Nagu nädala eest öeldud, on otsingute ruumiliste piiride paika panemise näol tegemist arbitraarse otsusega, sest uurimisse võib kaasata ükskõik millised uurimise eesmärkidega sobituvad ruumid.

• Järg eelmisel nädalal ilmunud loole.

Seejuures oleks kasulik juhtida tähelepanu, et tänaste tehnoloogiliste võimaluste juures saab kiirelt ja odavalt kaasata uurimisprotsessi ruume ka nii, et uurija selleks oma turvalisest töötoast lahkuma ei peagi. Selleks aga peavad olema täidetud kaks eeltingimust.

Esimene neist on uurijast sõltumatu. Nimelt saab täna distantsilt uurida ka juba selliseid ruume, kus on tuvastatavad Google'i jalajäljed.

Taolise meetodi kasutamise puhul käivitub aga automaatselt ka teine täitmist ootav tingimus, mis sel korral sõltub juba rangelt uurijast endast. Uurija peab olema teadlik oma võimaluste piiratusest, mis omakorda saab alguse adekvaatselt sõnastatud küsimustest. Allpool näitan, et kombineerituna isiklikult kogutud materjaliga võib selline meetod ootamatult moel viljakaks osutuda.

Kuivõrd suvalisena aga valik mõnele ruumile võib langeda, kinnitab ka praegune juhtum. Nimelt olen valinud töö sisuks oleva Müncheni Bayerni vastu suunatud viha uurimisel peamiseks ruumiks Bayerni kodustaadioni ning selle vahetu ümbruse, aga seda mitte seepärast, et too ruum Bayerni kui institutsiooni kõige tähtsam kehaline objekt on, vaid esmalt seepärast, et töösse rakendada mõned nädalad tagasi Müncheni külastamise ajal tehtud isiklikud tähelepanekud. Pärast Sport Bildi viidet Hansi Flicki väljaöeldule hakkasid nood tähelepanekud uutmoodi elu elama, mida nüüd siin jagangi.

Kuid niisama hästi võib uurimistöö läbi viia ka mõnes muus ruumis, olgu selleks näiteks mõni raamatupoe jalgpalliteemaline riiul, linna metroojaamad, konkureeriva klubi fänne liitev kõrts või internetipõhised fännifoorumid. Visuaalset materjali ja nondes edastatavat meelsust silmas pidades haarame viimaste järele osalt ka siin.

Tõenäoliselt oleks kasulik juhtida ka tähelepanu, et kõneldes alljärgnevalt Müncheni Bayernist, esitlen ma seda terviklikuma ja tugevama sidususega, kui see tegelikult on. Ma jätan kõrvale kõik klubisisesed personaalsed vastasseisud, samuti klubi fännirühmituste erinevad arusaamad klubi arengust. Niisiis esitan ma Bayernit homogeense üksusena, mida mõne muu probleemipüstituse korral teha ei saaks, ega ka tohiks.

Ent kolime nüüd Bayerni kodustaadionile. Minule andis esmase põhjuse Bayerni Allianz Arenat külastada jaanuari lõpuni avatud olnud näitus "Zwischen Atelier und Fussballplatz" (Ateljee ja jalgpalliplatsi vahel), kus umbes paarikümnele ruutmeetrile kokku pressituna anti ajalooline sissevaade 1900. aastal asutatud klubi esimestest päevadest ja peamiselt kunstnikest moodustunud 17 liikmelisest grupist, mis klubile aluse pani.

Vaid faktoloogiat silmas pidades ei lisa taoline informatsioon seni teadaolevasse klubi sünniloosse uusi andmeid, küll aga on tähelepanuväärne tõlgendus, mille klubi sel korral ammusele sündmusele andnud on. Teadupärast pandi Bayernile alus 1879. aastal asutatud Müncheni võimlemisklubi tüli järel, kui ei leitud üksmeelt jalgpallisektsiooni edasimineku osas. Nüüd ütleb Bayern, et asjaolus, et Bayernile panid aluse just nood 17 inimest, pole mitte midagi erakordset, kuna tegemist oli inimestega, kes ka oma loomingus uuendusmeelsed olid.

Eraldi võiks noist inimestest välja tuua 1877. aastal Dortmundis sündinud kujuri Benno Elkani, kelle seos Bayerniga alles kümmekond aastat tagasi Saksamaal jagatud teadmisse jõudis, kui populaarne ajaloolane Dietrich-Schulze Marmeling oma raamatus "Der FC Bayern und seine Juden" selle fakti käibesse tõi. Toona suutis uus teadmine Dortmundi piirkonna tegemisi kajastavat ajalehte Westfälische Rundschau sedavõrd ärritada, et too Elkanit koguni reeturiks nimetas. Elkani nimi on 1930ndatel aastatel ka Eesti ajakirjandusest läbi lipsanud.

