Nädalavahetusel jõuab lõpule Premium liiga hooaeg ning seoses sellega hakkame vaikselt otsi kokku tõmbama ka 2019. aasta Soccernet.ee kokkuvõtetega.

• Vaata ka parimaid ründajaid ja väravavahte, parimaid poolkaitsjaid, parimaid kaitsjaid, enim arenenud mängijaid, parimaid noori ja vanameistreid ning parimaid ja halvimaid üleminekuid!

Kui kokkuvõtete lõpetamise au jääb teist aastat järjest üllatustele ja pettumustele, siis täna vaatame üle treenerid, ämbrid, ebaõnnesõdurid ... ja nii edasi.

NB! Siin ja edaspidi Soccerneti poolt pakutavad "eelnimekirjad" on sündinud toimetuse ühise hääletuse tulemusel ja koostatud vaid tutvustaval eesmärgil. Lõplik fännide lemmik selgub ikkagi suurel hääletusel, kus igaüks saab valida endale meelepäraseimad Premium liiga pallurid ja sündmused. Hääletus avatakse päev pärast hooaja lõppu ehk 10. novembril ja suletakse täpselt kaks nädalat hiljem, 24. novembril.

Parimad treenerid

"Aastad ei ole vennad" on selle kategooria kontekstis enam kui täpne. Eelmise hooaja parim treener Sergei Frantsev ei suutnud tiitli toonud energiat Nõmme Kaljus alles hoida ja vabastati töökohalt juba aprillis. Hooaja lõpuni ei pidanud vastu ka FCI Levadia boss Aleksandar Rogic, kes ebaõnnestus peamiselt mängudes teiste tiitlikonkurentidega.

Jürgen Henn tüüris noore FC Flora meeskonna 12. meistritiitlini, kusjuures talvises üleminekuaknas oldi ilma jäädud mitmest senistest tugitalast nagu Madis Vihmann, Mait Toom ja Zakaria Beglarišvili. Kuid Henn suutis meeskonna muuta ühtseks ja tasakaalukaks, millele aitas loomulikult kaasa Konstantin Vassijevi liitumine.

Kahtlemata võimas hooaeg jätkuvalt väga noore, vaid 32-aastase peatreeneri poolt. Viimastel aastatel ei ole tiitli võitnud treeneritel edaspidi väga hästi läinud - Frantsev, Aleksandr Puštov ja Norbert Hurt on tiitlijärgsete hooaegade keskel kinga saanud, Arno Pijpers astus tagasi isiklikel põhjustel. Eeldatavasti läheb Hennil paremini.

Paide Linnameeskonnal õnnestus praktiliselt kõikide oma talviste täiendustega täkkesse panna, milles on ülisuur roll olnud muidugi peatreener Vjatšeslav Zahovaikol. Kolmandat hooaega Paidet tüüriv Zahovaiko muutus võrreldes eelmiste aastatega taktikaliselt veelgi küpsemaks ning suutis seniseid teatavaid konarusi maha lihvida. Tasuks oluliselt parem kaitsemäng ja klubi ajaloo parim neljas positsioon.

Roman Kožuhhovski suutis Frantsevilt teatepulga üle võtmise järel vabastada Nõmme Kalju mängijad sunnitööst ja taastada võiduhimu. Uus hingamine ja tulevikku vaatav pilk tõid muudatusi juba suvel, kui Eestis end sisuliselt ammendanud Liliu ja Maximiliano Ugge kohad võttis üle värskem veri. Liigas enam kui 30-mänguline kaotuseta seeria ja edu eurosarjas on Kožuhhovski hea töö viljaks.

Aleksandr Dmitrijev väärib oma treenerikarjääri debüüthooaja eest vaieldamatult kiitust, kuna suutis verinoore Tallinna Kalevi koosseisu panna mängima nii, nagu ei olekski väljakul 15- või 16-aastased koolipoisid. Hetkel on Kalev üheksandal kohal, kuid kaugeltki mitte võimatu pole otse püsimajäämise kindlustamine.

Mullu treenerite arvestuses kolmandaks valitud Kaido Koppeli jaoks algas tänavune hooaeg katastroofiliselt, kuid lõpuks sai ta Tartu Tammeka mängu käima ja viimase vooru eel on Tammeka tabelis kõrgel viiendal kohal. Oma vigadest õppimine, endasse uskumine ja järjekindlalt töö tegemine on väärtused, mis peaksid lõpuks ka edu tooma. 

