Mis on emotsioon? Mis on agressiivsus? Kas fännidel on tõesti võimalik mängu ajal kohtunikku mõjutada? Aga treeneripingil – või on efekt hoopis vastupidine?

• Pohlak kohtunikele: ärge kasvatage paksu nahka, ka negatiivsuse kaudu õpite ennast tundma
• Debüüdiga rahule jäänud Turi: loodan, et igaüks sai siit kohe midagi kaasa võtta
• Baltikumi parim vilemees Treimanis: tipptaset pead suutma näidata ka koolistaadionil
• RefPal-i vedaja Klaasen: usun, et kümnekonna aasta pärast aitab meid juba tehisintellekt

Kõige selle üle arutleti nädalavahetusel esmakordselt peetud kohtunike konverentsil, kus algul väljakukohtunikuna ja seejärel abikohtunikuna pikalt Premium liigas tegutsenud Jaan Roos, kes on praegu ühtlasi ametis kohtunike piirkonnajuhina, tegi kiire ülevaate kohtunike väärkohtlemisest. Sellele järgnes arutelu, kus lisaks Roosile ütlesid sõna sekka ka mängijaid-treenereid esindanud Joel Indermitte ning fännide vaatenurka avanud Mario Tromp.

Roos tõdes, et õnneks on kohtunike puhul füüsilise väärkohtlemise osakaal vaimsega võrreldes umbes 35 korda väiksem, kuid seda tuleb ikkagi ette. Samas märkis ta, et näiteks Premium liigas on alates 2012. aastast antud solvavate väljendite kasutamise eest otse vaid viis punast kaarti.

"Vahet tuleb teha emotsioonil ja agressiivsusel. Üks piiri tõmbamise koht on kindlasti kohtuniku isiklikku ruumi tungimine," märkis Roos. "Kui tunned, et see piir on ületatud, siis pead reageerima. Kohtuniku puhul tähendab, et hiiliv enesekindluse kadumine lükkab lumepalli veerema ja väljakult tuleb selle peale kohe tagasisidet," rõhutas ta.

Roos loetles lisaks nüansse, mis aitavad konfliktide toimumist mõista ja nendega toime tulla. Näitena tõi ta meie-versus-nemad tüüpi grupikonflikti. "Gruppide huvid ja väärtused on erinevad. Mängijad ja fännid tahavad võitu, neid ei huvita nüansid, selgita kaua tahad," sõnas ta.

Ent kuidas sellega hakkama saada? "Kas sa tegeled probleemi või emotsiooniga? Ühega tuleb hakkama saada väljakul, teisega aga töötada lisaks ka pärast. See tähendab tööd iseendaga. Kas su vilistamisstiil on manageeriv või karistav? Mõlemal on plusse ja miinuseid. Kuid manageeriv toimib täpselt hetkeni kui see enam üldse ei toimi," märkis Roos. "Oluline on ka mängulugemine – mitte niivõrd isegi taktikalises, vaid inimlikus mõttes. Samuti vigade aktsepteerimine – aga sellega ei saa liialdada, muidu tapad enda usaldusväärsuse."

Tema sõnul aitab Eesti väiksus ühes plaanis kohtunikke kõvasti. Kui tekib mingi märkimisväärne konflikt, jõuab see tavaliselt ka suure kella külge ehk sellega tegeletakse. "Suurtes riikides kipuvad juhtumid ära kaduma ehk rikkujatega ei tegeleta. Kohtunike sõnul tapab see motivatsiooni," märkis Roos.

Järgnenud vestlusringis vastasid Roos, Indermitte ja Tromp konverentsil osalejate ja selle jälgijate küsimustele.

Kas meediakajastusel võib olla ka negatiivne mõju – keskendutakse ju enamasti siiski vaid eksimustele ja probleemidele, mitte positiivsetele otsustele? Viimastel aastatel on lisandunud hulgaliselt taskuhäälinguid, kus kohtunikud ikka ja jälle jutuks võetakse, samuti lahatakse otsuseid läbi kogu hooaja "Videokohtuniku" episoodides. Kas see võimendab negatiivsust või lisab avatust?

Indermitte: "Kui teed ühest otsusest suurema mürgli, toob see rahvast vaatama. Aga teisalt on see ka suur mõttekoht, kui avalikult mingit sõnumit edastame."

Kui palju esineb mängude ajal kohtunike teadlikku mõjutamist, et saada endale sobiv otsus? Ja kuivõrd suunavad seda varasemad kogemused sama kohtunikuga?

Tromp: "Ma Eestis seda väga ei usu. Pigem see töötab vastupidise efektina. Kui kellegi pingid ja tribüünid on vihasemad, siis pigem tuleb otsuseid rohkem nende vastu. Kuid samas on isiklikult minu jaoks selge, et mäng nullist küll ei hakka, mingi ajalugu on alati taga."

Roos: "On inimlik, et kellegi kohta tekib arvamus, olgu subjektiivne või objektiivne. Halb on aga see, et otsused võivad olla ka viie aasta tagused, samas lahti neist ei saa."

Indermitte: "Enda kogemuse pealt ütlen, et pigem ei jää meelde niivõrd otsused kui suhtlus. Treeneri ja mängijana tunnen, et suhtluse pool on kõige alus, hoidmaks suhteid toimivana ja samas töörahu väljakul. Kui must kass kuskilt läbi jookseb, on konfliktid kiiremad tulema ka edaspidi."

