Teist korda Eesti meistriks tulnud FC Flora ääreründaja Henrik Ojamaa märkis pärast hooaja viimases mängus Nõmme Kaljuga tehtud 0:0 viiki, et on meeskonna saavutuse üle väga uhke.

"Eelmisel hooajal saime korraliku seljavõidu, saime ainult ühe kaotuse ja edestasime Levadiat 18 punktiga. Tänavune hooaeg kätkes endas hoopis teistsuguseid väljakutseid ja et see lõpuks meistritiitliga lõppes, on väga-väga tore. Oleks tahtnud võiduga võtta, aga õnneks polnud vaja. Olime varem väikese vahe sisse teinud ja sellest piisas," sõnas Ojamaa.

Kohtumise 89. minutil kaikus üle Sportland Arena Ojamaa hüüe: "Kutid, väravat on vaja!" Nimelt oli Levadia löönud Paides äsja 2:2 värava ning reaalseks muutus oht, et nad asuvad ka juhtima, mis tähendanuks, et Florale enam 0:0 viigist ei piisa.

"Ma ei saanud täpselt aru, mis olukord on. Ühtepidi kuulsin, et lauldi "Eesti meister", mis oli väga tore. Teistpidi vahetuspingil olid väga tõsised näod. Ma ei saanud täpselt aru, mis toimub. Ei mäletagi teist sellist kogemust. Midagi uut," sõnas ta. Kas uut ja ägedat? "Kui hästi lõpeb, siis ikka äge!"

Flora meistritiitli võti peitus Ojamaa hinnangul kannatlikkuses ja ühtehoidmises. "Suvel oli kehv periood ja meil oli meeskonnaga istumine ja arutasime, et hakkab käest ära libisema. Ent suutsime sealt madalseisust välja tulla.

Keegi poleks arvanud, et lõpuks mängib Lilander – Veering paar keskkaitses nii palju mänge. Alustasime hooaega kuue keskkaitsjaga. Tundus, et seal küll ei tohiks küll muret tekkida, aga nagu öeldud – meile tulid teele erinevad väljakutsed. Väga uhke meeskonna üle, et suutsime võitjana üle joone saada!"

Esimese poolaja kaheksandal lisaminutil luhtunud penalti kohta kostis Ojamaa järgmist: "Kui keskele lüüa, siis ei pea nii üles lööma! Aga penaltiga on nii, et parem võtta vastutus ja lüüa mööda, kui pärast mõelda, et mul polnud julgust seda vastutust võtta. Päike tõuseks homme ka siis, kui asjad oleks läinud teistpidi. Oleks selle eksimusega suutnud elada küll."