Väga kirev on olnud lätlase Dmitrijs Kalašnikovsi esimene Premium liiga hooaeg. Narva Transi pani ta mängima nagu ühe õige ning korraliku jalgpallimeeskonna, kuid kummalistel asjaoludel sai ta kinga ja Trans paistis selle otsuse eest hiljem lõivu maksvat. Suve lõpus naasis ta Eestisse ja suutis FC Kuressaares süttinud tulekahju kustutada ning eeldatavasti Premium liigasse püsima jätta.

2018: 1. Sergei Frantsev, 2. Aleksandar Rogic, 3. Kaido Koppel
2017: 1. Arno Pijpers, 2. Igor Prins, 3. Aivar Lillevere
2016: 1. Aleksandr Puštov, 2. Argo Arbeiter, 3. Igor Prins
2015: 1. Norbert Hurt, 2. Marko Lelov, 3. Meelis Rooba 
2014: 1. Marko Kristal, 2. Sergei Frantsev, 3. Norbert Hurt
2013: 1. Marko Kristal, 2. Sergei Ratnikov, 3. Meelis Rooba
2012: 1. Igor Prins, 2. Marko Kristal, 3. Meelis Rooba
2011: 1. Martin Reim, 2. Meelis Rooba, 3. Igor Prins
2010: 1. Martin Reim, 2. Marko Kristal, 3. Igor Prins
2009: 1. Igor Prins, 2. Norbert Hurt, 3. Marko Lelov
2008: 1. Pasi Rautiainen, 2. Fredo Getulio Aurelio, 3. Igor Prins
2007: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Aavo Sarap
2006: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Sergei Ratnikov
2005: 1. Sergei Ratnikov, 2. Vjatšeslav Bulavin, 3. Tarmo Rüütli 

Parimad publikud/fännid

Eelmisel aastal pilootprojektina käivitunud kogukonnajuhtide projekt läks sel hooajal käima juba täies mahus. Äkki algse entusiasmi pealt, aga kui esiti kerkisid publikunumbrid kiiresti ülespoole, siis sügise lähenedes trend langes. Siiski on mullusest keskmisest pealtvaatajate arvust 296 saanud tänavu 366.

Kui mitmed klubid on positiivselt üllatanud, siis on ka neid, kelle publikunumber on püsinud samas augus või isegi langenud. Järgnevalt võtame ette positiivsed üllatajad.

FC Flora on taaskord publikuedetabelis teistest selgelt klass kõrgemal ning on taas ainsa meeskonnana ületanud 10 000 pealtvaataja piiri. Mullusele keskmisele 559-le on tänavu veelgi juurde pandud ja jõutud 711-ni. Ühest küljest on Flora trumbiks tugev kogukond, teisalt ka Flora tulihingeliseimad ultrad on pürotehnika, plagude ja inimkapitali efektiivse kasutamisega olnud tavapäraselt eeskujulikul tasemel.

Teist hooaega järjest on Flora lähimaks jälitajaks publikutabelis Tartu Tammeka, kes on endale keskmiselt juurde leidnud 17 inimest. Kooliaasta algusest alates on andnud Tammeka mängudele kõvasti atmosfääri ja värvi juurde välistudengid, kes elustasid tarkade mõtete linna juba hingusele vajunud ultragrupeeringu.

Mullu keskmiselt 278 inimest tribüünidele meelitanud Viljandi Tulevik kergitas sel hooajal enda numbri 386 peale, millega tõusis kokkuvõttes kolmandaks. Rahulikkus, kuid samas ka arukus ja stabiilsus on märksõnadeks, mis on Tuleviku publikumi läbi aastate saatnud ja saatsid ka tänavu. Pole ilmselt teist klubi, mis läheks oma linna inimestele sedavõrd palju korda.

Nõmme Kalju keskmine publik on küllaltki suure pettumusena 39 inimese võrra langenud, kuid Roosad Pantrid pakuvad fännitribüünil nii stabiilsuse, kvantiteedi kui ka kvaliteedi poolest jätkuvalt florakatele tugevat konkurentsi.