Tagasi Bayerni tõlgenduse juurde. Sellisena esitletult käsitleb Bayern oma sündi kui uuendusmeelsusest tingitud tahteväljendust, mida aga lihtsalt ei konstateerita, vaid mille üle tuntakse varjamatut uhkust. "Erakordne (s.k. aussergewöhnlich) esimestest sekunditest," öeldakse näitust reklaamiva sissejuhatava teksti esimeses lauses.

Võiks ju osutada, et seda tehes jätab Bayern tähelepanuta, et taolise tegutsemisega saja aasta eest käituti traditsioone lõhkuvalt, mida mõistena Bayern muudel juhtudel sageli oma tegevuse õigustuseks kasutab, kuid meie huvisfäärist lähtununa veelgi olulisem on aga teadmine, et taolise selgitusega tõmmatakse range piiri enda ja kõigi teiste vahele.

Kõnealune erinäitus oli avatud aastapäevad, mis kogu muuseumi väljapanekust murdosa moodustas, kuna püsinäitus on laiali jaotatud mitmesajale ruutmeetrile. Sellega tutvumise järel peaks külastaja olema teadlik Bayerni edukast sportlikust ajaloost ja tundma tähtsamaid inimesi, kes selle ajaloo võimalikuks on teinud. Mitmel pisikesel mänguplatsil leiavad tegevust lapsed, jalga saab puhata pisikeses kinos Bayerni karikavõite silme ees virvendada lastes või kohvikus rüübet võttes. Niisiis tegemist maa ja ilm.

Ent nonde eksponaatide vahel jalutades ei pruugi muuseumikülastaja esimese hooga taibatagi, et vastus ühele peamisele klubi ajaloo ja identiteediga seotud küsimusele jääb tal saamata. Nimelt – milles väljendub Bayerni "erakordsus", millele klubi "kunstnike" näitust sisse juhatades rõhutades osutab?

Erilisust saab välja tuua vaid vastandades, kui muuseumis kõneldakse vaid Bayernist, vaataja ette on veetud kõik võidetud karikad, kuid kuidas see kõik Bayerni "erakordseks" teeb, jääb selgusetuks. Kui "kunstnike" näitusel püütakse erakordsust tõestada uuendusmeelsusele osutades, siis hiljem on kõik taandunud statistikale. Poolikuks jääb kogu see värk seal ja poolikuks võinuks see minu jaoks jääda veel määramatuks ajaks, kui mitte Flick oma innustuskõnega klubi "erakordsusele" tähelepanu poleks juhtinud.

Kogu trikk peitub selles, et Bayerni staadionil asuv muuseum moodustab visuaalse väljapaneku registrit silmas pidades klubi "erakordsuse" tervikust vaid ühe osa. Tolle kahendsüsteemi teine, tasakaalustav, täiendav ning tervikut loov osa asub klubi seinte vahelt väljaspool, staadioni vahetus läheduses, paiknedes staadioni ja selle lähima metroopeatuse vahel.

Tunnistan, et tolles ruumis asuva materjali registreerisin staadionile minemise ajal ilma sõnastatud eesmärgita, oma materjalilt dialoogi nõudmata, kuid mille saab kõnelema panna ka tagantjärele. Jutuks oleva materjali moodustavad raudteejaama ja staadioni vahele jääva umbes poole kilomeetri pikkusele alale üles seatud prügikastidele, elektrikilpidele ja valgustitele paigutatud kleepsud, millest umbes poole moodustab Bayerni sümboolika. Ülejäänud on Saksa, aga ka teiste Euroopa klubide vahel jagatud.

Loen üles need klubid, kelle sümboolika ma jaanuari lõpus fikseerida suutsin: Berliini Union (enamuses eemaldatud), FC Kleve (osalt Bayerni sümboolikaga üle kleebitud), FC Kopenhaagen (osalt eemaldatud), Bremeni Werder, Hansa Rostock (osalt eemaldatud),
Frankfurdi Eintracht (osalt eemaldatud), Celta Vigo, Rotterdami Feyenoord, St. Pauli (osalt eemaldatud), Praha Sparta, Grazi Sturm, Aufo FC, Widzewi Lodz, Burnley, SG Aufbau Stepenitz, Liverpool (suuresti eemaldatud), Berliini Hertha (osalt eemaldatud, üks Hertha kleeps on asetatud Bayerni pikaajalise presidendi Kurt Landaueri nimelisele tänavasildile), PSV Eindhoven, Dortmundi Borussia (osalt eemaldatud), Wroclawi Slask, Karlsruhe. Kokku seega 21 klubi.

