Meistriliiga 2011: Parimad treenerid, fännid, ämbrid... (8)
Kohad jagatud ja tiitel üles tõstetud, on aeg panna punkt ka Meistriliiga hooaja kokkuvõtetele. Siin on kõikvõimalikud kategooriad, mis seni veel lahti harutamata.
Soccernet.ee on viimase kümmekonna päeva jooksul esitanud enda nägemuse hooaja parimatest ja halvimatest. Need kokkuvõtted, mille lingid leiad käesoleva uudise kõrvalt, ei pretendeeri aga lõplikule tõele, vaid on mõeldud abimaterjalideks.
Esmaspäeval avaneb traditsiooniline suur hääletus, kus valid just Sina koos teiste Soccerneti külastajatega lõplikult välja hooaja tõelised sangarid.
Sina otsustad, kellest saab Tarmo Neemelo (2005), Marek Lemsalu (2006), Juha Hakola (2007 & 2008), Sander Puri (2009) ja Sander Posti (2010) järel uus Meistriliiga fännide lemmik!
Parim treener
Sel hooajal nägid enda seljataga ust viis treenerit, kui lugeda siia hulka ka Sillamäe segane olukord Vladimir Kazatšjonokiga. Trans, Levadia, Tammeka ja Ajax vahetasid juhendajat hooaja kestel ja oodatud edasmineku tegid neist vaid Trans ja Tammeka. Tartust vallandatud Marko Kristal valiti seejuures eelmisel aastal veel Meistriliiga paremuselt teiseks juhendajaks.
Õnnestujatest rääkides tuleb esimesena mainida muidugi Martin Reimi, kes sai Flora eesotsas kirja kahest kaks. Tiitli kaitsmine ei tulnud kergelt, aga jätkuvalt noor meeskond tõestas võitjamentaliteeti, kallutades palju raskeid olukordi enda kasuks.
Igor Prins juhtis Kalju oma esimesel täishooajal kauaoodatud medaliteni. Erinevalt eelmistest aastatest õnnestus Nõmme klubil peaaegu kõik alates komplekteerimisest ja lõpetades stabiilsusega väljakul. Küsimärke võib tekitada tema komme vahetusmehi minimaalselt kasutada, aga (hõbeda)võitjate üle kohut ei mõisteta.
Narva kohalik treener Aleksei Jagudin pani Transi mängima paremini kui Valgevene spetsialist enne teda ja tüüris meeskonna pronksini. Meelis Rooba käe all jätkas Paide tormilist arengut, jättes amatöörmeeskonnana enda seljataha isegi poolprofessionaalse Tammeka.
Zaur Tšilingarašvili pani hooaja eel autsaideriks peetud Viljandi korralikult mängima ja kindlustas püsimajäämise ka pärast suvel paljudest põhimeestest ilmajäämist. Sergei Zamogilnõi tegi midagi sarnast Kuressaarega, muutes väheütleva materjali igati konkurentsivõimeliseks löögirusikaks.
2010: 1. Martin Reim, 2. Marko Kristal, 3. Igor Prins
2009: 1. Igor Prins, 2. Norbert Hurt, 3. Marko Lelov
2008: 1. Pasi Rautiainen, 2. Fredo Getulio Aurelio, 3. Igor Prins
2007: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Aavo Sarap
2006: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Sergei Ratnikov
2005: 1. Sergei Ratnikov, 2. Vjatšeslav Bulavin, 3. Tarmo Rüütli
Parim publik/fännid
Meistriliiga publikunumbrid tegid tänavu väikese, kuid siiski märgatava tõusu ja eelkõige tuleb selle eest tänada Nõmme Kalju suurüritusi, mis tõstsid nõmmekate kodumängude külastatavuse keskmise üle 500. Tagasi on ka häälekad roosad pantrid, kes eelmise aasta jooksul sootuks pildilt kadusid. On igati tänuväärne, et Kalju üritustel rõhutatakse alati ka fänluse arendamise tähtsust.
Oluliselt on kasvanud ka Tartu Tammeka kodumängude toetajaskond. Tartu numbritele andis positiivse tõuke uue näo saanud Tamme staadion, mis näitab selgelt tingimuste olulisust poolehoidjate jaoks. Tartlaste häälekas fännigrupp haihtus vahepeal ligikaudu pooleks hooajaks, aga lõpuks köhiti hääled uuesti puhtaks ja samal ajal leidis ka meeskond uue hingamise.
Tallinna Floral on vastu panna tõenäoliselt Eesti klubijalgpalli kõige stabiilsem fännigrupp, mis on aastast aastasse arvukalt ja häälekalt esindatud kõikidel kodumängudel ja aegajalt ka võõrsil. Publikunumbrid kosusid sel hooajal ka A. Le Coq Arenal.