Öeldakse, et ükskõik millise mõõdetava kogumi tugevust hinnatakse selle kõige nõrgema osalise järgi. Premium liiga publikunumbrite poolest oli mullu nõrgim FC Kuressaare ja on viimase vooru eel seda ka tänavu. Vahe on aga selles, et mullusest 113-st on tänavuseks hooajaks saanud 213, mis protsentuaalse kasvu poolest teeb mitmele konkurendile silmad ette. Publikukasv väärib kiitust ka sellest vaatenurgast, et tingimused pealtvaatajatele on Kuressaares ilmast tulenevalt tõenäoliselt Premium liiga kõige keerulisemad. Atmosfääri pakkus ohtralt juurde klubiga aktiivselt seotud olevatest noortest inimestest tekkinud ultrarühmitus, kelle laulud on ühed leidlikumad.

2018: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2017: 1. Tallinna Flora, 2. Nõmme Kalju, 3. Tartu Tammeka
2016: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2015: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2014: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2013: 1. Tartu Tammeka, 2. Nõmme Kalju, 3. Tallinna Levadia
2012: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2011: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Tammeka
2010: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2009: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2008: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Maag Tammeka
2007: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Maag Tammeka, 3. Pärnu Vaprus
2006: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Flora, 3. Pärnu Vaprus
2005: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Levadia, 3. Tallinna Flora

Aasta mängud

Mida oleks arvatud, kui hooaja eel oleks öeldud, et Soccernet.ee hinnangul 13 põnevaimast mängust kolm on valitseva meistri ja verinoore koosseisu ning peatreeneriga meeskonna vastasseisud? Täpselt nii aga läks. 

Kalju - Kalev 2:2 (20. aprill). Kalju kaitseliini korraldatud komejandi tulemusel oli Kalev lähedal šokk-võidule, Kuno Tehva tuli pingi juurde treeneritelt isiklikult aru pärima ja/või nõu andma, Aleksandr Kulinitš päästis viiendal üleminutil Kaljule viigi. Ning viis päeva hiljem sai Sergei Frantsev hundipassi. Kalev - Kalju 0:1 (12. mai). Kaljule toob võidu Mikk Reintami 94. minuti värav. Kalev - Kalju 2:3 (24. september). Vladimir Avilovi kolmanda minuti pealtnäha lihtsa tagasisöödu lõpp-peatuseks on Pavel Londaku valvatav värav, 58. minutil lööb Reinhard Reimaa Kalevi 2:0 ette. 75. minutiks on Kalju aga võidunumbrid vormistanud.

Kui Frantsevile sai saatuslikuks viik Kaleviga, siis tegelikult hakkas meistertreeneri jaoks allakäik juba esimeses voorus. Kalju - Paide 0:2 (8. märts) andis tunnistust sellest, et Kaljus pole asjad päris korras ja Paide võis panna talviste täiendustega kümnesse. Kalju - Flora 0:3 (2. aprill) ainult süvendas tiitlikaitsjate murepilvi.

Hooaja teise poole üks väheseid pettumustvalmistanud mänge oli Roman Kožuhhovski meeskonna jaoks Kalju - Tulevik 2:2 (18. august), kus Tulevik tuli tänu hilistele väravatele välja 0:2 kaotusseisust. 24. voor tootis siinsesse valikusse koguni kolm mängu. Lisaks Hiiul toimunule ka Levadia - Paide 3:2 (17. august), mis oli lihtsalt kõrgeklassiline meelelahutus. Skoori ja vaatemängulisuse mõttes oli unikaalne Tammeka - Trans 6:4 (16. august).

Platsivälise poolest paistis eredalt silma Kuressaare - Kalju 0:3 (27. ja 28. oktoober), kus lendas teivashüppematt ja mis peeti kohutavate ilmastikuolude tõttu lõpuks kahel päeval. Kuressaare oli lisaks osaline kahes mängus, kus võitjaks tuli kohtumise üheksakesi lõpetanud meeskond. Kuressaare - Tulevik 4:1 (5. oktoober) mängus olid õnnelikuks nemad, pöörates ringi kaotusseisu ja mängides seejärel üheksakesi ligemale pool tundi. Levadia - Kuressaare 2:1 (19. oktoober) mängus aga Levadia, kes võitis kolmanda üleminuti penaltist, olles eelnevalt kaotanud kaks mängijat ühes ja samas olukorras vägivaldse käitumise tõttu.

Hooaja üks võtmemänge oli Flora - Levadia 2:1 (18. september), kus Konstantin Vassiljevi hiline värav Jürgen Henni hoolealused lõplikult tiitlikursile viis. Sellele tiitlikursile, mis viis nädalat varem Flora - Tammeka 0:1 (9. august) mänguga veidi kahtlasemaks oli muutunud.

