Premium liigas on pidada veel ainult viimane voor, nii et aeg on avaldada kokkuvõte kõikidest nendest kategooriatest, mis muudesse hooaja kokkuvõtetesse ei mahu.

• Vaata parimaid ja halvimaid üleminekuid, parimaid noori ja vanameistreid, enim arenenud mängijaid, samuti parimaid kaitsjaid, parimaid poolkaitsjaid, parimaid ründajaid ja väravavahte.

Kui homme kirjutame hooaja suurimatest üllatustest ja pettumustest, siis täna vaatame üle treenerid, ämbrid, ebaõnnesõdurid ... ja nii edasi.

NB! Siin ja edaspidi pakutavad "eelnimekirjad" on sündinud toimetuse ühise hääletuse tulemusel ja koostatud vaid tutvustaval eesmärgil. Lõplik fännide lemmik selgub suurel hääletusel, kus igaüks saab valida endale meelepäraseimad Premium liiga pallurid. Hääletus avatakse päev pärast hooaja lõppu ehk 6. detsembril ning parimate valimiseks on aega kaks nädalat.

Parimad treenerid

Tallinna Flora peatreener Jürgen Henn on teinud sel aastal head tööd paralleelselt kahel rindel - Eesti Premium liigas ja eurosarjades. Ta viis esimese juhendajana Eesti klubi eurosarja alagrupiturniirile ning on seal saavutanud ühe võidu ja kaks viiki. Kui mõlemas võistlussarjas on veel pidada üks voor, omab Flora endiselt võimalust tulla nii Eesti meistriks kui ka pääseda Konverentsiliigas alagrupist edasi. Olgugi, et neist viimane on ebatõenäoline. Eesti klubide kohta harukordselt tiheda kalendri, koroonaisolatsioonide ja koondisepauside kiuste on Henn suutnud säilitada rahulikkuse ning hoida meeskonnas pinged madalatena. Soccernet.ee lugejad on valinud ta juba parimaks juhendajaks kaks aastat järjest, tänavune tunnustus oleks talle kolmas.

Enne viimast vooru hoiab aga liidrikohta Marko Savici ja Vladimir Vassiljevi tüüritav Tallinna Levadia. Treeneriduo on pannud meeskonna mängima atraktiivset, pallivaldavat stiili (Levadia pallivaldamisprotsent on selgelt Premium liiga parim) ning samal ajal tootma ka tulemusi - 31 liigamängust on võidetud 25. Kuigi Levadia pink on pikk ja kõik tahaksid mängida, on treenerid suutnud tekitada erinevate tiimiürituste ja hotellilaagri abil suures koosseisus ühtse tugeva meeskonnavaimu, keegi ei paista jonnivat.

Esiletõstmist väärib ka FC Kuressaare peatreener Roman Kožuhhovski, kelle käe all saavutasid saarlased kümneliikmelise kõrgliiga ajaloos oma parima, seitsmenda koha. Eriti võimas oli Kuressaare hooaja teine pool - kui esimese 15 mänguga teeniti 10 punkti, siis viimase 15 mänguga 24 punkti. Kure on ainsana suutnud sel Premium liiga hooajal tiitlikaitsjat Florat võita, märkimist väärivad ka 3:0 võit Nõmme Kalju üle, 6:0 võit Pärnu Vapruse üle ning Flora ja Paide Linnameeskonnaga tehtud 2:2 viigid. Keerulistes olukordades Kožuhhovski ei hala, vaid leiab loomingulisi lahendusi, nagu oli Rauno Tutki kasutamine wing-back'ina. Ta on nii hea suhtleja, et on suutnud eesti keelt valdamata jalgpallikeeles mängijate hinge pugeda ja nende usalduse võita. Kožuhhovski on tabeli teise poole meeskondades ainus peatreener, kellega hooaja käigus ega järel koostööd ei lõpetatud.

2020: 1. Jürgen Henn, 2. Vjatšeslav Zahovaiko, 3. Dmitrijs Kalašnikovs
2019: 1. Jürgen Henn, 2. Vjatšeslav Zahovaiko, 3. Roman Kožuhhovski
2018: 1. Sergei Frantsev, 2. Aleksandar Rogic, 3. Kaido Koppel
2017: 1. Arno Pijpers, 2. Igor Prins, 3. Aivar Lillevere
2016: 1. Aleksandr Puštov, 2. Argo Arbeiter, 3. Igor Prins
2015: 1. Norbert Hurt, 2. Marko Lelov, 3. Meelis Rooba 
2014: 1. Marko Kristal, 2. Sergei Frantsev, 3. Norbert Hurt
2013: 1. Marko Kristal, 2. Sergei Ratnikov, 3. Meelis Rooba
2012: 1. Igor Prins, 2. Marko Kristal, 3. Meelis Rooba
2011: 1. Martin Reim, 2. Meelis Rooba, 3. Igor Prins
2010: 1. Martin Reim, 2. Marko Kristal, 3. Igor Prins
2009: 1. Igor Prins, 2. Norbert Hurt, 3. Marko Lelov
2008: 1. Pasi Rautiainen, 2. Fredo Getulio Aurelio, 3. Igor Prins
2007: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Aavo Sarap
2006: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Sergei Ratnikov
2005: 1. Sergei Ratnikov, 2. Vjatšeslav Bulavin, 3. Tarmo Rüütli