Jalgpalliga seonduvalt oli reklaamkleepsu üles pannud Rasenfunki nime kandev taskuhääling. Ka oli huvitav avastada, et viha RB Leipzigi vastu on nähtav ka Allianz Arena lähiümbruses. Mõned jalgpalliga mitteseotud sõnumid (tootereklaam, poliitiline sõnum), milliseid samuti leida võis, on siin kõrvale jäetud.

Niisiis on näha, et Bayerniga mitteseotud fännid, kes iga kahe nädala järel saanud ametliku loa Bayerni füüsilisele kehale paariks tunniks kondama tulla, endast staadioni ja selle lähiümbruses silmatorkava jälje maha jätnud. Samuti nägime, et jälje on jätnud ka klubid, kellega Bayern mitte kunagi kohtunud pole, ja kelle olemasolustki vahest kuuldud pole (Aufo FC, SG Aufbau Stepenitz!).

Nüüd oleks aeg meelde tuletada üht kommunikatsiooni alustõde. Nimelt hakkab skeem "mina ütlen – sina mõistad" funktsioneerima alles ühise keele olemasolu korral, nagu Juri Lotman rõhutanud on. Niisiis pole erinevate klubide värvid ja sõnumid prügikastidele kleebituna veel märk kommunikatsioonist, märk ühisest keelest, kuna kinnituse ühise keele olemasolust saame alles siis, kui osutame võrdselt tähelepanu ka nonde kleepsude eemaldamiskatsetele. Tegemist on reaktsiooniga, seega "sina ütlesid – mina mõistsin".

Seepärast sai ka viidatud, kui suures osas mõned kleepsud tol momendil säilinud olid, kuigi tegelikult teame ka seda, et sõltumata klubist langeb kõikidele kleepsudele osaks hävimine. Teame seda väita tänu Google'ile, kelle jalajälgi mööda liikudes saame võrrelda eri aegadel tehtud ülesvõtteid. Praegu piisab, kui seame vastakuti kaks fotot ühest staadioni lähistel olevast Bayerni ametlikku sümboolikat kandvast, umbes pooleteisemeetrise diameetriga punasest kerast.

Mõlemal fotol on selgelt tuvastatavad tekstid, mis reklaamivad mõnesaja meetri kaugusele jäävat elamus- ja ostukeskust, kuid kleepsudest, milliseid minu tehtud fotolt võib tuvastada viis, pole Google´i omal jälgegi.

Kuna Google käis staadioni lähiümbruses uitamas 2018. aasta juulis ning kuna too punane kera täidab talle klubi poolt määratud funktsioone juba aastaid enne seda (taas kinnitab seda Google'i otsingumootor), võib üsna veendunult väita, et Google'i jalutuskäigu ajal poolteist aastat tagasi üles võetud pilt ei anna vaatajale kinnitust mitte tolle punase kera keha süütusest, vaid pigem märgi hiljuti toiminud puhastusprotsessist. Küllap on selle kera pinnal tolleks ajaks juba omajagu sõnumeid vahetatud.

Nüüd võib ju mõelda, et prügikastile kleebitud kleeps ootabki enda hävitamist, kuna üldjuhul ei vasta see jagatud arusaamale ilust ja avalikust korrashoiust, aga ka seetõttu, et üldiselt on selle hävitamine väga lihtne. Kleepija ei riski millegagi, tema eesmärgiks pole konkreetses ruumis omaenda reegleid kehtestada, vaid süütu aktiga omaenda olemasolust teada anda. Senikaua, kui kleebitakse jalgpallisümboolikat, ei ole vähemalt demokraatlikus ühiskonnas põhjust arreteerimisi karta.

Müncheni staadioni ümbruse aktsioone võib kõige kurjema plaani kohaselt tõlgendada kui visuaalselt lärmakat vastupanuaktsiooni Bayernile, seda eriti Saksa klubide poolt, kuna jalgpalliklubide kõige tähtsamal areenil ehk jalgpalliväljakul Bayernile üldjuhul võrdset vastast ei leidu. Bayernile tuletab vastase olemasolu meelde vaid mängukalender, millega tema vastased arusaadavalt leppida ei soovi. Kuid nagu nonde kleepsude eemaldamine näitab, ei soovi Bayern taolistest meeldetuletustest kuuldagi.