2018: 1. Flora - Kalju 3:3 (2. mail), 2. Flora - Levadia 2:2 (23. mail), 3.-4. Flora - Kalju 2:2 (7. oktoobril), 3.-4. Levadia - Tammeka 0:1 (5. augustil)
2017: 1. Flora - Levadia 3:3 (14. juulil), 2. Tammeka - Infonet 2:0 (3. märtsil), 3. Levadia - Infonet 3:2 (30. septembril)
2016: 1. Kalju - Infonet 1:2 (5. novembril), 2. Flora - Sillamäe 3:3 (29. oktoobril), 3. Flora - Levadia 6:1 (1. augustil) 
2015: 1. Paide - Kalju 5:4 (14. augustil), 2. Levadia - Flora 0:2 (31. oktoobril), 3. Pärnu - Tammeka 4:2 (14. märtsil)
2014: 1. Levadia-Kalju 3:2 (4. oktoobril), 2. Flora-Levadia 1:2 (18. oktoobril), 3. Infonet-Flora 2:3 (23. mail) 
2013: 1. Kalju-Flora 4:3 (31. mail), 2. Levadia-Kalju 2:1 (1. oktoobril), 3. Tammeka-Levadia 2:1 (6. augustil)
2012: 1. Levadia-Flora 5:4 (20. augustil), 2. Flora-Kuressaare 0:1 (31. märtsil), 3. Kalju-Levadia 2:2 (1. septembril)
2011: 1. Flora-Kalju 3:3 (3. juulil), 2. Kalju-Flora 3:0 (10. septembril), 3. Levadia-Paide 0:1 (18. oktoobril)
2010: 1. Levadia-Flora 2:2 (25. juulil), 2. Flora-Levadia 2:0 (16. oktoobril), 3. Tammeka-Flora 2:1 (2. oktoobril)
2009: 1. Kalju-Flora 3:2 (12. septembril), 2. Levadia-Flora 3:2 (20. juunil), 3. Levadia-Paide 4:2 (10. novembril)

Aasta ämbrid

Kuigi Maardu Linnameeskond loobus 2018. aastaks kohast kõrgliigas, siis sel aastal suutsid nad ämbreid kolistada nii palju, et "kompenseerisid" sellega ka 2018. aastal tegemata jätmised. Ehk teisisõnu: Premium liiga uustulnukate puhul oli märgata, et organisatoorse poole pealt jääb neil kogemustest vajaka.

Alustame nende puhul algusest, täpsemalt isegi hooajaeelsest perioodist. Vladislav Tšurilkini ja Erik Grigorjevi liitumist meeskonnaga pidi Maardu registreerimisega seotud ämbri tõttu ootama kuni suveni. Põhjuseks asjaolu, et saalijalgpalli Eesti meistrivõistlustel osalenud mängijad oleks pidanud 2. jaanuariks saalist maha registreerima. Maardu seda ei teinud. 

Septembri keskpaiga mängus Tartu Tammekaga rivistas Maardu kahe klubis treenitud mängija (KTM) asemel väljakule vaid ühe. Lõppskoor (0:1 Tammekale) jäi jõusse, sest peakohtunik Juri Frischer lasi eksimuse läbi. Kummaliselt kommunikeeris Maardu enda treenerivahetust. Alates 2014. aastast meeskonda tüürinud Andrei Borissov läks septembri alguses keset hooaega puhkusele (viibides kohati ka tribüünil), tuli siis korraks tagasi ja oktoobri alguses asendati ta ametlikult Mark Kolgiga. Kurioosumi pakkus Maardu ka hooaja eelviimases voorus, mil nad mängisid Viljandi Tuleviku vastu teise poolaja esimesed kuus minutit vabatahtlikult vähemuses, sest 16-aastane Stanislav Tsõmbaljuk ei jõudnud õigeks ajaks riietusruumist tagasi.

Heitlik aasta oli kahe karikafinalisti ja täpsemalt mõlema klubi presidentide jaoks. Kuno Tehva käis eelmises kategoorias mainitud Tallinna Kalevi ja Nõmme Kalju mängul pingi juures korda loomas, Transi president Nikolai Burdakov sõimas ERR-i otseülekandes täis Abdoulaye Diallo. Kui Kalju juurde tagasi tulla, siis ajaloolist Meistrite liiga mängu Glasgow Celticuga (tuntud ka kui "Metallica-kontsert") saatsid paras kommunikatsioonikrahh, kummaline piletipoliitika ja valetamised seoses teleülekandega. Kommunikatsiooniprobleemid saatsid ka Kuressaare ja Kalju kahele päevale veninud mängu, kus meeskondade ja kohtunike vahel läks kaduma info mängu jätkumise-edasilükkumise osas.