Parim publik/fännid

Publiku mõttes on tänavune aasta nigel - absoluutselt kõikidel Premium liiga klubidel on keskmine kodupubliku number väiksem kui mullu, kuigi sportlikult pole liiga nõrgemaks ega ebaühtlasemaks jäänud.

Hooaja kõrgeima publikunumbri eest tuleb kiita Pärnu Vaprust, kelle kodumänge on vaadanud keskmiselt 495 inimest. Kiitus on seda asjakohasem, et Vaprus jäi viimaseks ning sai neli kuueväravalist kaotust. Isegi hooaja viimases kodumängus, kui püsimajäämislootus oli kadunud, oli Pärnu rahvas truult oma vutimehi staadionil toetamas ja hüüdmas: "Vaprus võitleb lõpuni, jah-jah!"

Tallinna Flora kodumängudel loodi "päris jalgpalliatmosfäärile" kõige sarnasem tunne, kuna lõunatribüüni fännid on häälekad. Flora sotsiaalmeediast ja maitsekatest vaheajamängudest on näha, et publiku nimel vähemasti pingutatakse.

Mainida võib ka Paide Linnameeskonda, kelle keskmine kodupubliku number on eelmise aastaga võrreldes langenud kõige napimalt (257-lt 256-le) ning kelle kodumängudel müüakse Soccernet.ee toimetuse hinnangul kõige maitsvamaid pirukaid. Samuti on rõõm näha, et Tallinna Levadia ultrafännid on hooaja teiseks pooleks uuesti välja ilmunud. Grupp Nõmme Kalju fänne on oma lemmikklubi kehvast ja skandaaliga alanud hooajast hoolimata meeskonnale truuks jäänud.

2020: 1. Tallinna Flora, 2. Kuressaare, 3. Paide Linnameeskond
2019: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Paide Linnameeskond
2018: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2017: 1. Tallinna Flora, 2. Nõmme Kalju, 3. Tartu Tammeka
2016: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2015: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2014: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2013: 1. Tartu Tammeka, 2. Nõmme Kalju, 3. Tallinna Levadia
2012: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2011: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Tammeka
2010: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2009: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2008: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Maag Tammeka
2007: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Maag Tammeka, 3. Pärnu Vaprus
2006: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Flora, 3. Pärnu Vaprus
2005: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Levadia, 3. Tallinna Flora

Aasta mängud

Juba teises voorus sai näha põnevat seitsmeväravalist lahingut Levadia - Legion 4:3 (20. märtsil), mida vürtsitas lakkamatu lumesadu. Kõik kolm Legioni tabamust kanti endiste Levadia meeste arvele (Nikita Andrejev 2, Aleksandr Dmitrijev). Kohtumises sai näha ka Brent Lepistu telefonikõne-tähistust jalgpalliliidu kontori suunas. 3:3 viigiseisult lõi Robert Kirss otsustava värava 83. minutil.

Šokeeriva asjade käigu pakkus Levadia - Paide 0:4 (18. aprillil), kus Paide lõi väravaid täpselt kümneminutiliste vahedega (10., 20., 30., 40.) ning juhtis juba esimese poolaja lõpuks neljaga. Teise kolmveerandtunni alguses võttis Maksim Podholjuzin punase kaardi. Paide tõusis tol hetkel Premium liiga liidriks. Veel samal päeval andis üllatava tulemuse ka Kalju - Vaprus 0:1 (18. aprillil), kus pärnakatele tõi hooaja esimese võidu Virgo Valliku soolorünnak, mis valiti Premium liiga aprillikuu ilusaimaks väravaks.

Legion - Levadia 2:3 (29. mail) polnud vähemhaaravam kui nende meeskondade esimene omavaheline kohtumine. Levadia läks 3:0 juhtima, kuid mängis viimased pool tundi kahe keskkaitsja (Anton Tolordava, Luka Lukovic) eemaldamise tõttu üheksakesi ning Legion jõudis 79. minutiks kaotusseisu minimaliseerida. Väärib märkimist, et vahetusest sekkunud Lukovic tegi oma Premium liiga debüüdi, aga jõudis väljakul olla vaid seitse minutit ja saadeti sealt siis punase kaardiga minema.

