12 aastat väldanud jalgpalli maailmameistrivõistluste needus jätkus Venemaal, sest tiitlikaitsja piirdus vaid kolme mänguga. Paberil iga positsioon vääriliselt mehitatud, alagrupist edasipääs loomulik ning fännidel ootused näha võitlust kõrgete kohtade nimel - see kõik pidi iseloomustama tänavust Saksamaa koondist. Reaalsus kujunes täiesti teistsuguseks.

MM-iks valmistumine kulges sakslastel tuttavas rütmis. Teeniti napp 2:1 võit Saudi Araabia üle ja kaotati kodupubliku silme all 0:2 finaalturniirilt eemale jäänud Austriale. Midagi sarnast juhtus 2014. aastal, kui viigistati Kameruniga 2:2 ja purustati Armeenia 6:1, kuid kõigele vaatamata tõsteti 13. juulil Rio de Janeiros võidukarikas pea kohale.

Nüüdki oli teada, et ei Mehhiko ega Rootsi tule mütsiga lööma ja igal juhul tehakse sakslaste elu võimalikult raskeks. Saksamaa näitas oma tavapärast stiili, kus domineeriti ja tekitati võimalusi, ent raskusi oli sihile jõudmisega.

Seda pealtnäha ajutist probleemi iseloomustas ideaalselt avamängu 0:1 kaotus Mehhiko vastu. Rootsilt saadi vaatamata Toni Kroosi hilisele supertabamusele võit jõuga kätte, aga ka seal võinuks tulla pingevabam mäng. Tujutus ja suutmatus lõi kõige ehedamas võtmes välja Lõuna-Korea vastu. Löö üks värav ära, Rootsi nüpeldab samal ajal Mehhikot (lõpuks 3:0 võit Rootsile) ja sa oled alagrupist edasi - lihtne öelda ja Saksamaa-sugusele meeskonnale kindlasti lihtne järgi teha, kuid Lõuna-Korea noppis 2:0 võidu. Venemaale kohale sõitnud fännide näoilmed peegeldasid vaid üht mõtet: piinlik.

Bayerni ebaõnnestumiste mõju koondisele

Nagu tavaks saanud, on Saksamaa rahvuskoondises arvestatav hulk mängumehi Müncheni Bayernist. Võrreldes eelmise MM-iga polnud sel korral valikus Philipp Lahmi, kes on karjääri lõpetanud ja Bastian Schweinsteigerit, kes naudib MLS-i ja valmistub vaikselt samuti putsasid varna riputama. Nelja aasta eest võinuks eeldada, et Bayerni osakaal koondises on mõnevõrra väiksem, kuid võta näpust.

Joachim Löw kaasas valikusse sisuliselt terve Bayerni kaitseliini, kuhu kuulusid Joshua Kimmich, Jerome Boateng, Mats Hummels ja Niklas Süle. Mõistagi ei puudunud klubi esikinnas Manuel Neuer. Poolkaitsesse kutsuti veel ametlikult 1. juulist Schalke meeskonnast üle tulnud Leon Goretzka ning Sebastian Rudy.

Selline valik valmistas nii mõnelegi üllatuse ja ehk isegi põhjusega. Bayern on viis aastat püüdnud Meistrite liiga võitu, kuid tulutult. Koguni kolmel korral on takerdutud Real Madridi otsa. Hooajal 2014/2015 lõpetas teekonna Barcelona ja aasta hiljem Atletico Madrid. Saksamaa meistritiitel Bayerni mängijatele kuigi palju enesekindlust ega rahulolu enam ei paku ja see võis mingis osas mõjutada koondise käekäiku.

Kahtlemata ei saa väita, et Hummels, Boateng või Kimmich oleks MM-il halvasti tegutsenud, sest maailmaklassilist tegutsemist oli väljakul ikkagi näha. Mööda ei saa vaadata aga faktist, et MM-il lasti kolme mängu peale endale neli väravat lüüa ja pea terve kaitseliin koosnes Bayerni meestest.