Tagantjärele võis Kaljule valusalt kätte maksta 58% meheks peetud Rimo Hundi karjääri lõpule kaasa aitamine, keda Kalju ei näinud enam algkoosseisumängijana. "Passi järgi ei oleks tegelikult ju viga midagi. Füüsis ja võimekus on ka veel olemas. Kui aga öeldakse, et ma ei ole enam 100 protsendi mees ning mind peetakse 50 protsendi meheks, siis on aeg lõpetada," põhjendas Hunt putsade varna riputamist ja täpsustas mõni aeg hiljem Soccernet.ee-le, et 50 asemel oli protsendiks 58. Mis näitajate järgi? "Vot seda ma ei tea, eks nemad teavad paremini." Kas äkki sellisest riietusruumi autoriteedist võiski Kalju tänavu puudust tunda?

Kummastav oli asjaolu, et jalgpalliliidu distsiplinaarkomisjon ei pidanud võimalikuks-vajalikuks karistusi määrata kahel korral vastast jalaga löönud Mait Toomile ning Martin Kasele rusikaga hoobi andnud Viktor Plotnikovile.

Stabiilselt oli kogu hooaja vältel käitumisega raskusi Tallinna Levadia mängijatel. Karikasarja mängus Kaljuga teenisid Levadia mängijad neli punast kaarti, misjärel jäi õigust veel ülegi, Jevgeni Ossipov näitas ühes mängus publiku suunas keskmist sõrme, Kuressaare vastu teenisid nii Joao Morelli kui ka Bogdan Vaštšuk vägivaldse käitumise eest punase kaardi.

Hooaja esimese poole üks furoorikamaid ämbreid oli seotud aga Viljandi Tulevikuga, kes eemaldas mõneks ajaks meeskonnast Kristjan Kase ja Karl-Romet Nõmme, kuna nad olid liigamängu eel viibinud peol, kus tarvitati alkoholi.

2018: 1. Premium liiga kalender, 2. Mait Toom näitas oma fännidele keskmist näppu, 3. Kalju ründaja Liliu sülistas Kuressaare kaitsja Mario Pruuli peale
2017: 1. FC Infonet sattus impotendi-skandaali, 2. Flora ja Infoneti fännid lasid rusikad käiku, 3. Tapmisähvardus tõi Martin Vungile viiemängulise keelu
2016: 1. Rakvere linnastaadionil mängiti sisuliselt ilma väljaku joonteta, 2. Narva Transi tehniline kaotus, sest aeti sassi kahe liiga karistuse süsteemid, 3. Levadia koosseisuprobleemid, mis tipphetkedel vähendas read üheksa peale
2015: 1. Sergei Pareiko areenilt punase kaardiga lahkumine, 2.-3. Brent Lepistu ja Martin Kase spordirühma asemel täispikka ajateenistusse, 2.-3. Nikolai Mašitševi särgijant hooaja alguses
2014: 1. Kalju avavooru tehniline kaotus Infoneti vastu, 2. Trans unustas vormid koju ja mängis Infoneti kirjadega vestides, 3. Trans mängis suvel kaks mängu väljakumängijaga väravas
2013: 1. Risto Kägo uskumatu kaardisadu, 2. Martin Jõgi osales vale nime all Rahvaliigas, 3. Kohtunik Eiko Saar luges ära Rimo Hundi käega löödud värava
2012: 1. Sami-Sander Kivi omavärav otse karistuslöögist, 2. Siim Luts näitas Tartu fännidele keskmist sõrme, 3. Kohtunik Toomas Nõmmiste luges Kivi omavärava ära
2011: 1. Konstantin Nahki Hitleri-žest, 2. Levadia tehniline kaotus Kuressaarele, 3. Zakaria Beglaršvili põgenemine Florast
2010: 1. Siksten Kasimiri teadmata toimunud üleminek Florast Kuressaarde, 2. Kalju krahhiga lõppenud välismängijate osturalli, 3. Stanislav Pedõki jämedad eksimused Flora väravas
2009: 1. Jaanis Kriska omavärav kohtumise viiendal sekundil, 2. Kalju kasutas Kuressaares lubatust rohkem välismängijaid, 3. Aleksandr Karpõtševi punane kaart tiimikaaslase ründamise eest

Aasta ebaõnnesõdurid

Albert Prosa naasis pärast aastaid Tallinna tippklubides, aga ka Soomes ja Maltal mängimist kodulinna Tartu Tammekasse. Kuid nii tema kui ka meeskonnakaaslase Martin Jõgi hooajad lõpetasid üsna ruttu 0:7 kaotusmängus Levadiaga saadud rasked põlvevigastused.

