Jalgpalliajakirjanik Indrek Schwede, kes on olnud kaasautor nii Mart Poomi kui nüüd ka Joel Lindpere elulooraamatute kirjutamisel, ütles Soccernet.ee-le, et Lindpere ei öelnud poosi pärast, et teeme paha poisi raamatu, vaid ta tõesti rääkis avameelselt kõigest.

• Loe Lindpere ja Indrek Schwede kirjutatud raamatust lähemalt siit!
• Lindpere oma raamatust: see on kiire ja huvitav lugemine ning mõnus jõulukink jalkafännidele

Kuidas ja mille poolest see raamat ja selle tegemine erinesid näiteks Mart Poomi raamatu tegemisest ja tollest raamatust?
Kõige peamine erinevus oli see, et Mart Poomiga oli meil ammu kokkulepe, et me teeme ja loomulikult oluline märksõna oli tema päevikud. Tundus kuritegelik, kui oleks jätnud kasutamata sellise allika, kus ikkagi noor, kohusetundlik ja ambitsioonikas Mart siiralt andis oma päeviku kaudu tagasisidet. Antud hetkel oligi see kõige suurem erinevus.

Teine asi muidugi see, et kui Mardi raamat kujunes paipoisi raamatuks, ilma et Mart oleks ise midagi selle kohta öelnud, tahtnud või soovinud, siis Joel piltlikult öeldes lõi ise jalaga ukse lahti ja ütles, et tema tahab paha poisi raamatut, mis andis juba sellise väga lustliku fooni. Hea oli teha ja hea oli kogeda seda, et Joel ei löönud taganema. See ei olnud poosi pärast öeldud, et teeme paha poisi raamatu ja pärast, et ärme ikka neid asju kirjuta. Vastupidi. Kui oli mingisugune koht, mis oleks publikus tõenäoliselt tekitanud huvi ja sai seda Joeli käest küsida, siis ta oli alati nõus rääkima, kui ta ei olnud seda juba omal initsiatiivil teinud.

Mart Poomiga sa kohtusid raamatu tegemise nimel juba siis, kui ta Inglismaal mängis. See oli pikk protsess. Kui palju raskem oli Joel Lindperest raamatut teha, kui kõik hakkas pihta siis, kui mehel oli juba karjäär sisuliselt läbi? Kui palju keerulisemaks see sinu tööd tegi?
Tegelikult ei teinud. Joel rääkis täpselt nendest asjadest, mida ta tahtis, pluss need asjad, mida ma juurde küsisin. Kuna lähteülesanne oli, et pahapoisi kuvand tuleb teha, siis nimme ma neid asju küsisingi. Ei olnud siin rasket midagi. Mõnes mõttes oli Mardi raamatut selle nurga alt isegi raskem teha, et tema kohta oli nii kuradi palju materjali. Neetult palju. Ta oli ise neid kogunud ja mina olin neid kogunud, et kui ühel hetkel läheb kirjutamiseks. Või kas isegi raskem, aga see oli aeganõudvam, et sellest läbi närida. Joelil oli ka küll mitu kastitäit väljalõikeid, mille olid minu arusaamise järgi vanemad tõenäoliselt tal kogunud, aga kuna siht oli see, et peab olema rohkem pilte ja oluliste seikade puhul peabki pilt olema ja teksti pikkus sedavõrd oluline ei ole, siis tekstiloome osas ei olnud nii raske.

Sa oled kogu Lindpere karjääri jooksul töötanud spordiajakirjanikuna. Kui palju sinu jaoks Joel täiesti uusi asju avas? Kas oli sinu jaoks täielikke üllatusi?
Kõige rohkem oli üllatus Joel ise. Me ei olnud ju eelnevalt mingid tihedad läbikäijaid. Meie suhe oli väga ametialane. Selles mõttes Joel avas ennast väga hästi: ääretult soe, abivalmis inimene. Kõik see, mis selle pahapoisi kuvandi juurde käib, on tõesti kuvand väljakul ühest võitlejast. See, milline ta on igapäevaelus, kui abivalmis ta tegelikult on ... kui kirjutamise jooksul tekkis mul mingisugune arusaamatus kasvõi tehnoloogiaga, kuidas siis Joel oli nõus igasuguseid lahendusi pakkuma ja kasvõi oma parimaid tutvusi mängu tooma, kuidas saaks mingist probleemist võitu. See oli väga soe äratundmine.