Kõige tipuks usaldas Löw väravapostide vahele Neueri, kes oli jalaluumurrust taastumas ja saabus MM-ile sisuliselt mängupraktikata. Samal ajal istus pingil Barcelona vaieldamatu esinumber Marc-Andre ter Stegen. Paljude, isegi legendaarse Oliver Kahni arvates pidanuks Neuer ära hoidma mehhiklaste värava, mis maksis Saksamaale kolm punkti. Seda ta aga ei suutnud ja ter Stegenit platsile ei lastud. Miks eelistati varasemaid saavutusi ja kogemusi mängupraktikale? Vastust teavad Löw ja koondise abitreenerid.

Ootamatu skandaal türklaste leeris

Türgi juurtega mängumehed Saksamaa koondises pole mingi eriline nähtus. Nüüdki oli neid koondises kaks: Mesut Özil (Londoni Arsenal) ja Ilkay Gündogan (Manchester City). Mõlemad Inglismaa kõrgliiga karastusega mehed on varemgi koondise eest mänginud ja Özil nelja aasta eest MM-tiitligi võitnud.

Enne finaalturniiri algust lahvatas nendega seoses suur skandaal: Londonis olles kohtuti Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoganiga ja riputati sotsiaalmeediasse üles ühiselt tehtud pilte. Lisaks Özilile ja Gündoganile oli koosviibimisel ka Evertoni ründaja Cenk Tosun, kellel Saksamaa koondisega igasugune side siiski puudub.

Esialgu ei tundu midagi kummalist, kui vahetatakse sõnu oma teise kodumaa riigipeaga. Mööda ei saa vaadata siiski asjaolust, et Saksamaa, Euroopa Liidu ja Türgi omavahelised suhted pole hetkel just kiita. Kahe riigi erimeelsuste üheks peamiseks põhjuseks peetakse 2016. aastal Türgis aset leidnud riigipöördekatset, mis päädis lõpuks tuhandete inimeste vahistamisega. Nende seas oli ka Saksamaa kodanikke.

Saksamaa jalgpalliliidu president Reinhard Grindel kritiseeris Özili ja Gündogani tegevust. Tegevdirektor Oliver Bierhoff lisas, et mõlema mängumehega tuleb jutuajamine. Sellega skandaal ei piirdunud ja kontrollkohtumises Austriaga vilistasid fännid oma poolkaitsjad välja. Kõige krooniks oli krahhiga lõppenud MM ning Özil otsustas koondisekarjäärile 29-aastaselt joone alla tõmmata. Oma otsuses viitas ta rassismile.

Mitmed endised mängijad ja Saksamaa jalgpalli eestkõnelejad kritiseerisid muuhulgas Özili esitust MM-il. Näiteks põrutas Lothar Matthäus, et poolkaitsja pole juba viimased poolteist aastat erilist muljet avaldanud.

Avalikkuseni need jutud täismahus ei jõua, aga küllap tekitas Özili ja Gündogani teema koondiseski sisepingeid. Jääb üle ainult spekuleerida, mis olnuks siis, kui nende asemel oleks Löw kaasanud klass madalama kaliibriga mängumehed. Tõele au andes ei säranudki kumbki sel korral koondises. Özil sai kirja kaks täismängu, kuid ühtegi väravat ega väravasöötu tema nimele ei jäänud. Samad näitajad ilmestavad ka Gündogani, aga tema sai üldse mängida kõigest 59 minutit.

Kas Löw mõtles meeskonna komplekteerimisel üle?

2006. aastast Saksamaa koondise eesotsas tegutsenud Joachim Löw sõlmis kuu aega enne MM-finaalturniiri algust uue lepingu ning jätkab peatreenerina 2022. aastani. Tema juhtimisel triumfeeriti Brasiilias toimunud maailmameistrivõistlustel, võideti aasta eest Maailmajagude karikas, korra on pääsetud Euroopa meistrivõistlustel finaali ja kahel korral poolfinaali. Pole küsimust, et siit kumab läbi stabiilsust ning Saksamaa jalgpalliliidu poolt oli igati loogiline samm Löwiga koostööd jätkata.