Elias Canetti on teinud huvitava tähelepaneku, märkides, et kristlased tõid kreeka jumalate hävitamisel pühakute pilte alla vahel lausa eluohtlikest kõrgustest ning sageli oli kivi, mida purustada püüti, nii kõva, et jõuti vaid pooleldi sihile. Canetti selgitab, et kristlaste hävitustöö pidi eesmärgina hävitama hierarhia, mida nad ei tunnistanud.

Ka Bayerni staadioni lähiümbruses jalutades võib mitmes kohas märgata jälgi seal varem olnud kleepsudest, mis mitme meetri kõrgusel asunud ning mille hävitamist ei kujuta küll teisiti ette, kui selleks mõni erivahend nagu redel või lausa tõstuk appi poleks võetud. Igal juhul on paljud kleepsud jäänud ka kõige parema tahtmise juures lihtsast sirutusulatusest välja, mistõttu nende hävitamise üle arutledes tuleks mõelda, et energia jäävuse seaduse kohaselt on tagajärg võrdne kulutatud jõuga. Bayern pingutab tõesti nii väljakul kui väljaku kõrval.

Veelgi tähenduslikumaks muutuvad aga nood staadioni lähiümbruses aset leidvad kleepimis-, ülekleepimis- ja hävitamisaktsioonid, kui võrrelda neid atmosfääriga, mida pakutakse mõnesaja meetri kaugusel sajaprotsendiliselt Bayerni poolt kontrollitavas muuseum-ruumis.

Kui muuseumi väljapanek koosneb statistikast, panegüürikast ja hagiograafiast, siis staadioni lähiümbrus, kui oskuslikult vaadata, pakub kõike seda, millest muuseum vabastatud on. Staadioni kõrvalt leiame põneva sotsiaalse ajaloo, n-ö märke elust enesest. Kui muuseumis on kõik viited indiviidile ähmastatud, kus iga indiviid, olgu ta mängija või fänn, täidab vaid talle klubi poolt määratud rolli, siis staadioni kõrval avaldub indiviid terviklikumana, koos oma soovidega, vigadega, kartustega.

Kõik see, mis ametlikus muuseumis ütlemata jääb, leiab kajastamist staadioni kõrval, kusjuures iga kleepimine, ülekleepimine või hävitamine seda mitmekordselt võimendab.

Ütleksin neile uurijatele, kes Flicki väidet empiiriliste andmetega täita soovivad, et Bayerni kodustaadion võib selleks väga häid võimalusi pakkuda, kuid seda vaid juhul, kui selle sees ja väljas toimuv omavahel suhtlema sundida.

Lõpetuseks annan taolise uurimustöö jaoks ka ühe potentsiaalselt põneva stardikoha. Sattusin sellele peale muuseumi kinos, mille õhukese programmi ühe osa moodustas Müncheni filharmooniaorkestri 2013. aasta kevadel salvestatud Bayerni hümn, mis ka Youtube'i vahendusel nähtav. Vastuolu tegelikkuse ja Bayerni enesepildi vahel, mis teose lõpus kulminatsioonini jõuab, on kohati lausa lummav. Sellised said tolle hümni sõnad, mis siin toore tõlkena ka eestindatud on.

***

Auf dem Weg zum grössten Titel,/ Bayern München stark wie nie./ Frühsten Meister aller Zeiten,/ Schweini, Müller, Lahm, Ribery./ Mit Jupp Heinckes an der Spitze/ ist das Triple nah wie nie./ Holt den Henkelpott nach München,/ Stern des Südens,/ MIA SAN MIA!/ München/ München Bayern/ holt den Pokal/ endlich/ endlich HOAM/ IT´S COMING HOAM!/ Ihr seid die Besten,/ die Welt schaut auf Euch,/ die Champions!

Teel kõige suuremate tiitliteni,/ Müncheni Bayern, tugevaim kui iial varem./ Kõigi aegade varaseim meister,/ Schweini, Müller, Lahm, Ribery./ Tippu välja, Jupp Heinckesiga koos/ kolmikvõit lähemal, kui kunagi varem./ Meistrite Liiga karikas, tooge see Münchenisse/ Baierimaa tähed,/ MIA SAN MIA/ München/ Müncheni Bayern/ võitke see karikas/ viimaks/ viimaks KOJU/ IT´S COMING HOAM!/ Teie olete parimad/ ja maailm imetleb teid/ tšempionid!

***