Kuuel eelneval aastal on publik/fännid kategooria parimaks valitud kas Tammeka, Flora või Kalju. Tänavu vääriks nende kõrvale tõstmist kindlasti Sillamäe Kalevi toetajad, kes peaks olema konkurentsitult kõige rohkem ringi reisinud fännid. Vaatamata meeskonna järjekordsele pettumusi täis hooajale on Sillamäe karud alati oma lemmikutele häälekalt toeks.
Saaremaal saab FC Kuressaare kohalikelt korralikku tuge, episoodiliselt on trummi tagunud ja häält teinud ka Tallinna Levadia ja Paide Linnameeskonna fännid. Valitud mängudel püüdis pilke Lasnamäe Ajaxi õrnemast soost toetajaskond.
2010: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2009: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2008: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Maag Tammeka
2007: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Maag Tammeka, 3. Pärnu Vaprus
2006: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Flora, 3. Pärnu Vaprus
2005: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Levadia, 3. Tallinna Flora
Aasta mäng
180 kohtumise seast 10 välja valida on keeruline ülesanne, eriti kuna hooaeg pakkus hulgaliselt printsipiaalseid vastasseise ja üllatuspomme. Aga proovime:
Flora-Kalju 3:3 (3. juuli) jääb meelde mitte Marko Meeritsa viimase Meistriliiga mängu, vaid uskumatu draama poolest. Flora 2:0 ette, Kalju 2:2 järele, Flora 3:2 ette, Kalju koos lõpuvilega penaltist 3:3. Üks värav ilusam kui teine. Sillamäe-Trans 2:5 (12. juuli) pakkus ühe võimsaima tagasituleku, kui Kalev võitis avapoolaja 2:0, aga teine poolaeg pööras kõik pea peale.
Flora-Levadia 0:1 (16. august) lõi tiitlikaitsja teetassile esimese mõra sisse. Levadia-Flora 1:1 (20. august) ähvardas kaardid veelgi enam segi paisata, aga Andrei Kalimullini viimaste minutite viga kinkis Florale penaltist viigivärava. Seda kohtumist meenutatakse kaua ka mängujärgsete sündmuste järgi.
September kujunes eriti tuliseks. Kalju-Flora 3:0 (10. september) 2730 pealtvaataja silme all avas tiitliheitluse ja kõik näis nõmmekate jaoks rohkem kui roosilisena. Flora-Kalju 1:0 (13. september) ulatas paaripäevase vaheaja järel kõik trumbid tagasi Florale. Trans-Kalju 3:2 (24. september) kriipsutas Aleksandrs Cekulajevsi kübaratrikiga Kalju tiitliunistuse sisuliselt maha.
Ajax-Kuressaare 3:5 (24. september) pakkus uskumatuid pöördeid. Ajax 1:0 ette, Kure 2:1 ette, Ajax 3:2 ette ning lõpetuseks väärikas punkt thrillerile Kuressaare kapten Martti Puki poolt kübaratrikiga minutitel 82-88.
Üllatusi pakkus hooaeg mitmeid, aga neist ehk kaks suurimat jäid loogikavastaselt sügisesse. Viljandi-Sillamäe 3:2 (1. oktoober) kindlustas ootamatult Viljandi püsimajäämislootuseid. Levadia-Paide 0:1 (18. oktoober) kustutas aga Levadia medalilootuseid.
2010: 1. Levadia-Flora 2:2 (25. juuli), 2. Flora-Levadia 2:0 (16. oktoober), 3. Tammeka-Flora 2:1 (2. oktoober)
2009: 1. Kalju-Flora 3:2 (12. september), 2. Levadia-Flora 3:2 (20. juuni), 3. Levadia-Paide 4:2 (10. november)
Aasta ämber
Zakaria Beglarišvili põgenemine oli hooaja eel küllaltki kuumaks teemaks. Grusiin valetas Flora treeneritele, et on haige, ja sõitis kodumaale Rustavi Olimpi juurde. Kuna Gruusia klubi polnud nõus üleminekutasu maksma, tuli mees lõpuks Florasse tagasi ja heideti duublisse, kust ta küll üsna pea taas esindusmeeskonda edutati.
Sillamäe kolmemeheline kaitsetaktika hammustati konkurentide poolt kiiresti lahti ja karistati ära ilma igasuguse halastuseta. Pika kaotustejada järel otsustas Vladimir Kazatšjonok lõpuks riskantsest lahendusest lahti öelda, aga esimesed kohad olid selleks ajaks juba kaugel.