Uskumatut tagasitulekut pakkus Flora - Paide 3:3 (30. juunil). Paide oli võõrsil tiitlikaitsja vastu veel 85 minuti täitudes 0:3 kaotusseisus, aga suutis seejärel laduda kolm hilist väravat, kusjuures Hindrek Ojamaa viigivärav sündis kõige viimasel rünnakul. See tagasitulek tegi silmad ette ka kaks päeva varem EM-i kaheksandikfinaalides nähtule, kus Šveits ronis normaalaja lõpus Prantsusmaa vastu ning Horvaatia Hispaania vastu välja 1:3 kaotusseisust.

Kuressaare - Flora 1:0 (14. augustil) oli šokeeriv, sest Kuressaare asus enne kohtumist viimasel tabelireal ning Flora polnud veel ühtki mängu kaotanud (see on siiamaani tiitlikaitsja liigahooaja ainus kaotus). Saarlaste värava lõi penaltist kaptenipaela kandnud Märten Pajunurm, kes oli olnud ainsa tabamuse autoriks ka 2012. aasta märtsis, kui Kure oli viimati Flora alistanud. Flora peatreener Jürgen Henn tunnistas pärast kohtumist: "Võib isegi öelda, et piinlik esitus."

Kuressaare sepistas oma hooaja teise suure üllatuse mängus Kalju - Kuressaare 0:3 (11. septembril). Selline skoor oli seda ootamatum, et varem polnud Kure Premium liigas Kaljut võitnud 33 katsega mitte kordagi. Selle hooaja kahe eelneva omavahelise kohtumisega polnud saarlased löönud nõmmekatele ühtki väravat. Kurel oli lisaks kolmele väravale häid võimalusi veel, korra tabati posti.

Hooaja skandaalseimaks mänguks oli Paide - Levadia 0:3 (12. septembril), mille järel Paide nimetas Grigori Ošomkovi vilepartiid absurdseks ja häbiväärseks. Vaidlusi põhjustasid peamiselt kohtunike kolm suurt otsust: Abdul Razak Yusifi avapoolaja punane kaart, Henri Anieri penaltijärgse värava tühistamine ning Levadia kasuks määratud penalti. Üldiselt kohtunike esitusi mitte kommenteeriv Eesti Jalgpalli Liit tunnistas paar päeva hiljem avalikult, et Ošomkov tegi olulisi eksimusi.

Kuressaare polnud ainus tabeli alumise neliku võistkond, kes tippklubisid üllatas. Mängus Tulevik - Levadia 3:2 (16. oktoobril) kaitses Tuleviku väravat 17-aastane Kaupo Kruusmäe, kes tegi alles oma karjääri kolmanda Premium liiga mängu, ning skoori avas tabeliliider Levadia. Kaheksandal kohal paiknenud viljandlased vastasid aga kolme tabamusega ning said lõpuks napi võidu.

Elamuse pakkus ka Flora - Kuressaare 2:2 (24. oktoobril), kus vahetusmees Otto-Robert Lipp tassis kahe suurepärase väravaga saarlased lõpus 0:2 kaotusseisust välja. Lipu mõlemad tabamused kandideerisid Premium liiga kuu ilusaimaks väravaks ning neist üks võitiski hääletuse. 2:2 viigiväravale järgnenud mängu viimastel üleminutitel oli platsil tavapäratu kaootiline vaatepilt, kus keskväli oli tühi ja mõlemad proovisid palli viia kaitsjatega tugevdatud edurivini, kuna viigiga polnud täiesti rahul ka Kure, kes vajas esikuuikusse pääsemiseks kolme punkti.

Tiitli suhtes on kõige otsustavamad mängud Levadia - Flora 1:5 (1. detsembril) ning eesootav Flora - Levadia (5. detsembril). Põnevamat lõpplahendust poleks Eesti jalgpallisõpradel võimalik soovida - meister selgub kõige viimases mängus, kus kaks tiitlipretendenti, kaks suurt rivaali lähevad omavahel vastamisi.