Prosaga sarnaselt käis ka teise välismaalt Eestisse naasnud ründaja Kevin Kauberi käsi, kes alustas Paides lootusrikkalt, kuid temagi hooajale tõmbas kiirelt kriipsu peale põlvevigastus. Tipuründaja positsiooniga oligi Paidel tänavu ehk enim probleeme (eriti pärast Alassana Jatta lahkumist), sest tervisega oli pikalt kimpus Kristofer Piht. Äsja raskest ristatisideme traumast taastunud 21-aastane poolkaitsja Magnar Vainumäe pidi suvel juba kolmandal sarnasel põlveoperatsioonil käima.

Levadia hooajale vajutas kahtlemata rasvase pitseri Igor Žurahhovski varajane langemine. Nõmme Kalju ründaja Peeter Klein kerkis ilusa suvega juba koondiseringi, kuid õlavigastus jättis ta mitmeks kuuks laatsaretti.

Herol Riiberg ja Richard Aland olid Floras tegemas läbimurdehooaega, kuniks Heroli puhul vigastus ja Alandi puhul Matvei Igoneni liitumine algkoosseisukoha röövis. Eriti õnnetu oli Mark Anders Lepiku aasta, kelle laenuperioodi Winterthuris lõpetasid mitmed erinevad traumad. Seejärel naasis ta pauguga Florasse, lõi eurosarjas Niši Radnicki võrku kaks väravat, kuid langes taas vigastuste küüsi.

2018: 1. Martin Miller, 2. Igor Morozov, 3. Dave Moli
2017: 1. Igor Morozov, 2. Janar Toomet, 3. Ofosu Appiah
2016: 1. Hannes Anier, 2. Erik Listmann, 3. Trevor Elhi
2015: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Albert Prosa, 3. Vladimir Voskoboinikov
2014: 1. Artur Rättel, 2. Jarmo Ahjupera, 3. Vjatšeslav Zahovaiko
2013: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Marko Lelov, 3. Artur Rättel
2012: 1. Martin Reim, 2. Vjatšeslav Zahovaiko, 3. Michael Patrick Kaltenhauser
2011: 1. Boriss Dugan, 2. Rauno Alliku, 3. Siim Luts
2010: 1. Siksten Kasimir, 2. Hiroyuki Mitsuyama, 3. Aivar Anniste
2009: 1. Ingemar Teever, 2. Sander Puri, 3. Andre Frolov

Suurimad sammud tagasi

Markus Poom oli 2018. aastal Flora absoluutne põhimees, kuid tänavu langes tema mänguaeg ja roll drastiliselt. Osaliselt vigastuse, kuid peamiselt Vladislav Kreida ja Mihkel Ainsalu esilekerkimise pärast. Hooaja eel Nõmme Kaljuga kolmeaastase lepingu sõlminud Roman Sobtšenko käis viimati platsil maikuus ning kuulus viimati pingile 1. juunil. Seejärel on ta mänginud ainult duublis. Pole teada, mis kass sealt läbi jooksis, aga mullu Kalevis põhiraskust kandes kirja saadud 2535 mänguminutit asendusid 77-ga.

Karl-Romet Nõmm proovis 2018. aasta alguses murda end välismaale, kuid testiperioodi Slovakkias DAC-is rikkus terviseprobleem. Kui vigastused jäidki tema eelmist hooaega pärssima, siis tänavune aasta algas eelmainitud distsiplinaarprobleemi tõttu juba varakult kehvasti ning edaspidi pidi ta mänguaega loovutama kas Andreas Kallastele või Ingmar Krister Paplavskisele. Premium liiga mänguminuteid jagus talle lõpuks vaid 1440.