Enim kõneainet pakkus sel hooajal Levadia kapten Konstantin Nahki Hitleri-žest pärast 1:1 viiki Flora vastu. Ise on ta seda küll eitanud, aga kaamerapilt (videol alates 5:18) ei jäta kahtlemiseks kuigi palju ruumi. Natsižest Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva 20. aastapäeval talle ilmselt kuigi palju fänne juurde ei toonud. Jalgpalliliit jagas ka trahve ja mängukeelde, aga kõige rohkem said kannatada maine ja võib-olla ka Levadia sisekliima. Tagatipuks kaotas Nahk kaptenipaela.
Andrei Kalimullini rumalad vead maksid Levadiale sel aastal konkreetselt neli punkti ja sellest sai alguse ka Nahki intsident. Absoluutselt tarbetu viga tõi talle punase kaardi ja lubas Floral penaltist viigistada, misjärel tõusidki pinged haripunkti. Analoogne olukord oli 4. juunil Tartu Tammeka vastu, kui ta punasega väljakult saadeti ja tartlased sellele järgnenud karistuslöögist seisu viigistasid. Ning taolised rumalad eemaldamised pole talle võõrad ka eelnevatest aastatest.
Paide tehniline kaotus Sillamäe Kalevi vastu on eriti märkimisväärne, kuna Järvamaa klubil õnnestus juba kolmandat aastat järjest kriips kirja saada. Märtsikuises mängus saadeti platsile protokolli kandmata mängija ning kuigi Paide kaotas selle mängu niikuinii, siis suutmatus oma vigadest õppida ei kannata kriitikat.
Levadia tehniline kaotus FC Kuressaarele läks maksma tunduvalt rohkem, sest mängukeelu all olnud palluri kasutamise tõttu tuli neil lõpuks suu puhtaks pühkida ka pronksmedalitest ehk Euroopa liiga kohast ja sellega kaasnevast kopsakast UEFA preemiast. Et altminek oleks täielik, sai samal nädalavahetusel tehnilise kaotuse kirja ka Levadia duubel Esiliigas.
Väravavahtide eksimusi lipsas hooaja jooksul sisse mitme käe sõrmede jagu, aga Madis Rajando prohmakas (videol alates 3:45) oli midagi harvanähtavat. Konstantin Nahki oma poolelt sooritatud tsenderdus lihtsalt põrkas üle Viljandi puurivahi väravasse. Seejuures oli Rajando varemalt sel hooajal hiilgavalt tõrjunud Nahki penalti, aga ca 60 meetri pealt tulnud löögiga ta kehva valgustuse kaassüül hakkama ei saanud.
2010: 1. Siksten Kasimiri teadmata toimunud üleminek Florast Kuressaarde, 2. Kalju krahhiga lõppenud välismängijate osturalli, 3. Stanislav Pedõki jämedad eksimused Flora väravas
2009: 1. Jaanis Kriska omavärav kohtumise viiendal sekundil, 2. Kalju kasutas Kuressaares lubatust rohkem välismängijaid, 3. Aleksandr Karpõtševi punane kaart tiimikaaslase ründamise eest
Aasta ebaõnnesõdur
Floras eelmisel aastal särama löönud Siim Lutsul läks see hooaeg suuresti vigastuste nahka, millest on eriti kahju, kuna ta oli juba jõudnud koondise piirimaile ja välisklubide huviorbiiti. Pikemat aega läbi vigastuse mänginud Rauno Alliku hooaeg lõppes aga juba juunis, kui tuli suunduda operatsioonile.
Flora laatsareti teemadel jätkates võiks eraldi peatüki kirjutada Jürgen Hennist, kes üritas juba kolmandat aastat järjest come-back'i teha, aga sattus taas vigastustekolli küüsi.
Õnnetuid vigastatuid jagub mujalegi. Artur Rättelist oodati hooaja eel Levadia ründeliini uut ninameest, aga noore ründaja hooaeg ebaõnnestus ja selles oli küllaltki suur roll traumadel. Tammeka keskväljasammas Reio Laabus maadles terve hooaja jooksul vigastustega, korralikult terveks saamata.
Levadiast Paidesse laenatud Richard Leht sai kohe oma teises mängus raske vigastuse, mis lõpetas U-19 koondislase hooaja. Seejuures sündis see just mängus Levadia vastu.
Olgu siin kategoorias ära mainitud ka Ajaxi president-peatreener-mängija Boriss Dugan. Mees rabab üksinda oma elutöö nimel, aga kedagi teist ei paista see huvitavat, kaasaarvatud Lasnamäe linnaosa juhte.