2020: 1. Paide - Kalju 7:4 (6. detsembril), 2.-3. Trans - Levadia 4:4 (27. juunil), 2.-3. Paide - Flora 1:7 (29. novembril)
2019: 1. Tammeka - Trans 6:4 (16. augustil), 2. Flora - Levadia 2:1 (18. septembril), 3. Paide - Levadia 3:1 (9. novembril)
2018: 1. Flora - Kalju 3:3 (2. mail), 2. Flora - Levadia 2:2 (23. mail), 3.-4. Flora - Kalju 2:2 (7. oktoobril), 3.-4. Levadia - Tammeka 0:1 (5. augustil)
2017: 1. Flora - Levadia 3:3 (14. juulil), 2. Tammeka - Infonet 2:0 (3. märtsil), 3. Levadia - Infonet 3:2 (30. septembril)
2016: 1. Kalju - Infonet 1:2 (5. novembril), 2. Flora - Sillamäe 3:3 (29. oktoobril), 3. Flora - Levadia 6:1 (1. augustil) 
2015: 1. Paide - Kalju 5:4 (14. augustil), 2. Levadia - Flora 0:2 (31. oktoobril), 3. Pärnu - Tammeka 4:2 (14. märtsil)
2014: 1. Levadia-Kalju 3:2 (4. oktoobril), 2. Flora-Levadia 1:2 (18. oktoobril), 3. Infonet-Flora 2:3 (23. mail) 
2013: 1. Kalju-Flora 4:3 (31. mail), 2. Levadia-Kalju 2:1 (1. oktoobril), 3. Tammeka-Levadia 2:1 (6. augustil)
2012: 1. Levadia-Flora 5:4 (20. augustil), 2. Flora-Kuressaare 0:1 (31. märtsil), 3. Kalju-Levadia 2:2 (1. septembril)
2011: 1. Flora-Kalju 3:3 (3. juulil), 2. Kalju-Flora 3:0 (10. septembril), 3. Levadia-Paide 0:1 (18. oktoobril)
2010: 1. Levadia-Flora 2:2 (25. juulil), 2. Flora-Levadia 2:0 (16. oktoobril), 3. Tammeka-Flora 2:1 (2. oktoobril)
2009: 1. Kalju-Flora 3:2 (12. septembril), 2. Levadia-Flora 3:2 (20. juunil), 3. Levadia-Paide 4:2 (10. novembril)

Aasta ämbrid

Kui ülejäänud kohtumistes selgus võitja väljakul, siis 21. juuni mängus, mille Tulevik platsil algselt Vapruse vastu 1:0 võitis, sai Tulevik lõpuks tehnilise -:0 kaotuse. Nikita Komissarovi 90+7. minuti värav oli tõstnud viljandlaste emotsioonid lakke ning seda valusam oli tagantjärele kuulmine, et see tabamus ei tähendanud midagi. Tulemuse tühistamise põhjuseks oli see, et vahetusest sekkunud Abubakir Muidinov jäi Tuleviku eksimuse tõttu protokolli kandmata. Vaprus sai tasuta kolm punkti juurde ning viljandlaste ja pärnakate vahe vähenes tol hetkel kolmepunktiliseks.

21. augustil unustas Narva Trans särgid koju, kui läks mängima Tallinnasse Nõmme Kaljuga. Jalgpalliliidu varudest leiti punased mängusärgid, mida väidetavalt oli kunagi ammu kandnud Ida-Virumaa koondis. Seetõttu ei klappinud paljude mängijate püksi- ja särginumbrid.

Kalju jäi aga märtsis Fredo Getulio Aurelio ahistamisskandaali tõttu ilma oma särgisponsorist. Kalju algne reaktsioon skandaalile ei olnud kuigi õnnestunud, kuna Getuliot ei kiirustatud kohe hukka mõistma. See mõjus halvasti nii Nõmme klubi mainele kui ka rahakotile, pärast suursponsori kadumist mängis meeskond teibitud särkidega.

12. septembril põhjustas skandaali Grigori Ošomkovi juhitud brigaadi kohtunikutöö Paide - Levadia mängus. 27. minutil, kui seis oli 0:0, eemaldati Paide poolkaitsja Abdul Razak Yusif, kes pidanuks pääsema kollase kaardiga. Avapoolaja lõpus ei lugenud Ošomkov ära Henri Anieri penaltijärgset väravat, kuna oli otsustanud, et penaltilöök jääb poolaja viimaseks löögiks, kuigi optimaalsem olnuks lubada olukord lõpuni mängida. Teisel poolajal määras vilemees Levadia kasuks penalti olukorras, kus pall tabas loomulikus asendis olnud Edgar Turi kätt. Paide leer oli 0:3 kaotatud mängu järel mõistagi raevunud ning kaks päeva hiljem tunnistas ka jalgpalliliit avalikult, et kohtunik tegi olulisi eksimusi.

Paidele endale võib aga tuhka pähe raputada seoses Sekou Camara viisa puudumisega. Guinea kodanik pidi enne euromänge Eestist lahkuma, kuna oli siin viibinud juba rohkem kui kuu aega ilma seadusliku aluseta. "Tal oli kehtiv töötamise registreerimine ja kehtiv reisidokument, aga jäime ise muude asjade tegemiste kõrval hiljaks, et pikendada tema viibimisõigust ja hankida talle viisa," tunnistas Paide tegevjuht Jaanus Pruuli.

Kalju tegi nii oma aasta esimeses karikamängus kui ka kahes liigamängus esimesel minutil KTM-vahetuse, kuna meeskonnal polnud piisavalt heal tasemel KTM-mängijaid, et nendele rohkem mänguaega usaldada. Kuna Premium liiga kohtumistes on lubatud teha vaid kolm vahetust, võtab nii kiire lüke kohe edasisi käike vähemaks (ja jätab lisaks välismaailmale kehva mulje). Nii esimeses kui ka teises Premium liiga kohtumises vahetati avaminutil välja Kristjan Rattasepp ja sisse Vladislav Veremejev.

