Kui Putin ei oleks huilo, teeks noor Ukraina pereisa Dmitro praegu plaane jalgpalli MM-finaalturniiri külastamiseks, et seal oma koondisele värvikalt kaasa elada nagu kahel eelmisel EM-il. Selle asemel toimetab ta humanitaarabi Harkivisse, sõidutab põgenikke sõjakoldest eemale ning rajas pere toidulaua tagamiseks isikliku peenramaa.

"Esimest korda pärast poisipõlve pole jalgpall minu elus kesksel kohal. Samas on jalgpall endiselt rõõmu allikas – kui Vitali Mõkolenko lõi pühapäeval Evertoni eest oma esimese värava, millega alistati 2:1 Leicester City, oli see minu jaoks viimaste nädalate üks ülevamaid hetki," räägib Ukraina jalgpallifänn Dmitro Levtšenko.

Nagu iga Eesti mängija, klubi või koondise osalusel peetav rahvusvaheline kohtumine, käivitas ka uudis FC Flora ning Kiievi Dinamo matšist isiklike mälestuse sorteerimismasina, et otsida huvitavaid kokkupuutepunkte. Osuti kruttis siia ja sinna, fikseeris ära kuskilt kätte sattunud Ukraina jalgpalliliidu sümboolikaga märkmiku, mis parajasti kasutuses, aga jäi peatuma 2016. aasta 12. juulil.

Kohaks jalgpallikõrgrõhkkonnast tulvil Lille'i keskväljak. Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril oli käimas kolmas päev. Kahe päeva eest oli Prantsusmaa alistanud Stade de France'il Dimitri Payeti väravast 2:1 Rumeenia, päev varem oli Šveits võitnud lähedalasuvas Lensis 1:0 Albaaniat, millele järgnesid kohtumised Wales – Slovakkia (2:1) ja Inglismaa – Venemaa (1:1).

Lille võõrustas sel õhtul ühe suurfavoriidi Saksamaa esimest mängu, vastaseks mustaks hobuseks tituleeritud Ukraina. Linn pulbitses, lisaks kahe õhtul kohtuva riigi toetajatele oli näha palju šveitslasi ja albaanlasi, aga kuna rongiühendus EM-i epitsentri Pariisiga hea, oli matš kohale meelitanud ka rohkelt teisi jalgpallisõpru. Linna peal leidis ka ülikoolimälestuste radadel seiklemise EM-i nautimisega ühendanud Eesti jalgpallisõpru.

Aga keskväljakul viibides oli võimatu mööda vaadata ühest Ukraina koondise toetajast. Punastes puhvpükstes mehemürakal oli seljas Ukraina koondise särk, kaelas sall, mida lisaks jalgpalliliidu vapile kaunistas ka ukraina rahvariidemuster, peas aga põnev müts. Nagu säärastele kirevatele vutifännidele kombeks, ei olnud Dmitro mitte ainult nõus poseerima, vaid tegi seda suurima heameelega. Juttu ajas muidugi kah.

Kuigi lõpuks oli Ukraina meeskond tol EM-il ainuke, kes jäi nullile nii, et ei saanud ainsatki punkti ega väravat, siis enne mängude algust peeti neid eelkõige Jevhen Konopljanka ja Andri Jarmolenko tõttu päris arvestatavaks jõuks. Seega olid Ukraina meeskonna fännid enne avamängu kuraasi ja bravuuri täis, Dmitro samuti. Lisaks pani vutifänn kirja oma sotsiaalmeediakontaktid, et artikkel koos fotoga hiljem ikka talle ka läkitataks! Eeskujulikult põhjalik ja vastupidi.

Sotsiaalmeedia oligi viis, kuidas Dmitro tegemised mulle järgnevate aastate jooksul aegajalt ette sattusid. Jalgpalli jälgis ja fännas ta põhjalikult ning rõõm oli tõdeda, et vaatamata koroonapiirangutele leidis ta tee ka mullusuvisele EM-ile, mida jälgis kohapeal koos abikaasa ja kõigest poolteist kuud vana poja Leviga.

"Kõige noorem jalgpallifänn!" kuulutas väljaanne Current Time TV, kes Dmitro Levtšenko ja tema pere teekonnast EM-ile reportaaži avaldas. Link sellele videoloole ehib siiani Dmitro Instragrami-profiili ning ta rõhutab Soccernet.ee-ga vesteldes uhkusega, kuidas Lev käis oma esimesel jalkamatšil kõigest ühe kuu ja kolme päeva vanusena.

Et saada aimu, mida tavaline ukrainlane praegu kogeb ja tunneb ning kuidas elab, tundus Dmitroga ühenduse võtmine asjakohane samm. Tagasi noor pereisa end ei hoidnud, vaid rääkis kirglikult ja siiralt.

Dmitro Levtšenko elab Rumeenia piiri lähistel paiknevas Tšernivtsi linnas, mis on üks väheseid Ukraina piirkondi, mida venelased senise sõja jooksul pommitanud ei ole. Suhteline turvalisus ning kõrvalasuv Euroopa Liidu piir tähendavad, et Tšernivtsisse on kogunenud palju põgenikke.

"Sõda purustab inimeste plaane ja hävitab elusid. Kõige keerulisemad olid esimesed kolm päeva. Raske oli leppida reaalsusega, aga siis algas kohanemine ja võitlus vaenlasega. Kuna ohuaisting oli terav juba aasta alguses, olime koju varunud esmatarbekaupu ja kütust. Otsustasime perekonnaga, et abikaasa ja poeg ei lähe välismaale, sest üheskoos on meil hõlpsam teineteist toetada.