2010: 1. Siksten Kasimir, 2. Hiroyuki Mitsuyama, 3. Aivar Anniste
2009: 1. Ingemar Teever, 2. Sander Puri, 3. Andre Frolov
Suurim samm tagasi
Eelmisel aastal Karl Palatuga koos Flora kindla kaitsepaari moodustanud Aleksei Jahhimovitš kaotas tänavu kõvasti mänguaega endast veel noorematele konkurentidele ja pidi tihtipeale leppima Esiliigaga. Oktoobris sai ta lõpuks algkoosseisukoha tagasi, aga sedagi seoses kaaslaste vigastustega.
Nimekate täienduste järel pingile naelutatud Kalju noormängijaid võiks selles valikus esindada Martin Tšegodajev, kuigi sama saatust jagavaid lubavaid pallureid on seal veel. Eesti U-21 koondislane pidi tänavu leppima teise liigaga, teenides Meistriliigas kokku täpselt 24 mänguminutit.
Endine Flora ääreründaja Jürgen Kuresoo oli sunnitud jätma tipptasemel hooaja vahele, kuna Eestis kehtivate üleminekureeglite järgi tuleb mängija eest tasu maksta ka pärast lepingu lõppemist. Sillamäe ettenähtud tasust loobuma ei nõustunud ja Tammekal seda raha võtta ei olnud. Nii veetis omal ajal A-koondistki esindanud mees terve aasta kolmandas liigas FC Elvas.
Hooaja alguses Levadiast Ajaxisse laenatud Aleks Mones liikus sealt peagi edasi FC Infonetti, jäädes seal enamasti pingile. Mitu aastat Levadia põhikoosseisu serval olnud poolkaitsja taandus Esiliiga varumeheks. Sarnane saatus on tabanud Eduard Ratnikovi, kes varemalt mänginud välismaal ja eelmisel aastal oli veel Levadias, aga praegu täidab Kiviõli Tamme Autos varumehe rolli.
2010: 1. Alo Dupikov, 2. Eduard Ratnikov, 3. Joonas Tamm
2009: 1. Maksim Smirnov, 2. Liivo Leetma, 3. Kert Kütt
Aasta tagasitulek
Alo Bärengrub ja Kristen Viikmäe naasesid pikkade välisaastate järel koduliigasse, aidates Kalju klubi ajaloos esmakordselt medalitele.
Viimati viis aastat tagasi Tartu Maagis mänginud Erik Grigorjev tegi võimsa come-back'i, murdes end otsejoones Transi põhikoosseisu ja püsides seal terve hooaja.
Vahelduva eduga välismaal pallinud Ilja Monakov liitus hooaja eel Sillamäega ning jõudis suveks ringiga tagasi oma kunagisse koduklubisse Levadia. Viimastel hooaegadel pidevalt vigastustega kimpus olnud Artjom Artjunin murdis end suve lõpuks taas Levadia põhikoosseisu ning näitas märke, et noortekoondistes säranud kaitsja on taas vormi üles leidmas.
Eelmise hooaja keskel Viljandi Tulevikust ära kadunud Janar Toomet töötas end Levadias taas üles. Pool hooaega duublis veetnud ründaja lõpetas aasta juba raudkindla põhimehena.
Tiit Tikenberg oli üks Tallinna Kalevi 2008. aasta üllatushooaja sümboleid, aga tegi pärast seda Meistriliiga tasemel kaasa vaid pool hooaega. Nüüd Paide rivistuses taas tõsiselt asja kallale asunud ründaja kujunes jällegi üllatusmeeskonna asendamatuks mängumeheks, lüües järvalaste kasuks palju olulisi väravaid.
Kaks aastat kolmandas liigas pallinud Ando Hausenberg naasis Tammekasse, kus ta oli omal ajal raudpolt põhikaitsja.
2010: 1. Sander Post, 2. Mihail Ištšuk, 3. Ingemar Teever
2009: 1. Tarmo Neemelo, 2. Dmitri Skiperski, 3. Aleksei Naumov
"episoodiliselt on trummi tagunud ja häält teinud ka Tallinna Levadia ja Paide Linnameeskonna fännid."
Tahate öelda, et WGS=Paide aborigeenid? Arvan, et te üldse ei tea mis staadionitel toimub, see on väga solvav!
ОУБЗ Неизбежен!
Tegelikult läheks selline tiitel, ehk kõige rohkem reisinud fännide tiitel juba aastaid Viljandi meeskonna fännidele, kes me juba Tuleviku ajal kui ka sel aastal oleme olnud IGAL mängul kohal! Ka karikamängudel, kui oleme Kuusalus staadionit otsides ringi seigelnud või (mina isiklikult) häälega Jõhvi sõitnud.