Haruldase "saavutusega" sai hakkama Levadia keskkaitsja Luka Lukovic, kes pääses väljakule kahes Premium liiga mängus ning teenis mõlemas punase kaardi. Debüütmängus Legioni vastu jõudis ta vahetusest sekkumise järel platsil olla vaid seitse minutit, siis võttis ta viimase mehena Aleksandr Šapovalovi maha. Kuna Levadia oli selleks hetkeks juba vähemuses, jättis pikk serblane meeskonna viimaseks pooltunniks lausa üheksakesi. Teise mängu ja teise punase sai Lukovic kohtumises Tammekaga, kui ta põhjustas ühtlasi penalti, millest tartlased vähendasid lõpuminutiteks vahe minimaalseks. Ühe punase kaardi sai Lukovic ka Esiliigas.

Vjatšeslav Zahovaiko ja Karl Mööli konflikti tõttu kaotas Paide suvel ühe põhimehe FC Kuressaarele. "Laskumata detailidesse, pidas peatreener vajalikuks minna minu suhtes isiklikumaks, kui olukord nõudis," ütles Mööl, kelle Kuressaare hea meelega vastu võttis.

Levadia kapten Brent Lepistu ja Legioni parim väravakütt Aleksandr Šapovalov tõmbasid endale kaela pahandusi seoses koondistega. Lepistu tegi esmalt Premium liiga mängus väravat tähistades Eesti Jalgpalli Liidu kontori suunas telefonižesti ning rääkis sügisel Betsafe'i jalgpallipodcastis, et kuulub totalitaarses süsteemis koondise jaoks musta nimekirja. U19 koondise peatreenerilt Martin Reimilt kriitikat saanud Šapovalov kirjutas avalikult Soccernet.ee uudise kommentaariumis, et "ainult selline nõrk inimene nagu Reim saab kogu kaotuses süüdistada ühte mängijat ja mitte näha oma vigu". Enda jaoks lihtsamaks kumbki mängija olukordi just ei teinud.

2020: 1. Maksim Lipini dopingujooks, 2. Sergei Lepmetsa karjääri lõpetamise saaga, 3. Flora treenerite reeglite mittetundmine Meistrite liigas
2019: 1. Nõmme Kalju Meistrite liiga mängu kommunikatsioonikrahh, 2. Nikolai Burdakov sõimas ERR-i otseülekandes näo täis Abdoulaye Diallol, 3. Maardu mängis Tuleviku vastu teise poolaja esimesed kuus minutit vabatahtlikult vähemuses
2018: 1. Premium liiga kalender, 2. Mait Toom näitas oma fännidele keskmist näppu, 3. Kalju ründaja Liliu sülistas Kuressaare kaitsja Mario Pruuli peale
2017: 1. FC Infonet sattus impotendi-skandaali, 2. Flora ja Infoneti fännid lasid rusikad käiku, 3. Tapmisähvardus tõi Martin Vungile viiemängulise keelu
2016: 1. Rakvere linnastaadionil mängiti sisuliselt ilma väljaku joonteta, 2. Narva Transi tehniline kaotus, sest aeti sassi kahe liiga karistuse süsteemid, 3. Levadia koosseisuprobleemid, mis tipphetkedel vähendas read üheksa peale
2015: 1. Sergei Pareiko areenilt punase kaardiga lahkumine, 2.-3. Brent Lepistu ja Martin Kase spordirühma asemel täispikka ajateenistusse, 2.-3. Nikolai Mašitševi särgijant hooaja alguses
2014: 1. Kalju avavooru tehniline kaotus Infoneti vastu, 2. Trans unustas vormid koju ja mängis Infoneti kirjadega vestides, 3. Trans mängis suvel kaks mängu väljakumängijaga väravas
2013: 1. Risto Kägo uskumatu kaardisadu, 2. Martin Jõgi osales vale nime all Rahvaliigas, 3. Kohtunik Eiko Saar luges ära Rimo Hundi käega löödud värava
2012: 1. Sami-Sander Kivi omavärav otse karistuslöögist, 2. Siim Luts näitas Tartu fännidele keskmist sõrme, 3. Kohtunik Toomas Nõmmiste luges Kivi omavärava ära
2011: 1. Konstantin Nahki Hitleri-žest, 2. Levadia tehniline kaotus Kuressaarele, 3. Zakaria Beglaršvili põgenemine Florast
2010: 1. Siksten Kasimiri teadmata toimunud üleminek Florast Kuressaarde, 2. Kalju krahhiga lõppenud välismängijate osturalli, 3. Stanislav Pedõki jämedad eksimused Flora väravas
2009: 1. Jaanis Kriska omavärav kohtumise viiendal sekundil, 2. Kalju kasutas Kuressaares lubatust rohkem välismängijaid, 3. Aleksandr Karpõtševi punane kaart tiimikaaslase ründamise eest

Aasta ebaõnnesõdurid

Transi poolkaitsja Deniss Poljakov pidi peaaegu kogu eelmise hooaja vahele jätma, sest sai juba teises liigamängus raske põlvevigastuse. Tänavusel hooajal ebaõnn jätkus - Poljakov jõudis sedapuhku osaleda 11 liigamängus ja sai seejärel uue tõsise põlvetrauma. Kui mullu ütles üles parem, siis tänavu vasak põlv.