Muidugi tuli minimeerida igapäevaseid kulutusi, sest valdkonnad, kus ma seni töötasin, jäid sõja tõttu seisma. Samuti tekitasime endale peenramaa, et värske köögivili võtta oleks. Aga me saame hakkama. Ukrainlased on murdumatu rahvas, kes on valmis oma vabaduse nimel võitlema," räägib Levtšenko.

Dmitro vend kuulub Ukraina kaitsejõududesse ja paikneb praegu Valgevene piiri lähedal. "Nad sundisid vaenlase taganema!" teatab Dmitro uhkelt. Ta ise tegevteenistuses pole – vastava väljaõppeta mehi Ukraina armee praegu enamasti ei kasuta –, aga proovib riigi hakkamasaamisesse panustada teisiti.

Näiteks on ta autojuhina toimetanud pikalt ränga pommitamise all olnud Harkivisse sealse sõjaväehaigla tarbeks varustust. Levtšenko Instagrami-kontolt leiab 6. märtsist postituse, kus näha Põhja-Ukraina linna tolleks hetkeks tabanud purustusi.

"Milline on Venemaa maailm (russkii mir)? See on koht, kus elumajade aknad on purustatud, inimesed ütlevad, et esimest korda 10 päeva jooksul on nad julgenud varjendist välja minna ja mõned ei näe enam kunagi oma lähedasi," kirjutab ta selle postituse juures.

View this post on Instagram

A post shared by ⠀⠀⠀⠀⠀ ⠀⠀⠀Dmytro Levchenko 🇺🇦 (@dmitriy_levchenko)

Lisaks humanitaarabi ja varustuse transportimisele on Levtšenko tegelenud ka põgenike äratoomisega. 1. aprillil juhtis ta 700 kilomeetrit mikrobussi, millega toimetati sõjakoldest eemale 17 inimest, kellest noorim oli poolteist aastat vana.

"Mul on tunne, et kõik riigid ei saa aru, mis täpselt Ukrainas praegu toimub. Me ehitame üles uut ja noort riiki. Ukrainat, mis austab kõige kõrgemal tasemel õigusriigi ja demokraatia põhimõtteid. Mu poeg on väga noor, kõigest 11-kuune, ega saa ümberringi toimuvast aru, aga ma tõesti pingutan kõigest väest, et tagada talle õnnelik tulevik õnnelikus Ukrainas," sõnab Dmitro.

MM-ile mõeldakse siis, kui sõda võidetud ja Ukraina vabastatud

Ajend, miks Soccernet.ee temaga ühendust võttis ehk reedene sõprusmäng Dinamo ja FC Flora vahel valmistab Levtšenkole suurt rõõmu. Kuigi Ukrainas käib sõjategevus, pole tulise jalgpallifänni hingest võimalik seda suurt armastust kustutada. Mõned hetked jalgpalliasjade üle mõtisklemiseks leiab ka keset sõda.

Levtšenko märgib, et MM-finaalturniirile jõudmine ja seal mängimine oleks Ukraina jaoks juhtunut arvestades võrratu tujutõstja. Tõsi, selleks tuleb esmalt alistada Šotimaa ja siis ka Wales ehk midagi lihtsat mullusel EM-il Rootsi alistamise järel veerandfinaali jõudnud ja seal Inglismaale 0:4 alla jäänud Ukraina meeskonda ees ei oota.

View this post on Instagram

A post shared by ⠀⠀⠀⠀⠀ ⠀⠀⠀Dmytro Levchenko 🇺🇦 (@dmitriy_levchenko)

"Teistes Euroopa liigades mängivad Ukraina koondislased peaksid olema heas vormis, aga koduliiga mängijatega on muidugi keerulisem. Praegu tundub MM-ile jõudmine natuke utoopilisena, aga ega keegi väljaspool Ukrainat ju uskunud, et me niinimetatud "maailma tugevuselt teisele sõjaväele" vastu saame ja neile arvukaid kaotusi põhjustame.

Seega tuleb uskuda võitu ja loota parimat. Ootan innuga rahvusmeeskonna mänge, aga veel rohkem päeva, kui Ukraina on okupantidest vaba! Kui ma saaksin seejärel sõpradega minna jalgpallipuhkusele vaatama, kuidas meie meeskond MM-il mängib, oleks see võrratu. Sellised lootused lisavad optimismi. Aga esmalt tuleb sõda võita ja Ukraina vabastada," räägib Dmitro.

Kui Dmitro jalgpalliline fookus on olnud Ukraina koondisel, siis klubidest hoiab ta pöialt just Flora homsele vastasele Dinamole, kelle kodumängu külastas esimest korda 2004. aasta 3. novembril. Kiievi Olümpiastaadionil, mis võõrustas uuendatuna 2012. aasta EM-i finaalkohtumist, oli külaliseks Madridi Real.

83 200 pealtvaataja, kelle seas ka Dmitro, ees peetud mäng lõppes 2:2 viigiga. Atanda Yussuf ja Läti jalgpallilegend Maris Verpakovskis viisid Dinamo 23. minutiks 2:0 juhtima, aga Raul Gonzalezi 38. minuti tabamus ja Luis Figo penalti 44. minutil päästsid Realile viigi. "Mulle väga meeldib, et erinevalt toonasest ei kuulu Dinamo ridadesse enam kuigi palju välismaalastest jalgpallureid, vaid meeskonna selgroo moodustavad Ukraina enda jalgpallurid," lausub Levtšenko.

Reede õhtul kell 19 kõlab A. Le Coq Arenal avavile heategevuslikus sõprusmängus, kus vastamisi FC Flora ja Kiievi Dinamo. ETV2 otseülekanne algab kell 18.40.