Tromp: "Konflikte tekitab ju pigem isegi see, kui 50-50 episoodid lähevad järjepidevalt ühele võistkonnale, mitte niivõrd suured olukorrad. Fänni seisukoht on alati, et mida vähem kohtunik sekkub, seda parem. Ja kui eksitakse, siis pole mõtet musta valgeks rääkida. "Videokohtunik" oli muidu väga hea projekt, aga sealgi tuli seda ette."

Roos: "Mina olen alati arvanud, et otsuseid tuleb selgitada. FIFA ja UEFA mängudes on see praegu null, samas Premier League läheb teist teed. Eks seal on ka mõni negatiivne aspekt, aga samas nähakse nüüd ikkagi kõrvalt, et seal ei ole mingit ringkaitset. Toon ühe vastupidise näite Meistrite liigast, kus Newcastle'i ja PSG kohtumises anti VAR-iga penalti, mis tundus paljudele küsitav. UEFA-lt selle kohta sõnagi ei tulnud, aga kohtunik võeti siiski järgmiselt mängult maha. No öelge siis otse välja, et ta eksis!"

Indermitte: "Euroopas on tempo ja intensiivsus kõrgem, aga väljakutsuv on samas ka see, et lastakse jõulisemalt mängida. Veapiir on palju kõrgemal, kohati on Eestis käekiri minu maitse jaoks liiga kerge. Julgustaksin Eesti kohtunikke selles osas julgemalt käituma. Aga kommunikatsiooni mõttes on euromängudel asi selgelt konkreetsem ja vahel ka puudub peaaegu täielikult – öeldakse, et nüüd on nii ja hoidke suu kinni. Vestlust on vähem."

Üks suur probleem on kohtunike töötlemine laste mängude ajal. Kas Eesti klubides tehakse tööd, et lapsevanemad oleksid kontrolli all?

Roos: "See on klubide kaupa väga individuaalne, aga ajas selgelt paremaks läinud. Paljud treenerid lähevad vanemate juurde ja ütlevad, et lõpetage ära."

Tromp: "Kui emotsioon tuleb, võid plahvatada väga lihtsalt. Vahel tuleb see nii kiiresti, et õhtul on endal ka halb tunne sees."

Viimastel aastatel on palju räägitud sellest, et vene keele kõnelejatele oleks väljakul justkui oluliselt rohkem lubatud kui eesti keeles sobimatute väljendite kasutajale. Ent mida teha, kui kohtunik ei mõistagi tõepoolest võõrkeelt, milles teda sõimatakse? Ja kas kaarte tuleks anda rohkem?

Roos: "Peamiselt antakse tagasisidet ühes võõrkeeles, neid põhifraase võiks teada. Ja kui ei saa keelest aru, vaata kehakeelt!"

Indermitte: "Mulle tundub küll, et vene keeles tehtud kommentaarid oleksid justkui väikese koefitsiendiga."

Tromp: "Kas meedia ei võimenda seda viimasel ajal siiski liiga palju? Kui räägime Eesti tippjalgpallist, siis tegelikult enamik kohtunikke ju siiski valdavad piisaval määral keelt?"

Indermitte: "Eks igal kohtunikul on kommunikatsiooniks oma käekiri – kes seletab, kes läheb kiiremalt kaardi teed. Omalt poolt võin öelda, et mängijad ja treenerid hindavad suhtlust ja selgitamist rohkem."

Roos: "Küsimus on ju ka selles, kes mille peale plahvatab. Lasin peast läbi varasemaid aegu ja neid asjad, mille eest oleks kunagi 3. minutil punane ära antud, ei pane praegu enam üldse tähele. Minu isiklik seisukoht on, et öelge mida tahes, aga kui mulle tullakse ebaaususest rääkima: et te tulite siia ära vilistama ... ma lähen hetkega närvi ja vahel ei tea, mida sellega pihta hakata!"

Indermitte: "Mina olen püüdnud olla mitte isiklik ja inimest rünnata, vaid jaurata pigem otsuste üle."

Kuidas ikkagi suhtuda videokohtunikku? Ja mida kohtunikutöös veel parandada saaks?

Tromp: "Hea paus, saab õllele minna! (Naer.) Nali naljaks, oli ju ikkagi õppimisaasta, äkki läheb paremaks. Aga tooksin välja, et kui oli kurikuulus eksimus Levadia-Vapruse mängus, siis ... kuigi meil pole nii palju neid kohtunikke, tahaks avalikkus ikkagi, et järgmist vooru too kohtunik ei teenindaks."

Indermitte: "Olen olnud aastaid treeneripingil ja meelde tulevad väiksema kogemusega neljandad kohtunikud. Tema roll ongi väga keeruline, tulla kahe pingi vahel toime emotsioonide mölluga. Seal hea olekuga olles, mitte pingesse või kinniseks minnes, on võimalik sageli pingeid ära hoida."

Teame, et kohtunikud analüüsivad enne mänge võistkondi. Aga kas meeskonnad kohtunikke ka, et teada, mis punktidele vajutada?

Indermitte: "Võin öelda, et seda me ei tee. Oleme muidugi teadlikud igaühe stiilist, aga mõjutamist küll keegi ei kasuta."

Roos: "Pärast Joonas Jaanovitsi hiljutist etteastet ühes filmis arutati: kas seda peaks ehk isegi vähem tegema? Aga kohtunikud teavad üldiselt, mis juhtuma hakkab. Samas, kust sa piiri tõmbad? Tunnistan, et ise olen vahel läinud enda kui abikohtuniku rollist tulenevalt just pinkide osas mängule liiga suure eelarvamusega. Kuldreegel on siiski, et ära tee enne mängu neid otsuseid peas valmis, mida sa väljakul tegema hakkad!"