Karmi põlvetrauma - ja samuti mitte esimest korda - sai ka Tallinna Flora ründaja, koondisesse kuulunud Mark Anders Lepik. Ta sai vigastada koondise jaanuarikuises treeningmängus ungarlaste Ferencvarose vastu ning pole siiamaani võistlusplatsile naasnud, nii et Premium liiga hooaeg jäi tal tervikuna vahele.

Paide vasakkaitsja Joseph Saliste olukord näis ilus - 19. septembril sai ta Tartus peetud mängu avavile eel kätte Premium liiga augustikuu parima mängija auhinna. Sama kohtumise 33. minutil lõi ta oma hooaja esimese värava, viies Paide 3:0 juhtima (varasema hooaja jooksul oli ta hiilanud seitsme resultatiivse sööduga). Sama mängu teisel poolajal sai Saliste aga parema jala pöialuu murru ning pidi minema operatsioonile, mis lõpetas tema hooaja.

Väravavaht Ingmar Krister Paplavskis Flora põhikoosseisu ei kuulunud ning läks suvel laenulepingu alusel Tulevikku. Viljandlaste eest jõudis ta aga pidada vaid kolm Premium liiga mängu (sealhulgas ühe nullimängu), kui ta juba eriloaga Florasse tagasi kutsuti, sest Evert Grünvald murdis rangluu. Paplavskise jaoks tähendas see tänavuseks hooajaks kõrgliiga mängupraktika lõppu, kuna rohevalgete kindel esikinnas on Matvei Igonen.

Levadia äärekaitsjad Trevor Elhi ja Markus Jürgenson on end varasematel aastatel tõestanud Premium liigas väärtuslike mängijatena, aga tänavu on nende mänguaeg kokku kuivanud. Jürgenson on alustanud põhikoosseisus vaid ühte ja Elhi kuut kohtumist, kuna Levadia kasutab formatsiooni, kus äärekaitsjad puuduvad. Keskel on kolm keskkaitsjat ja kaks alumist poolikut, äärtel on kohta vaid ründavatele meestele nagu Ernest Agyiri, Frank Liivak või Mark Oliver Roosnupp.

Enda jaoks mittesoositud keskkonda on äärekaitsjatest sattunud ka Mark Edur, kes oli varem Tulevikus põhimees ja sai mänguminuteid ka Bulgaaria kõrgliigas, aga pole Kalju särgis Premium liigas hetkekski väljakule pääsenud. Märtsis kuulus ta kunstliku KTM-ina karika veerandfinaalis Kalju põhikoosseisu, aga vahetati kohe esimesel minutil välja.

2020: 1. Enar Jääger, 2. Henri Välja, 3. Otto-Robert Lipp
2019: 1. Albert Prosa, 2. Kevin Kauber, 3. Richard Aland
2018: 1. Martin Miller, 2. Igor Morozov, 3. Dave Moli
2017: 1. Igor Morozov, 2. Janar Toomet, 3. Ofosu Appiah
2016: 1. Hannes Anier, 2. Erik Listmann, 3. Trevor Elhi
2015: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Albert Prosa, 3. Vladimir Voskoboinikov
2014: 1. Artur Rättel, 2. Jarmo Ahjupera, 3. Vjatšeslav Zahovaiko
2013: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Marko Lelov, 3. Artur Rättel
2012: 1. Martin Reim, 2. Vjatšeslav Zahovaiko, 3. Michael Patrick Kaltenhauser
2011: 1. Boriss Dugan, 2. Rauno Alliku, 3. Siim Luts
2010: 1. Siksten Kasimir, 2. Hiroyuki Mitsuyama, 3. Aivar Anniste
2009: 1. Ingemar Teever, 2. Sander Puri, 3. Andre Frolov

Suurimad sammud tagasi

Amir Natho oli mullu üks Premium liiga parimaid poolkaitsjaid ja jagas resultatiivsete söötude arvestuses esikohta. Tänavu langes ta aga Kalju peatreener Sergei Frantsevi soosingust välja ning sai Flora vastu rumala punase kaardi. "Tavaliselt ma oma mängijate tegevusi eraldi ei kommenteeri, aga Natho vedas täna tervet meeskonda alt. Ja ma teen kõik endast oleneva, et ta sellest täpselt aru saaks, sest kollektiiviga ei tohi niimoodi käituda," ütles Frantsev pärast Natho punast kaarti. Suvel siirdus Natho Levadiasse, kuid on sealgi pääsenud põhikoosseisu vaid kolmes liigamängus.