2018: 1. Vitali Teleš, 2. Joseph Saliste, 3. Pavel Marin
2017: 1. Ofosu Appiah, 2. Martin Vunk, 3. Matvei Igonen
2016: 1. Ilja Antonov, 2. Igor Subbotin, 3. Martin Vunk
2015: 1. Kaimar Saag, 2. Allan Kimbaloula, 3. Karl-Eerik Luigend
2014: 1. Sergei Lepmets, 2. Tihhon Šišov, 3. Jüri Jevdokimov
2013: 1. Karl Palatu, 2. Joel Indermitte, 3. Kaspar Kaldoja
2012: 1. Albert Prosa, 2. Daniil Ratnikov, 3. Aleksei Belov
2011: 1. Aleksei Jahhimovitš, 2. Martin Tšegodajev, 3. Aleks Mones
2010: 1. Alo Dupikov, 2. Eduard Ratnikov, 3. Joonas Tamm
2009: 1. Maksim Smirnov, 2. Liivo Leetma, 3. Kert Kütt

Aasta tagasitulekud

Fakt, et Enar Jääger suutis seljatada karjääri kolmanda ränga põlvevigastuse ja jõuda veel Eesti kõrgliigas platsile, on omamoodi meditsiiniline ime. Loo muudab veel romantilisemaks teisipäevane uudis, et 126-kordne internatsionaal teenis Karel Voolaidilt novembrikuisteks mängudeks kutse Eesti koondisesse. Iirimaal edukalt mänginud Sander Puri jaoks ei alanud hooaeg tervise ja vormi tõttu võib-olla nii sujuvalt kui loodetud, kuid aasta teise poole mängudega kerkis ta Kalju selgeks liidriks ja teenis samuti kutse tagasi rahvuskoondisesse. Tema naasmine andis liigale kvaliteeti juurde.

11,5-aastase pausi järel Eesti liigasse naasnud Konstantin Vassiljevi suurus on kas või siinsetes hooaja kokkuvõtetes risti-põiki läbi hekseldatud. Kui jalgpalliüldsuse hinnangul võib Flora meistritiitli ülisuures osas tema teeneks seada, siis mida muud lisada?

Marko Meerits tõestas taaskord, et Eesti tasemel on tegemist suurepärase väravavahiga, kelle koht on jätkuvalt koondiseringis. Matvei Igonen näitas, et on Norras astunud vähesest mänguajast hoolimata väravavahina mitu sammu edasi. Võrreldes Infoneti-ajaga, on Igonen muutunud oluliselt stabiilsemaks ning nagu ka Voolaid vihjas, on ta pannud koondise esiväravavahi kontekstis surve peale Sergei Lepmetsale.

Kaimar Saag tuli, nägi, lõi ja vedas Tuleviku keerulise kevade kiuste seitsmendale kohale. On õigustatult siin-seal vihjatud, et 46-kordse koondislase olemasolu korral oleksid nii Levadia kui ka Kalju šansid tiitli eest võidelda olnud oluliselt kõrgemad.

Viimati 2017. aastal Premium liigas mänginud Jasper Uwaegbulami ei soovinud ei Tartu Tammeka ega Tallinna Legion. Maardu korjas ta kevadel üles, ründaja ravis end terveks ning uus Eesti-periood algas tema jaoks kübaratrikiga Tallinna Kalevi vastu. Järgnes taas pikk vigastuspaus, millega paralleelselt kaotas oma suvise hoo ka Maardu. Näitas, et taseme poolest oleks tal koht olemas enamikes Premium liiga klubides.

2018: 1. Markus Jürgenson, 2. Karl Mööl, 3. Hidetoshi Wakui
2017: 1. Arno Pijpers, 2. Albert Prosa, 3. Artur Kotenko
2016: 1. Sergei Lepmets, 2. Sergei Mošnikov, 3. Marko Meerits
2015: 1. Siim Luts, 2. Gert Kams, 3. Martin Vunk
2014: 1. Dmitri Kruglov, 2. Zakaria Beglarišvili, 3. Liivo Leetma
2013: 1. Dmitri Kruglov, 2. Martin Vunk, 3. Vladimir Voskoboinikov 
2012: 1. Ingemar Teever, 2. Tihhon Šišov, 3. Vladislav Ivanov 
2011: 1. Alo Bärengrub, 2. Kristen Viikmäe, 3. Tiit Tikenberg
2010: 1. Sander Post, 2. Mihail Ištšuk, 3. Ingemar Teever
2009: 1. Tarmo Neemelo, 2. Dmitri Skiperski, 3. Aleksei Naumov