mis muutnud teksti veelgi arusaamatumaks, lisab paberitele nii salapära ning sellest tulenevalt ka väärtust. Seda viimast aga vaid müstika printsiibist vaadatuna.

Mul pole kavatsust jätta muljet, nagu oleks Dortmundi sportlikust analüüsist komejant tehtud. Loomulikult mitte. Nii on nädalate kaupa arutletud, kuidas näiteks käituks meeskond kriisiolukorras, siis, kui võiduseeriasse tekib lünk; mis juhtub siis, kui Marco Reus vigastada peaks saama; kui kaua lepib Götze oma uue rolliga; mis saab siis, kui señor Alcaceri iga pealelöök ei lõppegi väravaga; kas klubil on talvisel üleminekuperioodil jõudu tagasi lükata kümnetesse miljonitesse ulatuvaid pakkumisi varumeestepingile taandunud Christian Pulisici ja Julian Weigli eest?

Kuigi nondesse aruteludesse on kaasatud kõige põhjalikumad jalgpalliteadmised, löövad nood varem või hiljem umbusu, eelarvamuste ja müstika ees kõikuma, mille üheks tulemiks on kõikide päris tippu jõudnud klubide edu selgitamine läbi Bayerni. Parendatakse mõisteid: kasutusele ilmub väljend "Dortmund-jäger" ehk Dortmundi jahtija, mis tuletatud "Bayern-jägerist"; Bayerni "sportlikult parim" muutub vähehaaval "potentsiaalselt parimaks".

Kuid kujutlusvõimele saabub piir, kui ette tuleb manada pilt olukorrast, et Bayernit võiks samal ajal edestada enam kui üks klubi. On lausa sümptomaatiline, et ajal, mil Bayern asus tabelis viiendal kohal, arutleti ikka vaid teemal, kuidas Dortmund end just Bayerni eest kaitsta suudab! Ja need pidid olema Dortmundi esindajad, kes korduvalt meelde tuletasid: ärge unustage Mönchenglabachi, ärge unustage Leipzigi!

Ja päris suure häda korral haaratakse ajaloo järele – 38 korral on Herbsmeister (sügismeister) võitnud ka meistrivõistlused! Kuid jällegi, kõik see võib pakkuda huvi statistikutele, ent ei selgita kuidagi hetkeolukorda.