Karl Rudolf Õigus osales mullu 22 Premium liiga kohtumises (neist 13 põhikoosseisus) ja pääses selle aasta alguses Eesti koondisesse. Noorelt mängumehelt võis seega oodata ilusat hooaega, aga tänavu on tema mänguaeg jäänud kõrgliigas mullusega võrreldes üle kolme korra väiksemaks. Eelmisel aastal "suurim samm tagasi" kategoorias esikohale valitud Frank Liivakut, samuti Ernest Agyirit ja Mark Oliver Roosnuppu on Levadia treeneriduo usaldanud äärtel palju rohkem.

Mait Toom oli eelmistel aastatel üks liiga parimaid väravavahte, kuid ei pääsenud tänavu Paide eest kordagi platsile - talle eelistati nii kogenud Mihkel Aksalut kui ka noort Mattias Sappi. Suvel naasis Toom Paidest Tammekasse. Tartlaste eest on ta kuus liigamängu kirja saanud, kuid temast rohkem on usaldatud Karl Johan Pechterit. Toomi tõrjeprotsent (58) on tänavuse Premium liiga üks väiksemaid (võrdluseks: Pechteri tõrjeprotsent on 66).

Richard Aland omab Toomist veel väiksemat tõrjeprotsenti (57). Ta läks Transi põhiväravavahiks, kuid juba märtsis pärast Paidelt saadud 1:5 kaotust, kui ta oli ühe värava lasknud lüüa jalge vahelt, kritiseeris teda Transi president Nikolai Burdakov ("väravavahi mäng pole ka ausalt seni muljet avaldanud"). Juulikuus kaotas Aland koha 18-aastaseks saanud Maksim Pavlovile ning augustis lahkus ta Transist. Hooaja lõpetas Aland II liigas Tartu Kalevis.

Kristofer Piht kuulus mullu enne Itaaliasse SPAL-i siirdumist 13 liigamängus Paide põhikoosseisu ning lõi kuus väravat. Tänavu pärast Itaaliast naasmist on ta algrivistusse pääsenud vaid kolm korda ja pole väravaid löönud. Kohtumises Floraga oli Pihtil õnne, et ta avapoolajal punasest kaardist pääses ja vaid kollase sai, kui Martin Millerile korkidega sisse libistas.

Aleksandr Ivanjušin tegi mullu Transis head tööd ja mängis Premium liigas 2501 minutit, kuid on saanud tänavu Kaljus mängida ainult 696 minutit. Hooaja lõpus on ta lülitatud põhikoosseisu Andri Markovitši ja Aleksandr Kulinitši vigastuste tõttu. Hooaja jooksul kuulus ta algrivistusse kümnes Kalju U21 liigakohtumises, kuid ei suutnud satsi päästa Esiliiga B-st väljalangemisest.

Tartu Tammeka astus kollektiivselt suure sammu tagasi. Kahel eelmisel hooajal viienda koha saavutanud Tammekat ennustati ka tänavu tabeli keskossa, kuid tartlased olid veel oktoobri keskel kõige viimasel positsioonil. Lõpuks sai Tammeka eelviimase, üheksanda koha, mis viis üleminekumängudele, kus avakohtumine Kalevi vastu andis võõrsil 0:0 viigi. Seega on ülikoolilinlastel vaja veel viimases kohtumises kõvasti tööd teha, et Premium liigasse püsima jääda - võõrsilväravate reegli tõttu tõstaks resultatiivne viik üles Kalevi.

2020: 1. Frank Liivak, 2. Manucho, 3. Herol Riiberg
2019: 1. Markus Poom, 2. Roman Sobtšenko, 3. Kevin Rääbis
2018: 1. Vitali Teleš, 2. Joseph Saliste, 3. Pavel Marin
2017: 1. Ofosu Appiah, 2. Martin Vunk, 3. Matvei Igonen
2016: 1. Ilja Antonov, 2. Igor Subbotin, 3. Martin Vunk
2015: 1. Kaimar Saag, 2. Allan Kimbaloula, 3. Karl-Eerik Luigend
2014: 1. Sergei Lepmets, 2. Tihhon Šišov, 3. Jüri Jevdokimov
2013: 1. Karl Palatu, 2. Joel Indermitte, 3. Kaspar Kaldoja
2012: 1. Albert Prosa, 2. Daniil Ratnikov, 3. Aleksei Belov
2011: 1. Aleksei Jahhimovitš, 2. Martin Tšegodajev, 3. Aleks Mones
2010: 1. Alo Dupikov, 2. Eduard Ratnikov, 3. Joonas Tamm
2009: 1. Maksim Smirnov, 2. Liivo Leetma, 3. Kert Kütt

Aasta tagasitulekud

Otse Itaalia Serie A-st naasis Eesti Premium liigasse Ragnar Klavan, kes liitus suvel Paidega. Liverpooli kogemusega keskkaitsjal Klavanil on olnud küll viimasel ajal tervisemuresid, aga ta näitas kohe, et Eesti liiga kohta on tal haruldaselt vägev kvaliteet. Juba teises mängus lõi ta Tuleviku vastu kaks väravat.