Igal treeneril on koosseisu osas oma nägemus ja paratamatult jääb alati keegi eemale. Peale selle tuleb vanadele tegijatele leida aja möödudes asendused, mis tähendab suuremas osas järelkasvule mõtlemist.

Sel korral tegid Saksamaa eest oma MM-debüüdi koguni 13 mängijat, kelle seas oli karjääri jooksul mitmeid vigastusi seljatanud Dortmundi Borussia ääreründaja Marco Reus. Võimalust ei saanud aga lõppenud liigahooaja vaat üks säravamaid nimesid - Premier League'i aasta noormängija, Inglismaa meister Manchester Cityga ja 22-aastasena Pep Guardiola juhendatavas klubis põhimängijaks tõusnud Leroy Sane teeneid ei vajatud.

4. juunil andis Löw teada lõpliku 23-mehelise nimekirja mängijatest, kes Venemaale sõidavad. Lisaks Sanele tõmmati sealt maha Leverkuseni Bayeri keskkaitsja Jonathan Tah ning väravavaht Bernd Leno. Võimalust ei saanud teiste seas Freiburgi ründaja Nils Petersen, kes oli tegelikult juba algusest peale ekspertide arvates üllatusnimi.

Mõistetamatu oli ja ilmselt praeguseni on Sane eemale jätmine. Terav ja suurepärase tehnilise pagasiga vasakäär tegi äärmiselt hea hooaja ning sotsiaalmeedia läks Löwi otsuse peale lausa hulluks. Mida peab veel tegema, et koondisesse pääseda? Üks fänn näiteks kirjutas, et kui Sane oleks inglane, astuks ta igal juhul nende algkoosseisus platsile.

Kriitikat ja arusaamatust oli palju ning muidugi pidi Löw oma valikut põhjendama. "Väga tihe rebimine oli. Mõlematel (Sanel ja Julian Brandtil - M. R.) on suurepärased oskused, nad on kiired ja hea tehnikaga. Leroy on suur talent ja ta tuleb veel siia tagasi. Peame temaga veelgi rohkem tööd tegema septembrist alates. Ta tegutses Austria vastu hästi," rääkis Löw pressikonverentsil sport.de-le.

"Pidime otsuse langetama. Meeskond peab olema tasakaalus ja me ei saa võtta mängijat ära kaitsepositsioonilt ning öelda, et võtame asemele ründemängija. Kui midagi kaitses juhtub, siis vajame alternatiive. Seega pidingi raske otsuse vastu võtma."

Hooajale tagasi vaadates olid Sane ja Brandt statistika osas küllaltki sarnased. City mängumehe arvele jäi 35 mängu, 11 väravat ja 15 väravasöötu. Brandtil oli vastu panna 39 mängu, 12 väravat ja kolm väravasöötu. Samas ei teinud viimane neist kaasa üheski eurosarjas ja tuleb tunnistada, et Inglismaa kõrgliigas on meeskondade vahel tihedam konkurents. 

Brandt ei teinud sugugi halva MM-i. Ta sai küll kolme kohtumise peale mängida vaid 19 minutit, kuid see-eest valmistas vastastele ohtu, tabades kahel korral posti. Kunagi ei saa aga teada, kas Sane abiga oleksid pallid lennanud võrku või kas äärelt tulnud tsenderdused oleksid veelgi paremad olnud. Äkki oleks Sane olnud sakslaste oma Kylian Mbappe?

Ei pea pikalt analüüsima sakslaste tulevikku. Materjali jagub igale positsioonile - kas maailmaklassilist, näitab juba Kataris toimuv MM - ning jalgpallimaast räägime siinkohal ka edaspidi. Vaatamata ebaõnnestumisele ei vallandatud Löwi ja probleemidega tuleb tal endal tegelema hakata. Olgu see koondise mõneti liigne sõltuvus Bayerni mängijatest, segadused Türgi päritolu mängijatega või koosseisu otsimine, kes oleks järgmisel suurturniiril igas elemendis motiveeritud ning pakataks enesekindlusest. 2018. aasta jääb Saksamaale paraku meelde äärmiselt mõru maiguga, kust pole midagi endaga kaasa võtta. Isegi mitte karmi õppetundi.