Soomest Eestisse naasnud ja Levadiaga liitunud Zakaria Beglarišvili on andnud tänavu Premium liigas kõige rohkem resultatiivseid sööte - kuue võrra rohkem kui selles arvestuses järgmine mängija - ning jagab esikohta väravaküttide edetabelis. Tema hindamatu panus ja loovus ründefaasis on aidanud Levadia tabeliliidriks.

Flora tõi kodumaale tagasi Poola meistri ja Eesti koondislase Henrik Ojamaa, kes on tänavu Premium liigas edukate triblingute arvestuses esikohal ning on andnud kümme resultatiivset söötu. Ojamaa rikkalikud klubivutikogemused Inglismaalt, Saksamaalt, Hollandist, Soomest, Šotimaalt, Poolast, Norrast, Austriast ja Horvaatiast kuluvad meeskonnale kindlasti marjaks ära.

Kui vasakule äärele tõi Flora Ojamaa, siis paremale äärele toodi samuti pikki aastaid välismaal pallinud Eesti koondislane - Sergei Zenjov. Välejalgse Zenjovi 14 väravat ja 7 resultatiivset söötu Premium liigas näitavad, et Ukrainast, Inglismaalt, Aserbaidžaanist, Poolast ja Kasahstanist on ta ühtteist kaasa võtnud.

Paide tõi Soomest Eestisse tagasi äärekaitsja Hindrek Ojamaa, kes on osutunud Linnameeskonna stabiilseks põhimeheks - temast rohkem minuteid on tänavu tiimikaaslastest saanud vaid esiründaja Henri Anier. Täpsete tsenderduste poolest on Ojamaa terve Premium liiga peale esikohal. Ta on löönud ka hooaja ühe kõige mälestusväärsematest väravatest - viimase sekundi 3:3 viigivärava Flora vastu.

Väravavaht Mihkel Aksalu oli terve eelmise aasta tippjalgpallist eemal ja kaalus ka karjääri lõpetamist, aga liitus siis Paidega ning on teinud suurepärase hooaja. Linnameeskonna mulluse esikinda Mait Toomi lükkas ta kindlalt pingile. Aksalu on ainus väravavaht, kes on tõrjunud tänavu Beglarišvili penalti - grusiini ülejäänud 12 penaltit on lõpetanud võrgus.

Läti treener Dmitrijs Kalašnikovs on juhendanud Eestis varem Transi, Kuressaaret ja Kalevit, tänavu septembri alguses kutsuti ta Tammekasse, kui tartlased asusid Premium liiga tabeli põhjas ning polnud teinud ühtki nullimängu. Kalašnikovsil õnnestus panna Tammeka lõpuks korralikult punkte teenima - hooaja viimasest kuuest liigamängust võideti neli (neist kaks puhta seljatagusega), ülejäänud kahes, mis kaotati, saatis lätlane väljakule sisuliselt duubelrivistuse. Flora vastu duublimeeste kasutamist (ja nendega 0:9 kaotamist) küll mõnelpool kritiseeriti, aga tagantjärele ei saa väita, et Kalašnikovsi käik polnud õige, kuna järgmised kaks olulist mängu värskemate meestega võideti. Kõige olulisem matš - otsustav üleminekumäng Kalevi vastu - on Kalašnikovsil siiski veel ees, nii et lõpliku hinnangu saab anda pärast seda.

2020: 1. Rauno Sappinen, 2. Sergei Mošnikov, 3. Henri Anier
2019: 1. Konstantin Vassiljev, 2. Kaimar Saag, 3. Matvei Igonen
2018: 1. Markus Jürgenson, 2. Karl Mööl, 3. Hidetoshi Wakui
2017: 1. Arno Pijpers, 2. Albert Prosa, 3. Artur Kotenko
2016: 1. Sergei Lepmets, 2. Sergei Mošnikov, 3. Marko Meerits
2015: 1. Siim Luts, 2. Gert Kams, 3. Martin Vunk
2014: 1. Dmitri Kruglov, 2. Zakaria Beglarišvili, 3. Liivo Leetma
2013: 1. Dmitri Kruglov, 2. Martin Vunk, 3. Vladimir Voskoboinikov 
2012: 1. Ingemar Teever, 2. Tihhon Šišov, 3. Vladislav Ivanov 
2011: 1. Alo Bärengrub, 2. Kristen Viikmäe, 3. Tiit Tikenberg
2010: 1. Sander Post, 2. Mihail Ištšuk, 3. Ingemar Teever
2009: 1. Tarmo Neemelo, 2. Dmitri Skiperski, 3. Aleksei Naumov