Premium liiga 2016: parimad treenerid, fännid, ämbrid... (8)
Homse kauaoodatud viimase vooru eel avaldab Soccernet.ee täna viimase Premium liiga üldise hooaja kokkuvõtte, mis koosneb seni lahti harutamata jäänud kategooriatest.
Soccernet.ee on alates eelmise nädala kolmapäevast esitanud enda selektsiooni hooaja parimatest ja halvimatest. Need kokkuvõtted - mille lingid leiad käesoleva uudise kõrvalt või alt - ei pretendeeri aga lõplikule tõele, vaid on mõeldud abimaterjalideks eesootaval hääletusel.
Varsti avaneb traditsiooniline suur hääletus, kus valid just Sina koos teiste Soccerneti külastajatega lõplikult välja hooaja tõelised sangarid.
Kellest saab Tarmo Neemelo (2005), Marek Lemsalu (2006), Juha Hakola (2007 ja 2008), Sander Puri (2009), Sander Posti (2010), Aleksandrs Cekulajevsi (2011), Igor Morozovi (2012), Rimo Hundi (2013), Igor Subbotini (2014) ja Rauno Sappineni (2015) järel uus meistriliiga fännide lemmik, seda otsustad just Sina!
Parimad treenerid
Aleksandr Puštov on suutnud värvika kooslusega Infoneti ühtseks löögirusikaks muuta ning eelmisel hooajal esikolmikust välja jäänud Lasnamäe esindusklubi on juba oma neljandal hooajal tippseltskonnas väga lähedal ka meistritiitli võitmisele. Eriti meeldejääv oli aprillist kuni augusti lõpuni kestnud kaotusteta seeria.
Argo Arbeiter suutis ilmselges motivatsioonikriisis olnud Floras vägeva renessansi läbi viia ning suve lõpus võetud kaheksa järjestikuse võidu sekka mahtusid ka vägevad saunad Levadia ja Infoneti vastu. Sügisesed äpardused Tammeka ja Sillamäe vastu küll kustutasid lootused tiitli kaitsmisest, kuid ega ilmaasjata Maksim Lipin just rohevalgeid Eesti tugevaimaks klubiks ei pidanud.
Sergei Frantsev suutis eduka, kuid veidi inetult lõppenud Sillamäe-perioodi järel oma treenerikvaliteeti tõestada Nõmme Kaljus. Hooaja eel mitte just kõige suuremaks tiitlikandidaadiks peetud Kaljul on viimase vooru eel esikoha mõttes kõik enda kätes. Juba mitmendat hooaega järjest olid Eesti klubidest just nende tulemused eurosarjas parimad.
Igor Prins tegi Sergei Ratnikovist vabaks jäänud koha täitmisel Levadias head tööd. Endise Eesti koondise keskkaitsja teine periood klubis algas võimsa 3:1 võiduga Praha Slavia üle. Teatud probleemid pingipikkusega on aga üheks põhjuseks, miks Levadia peab esikohale tulekuks lootma lisaks enda edule ka soodsat tulemust teisest Tallinna hiidude vastasseisust.
Algimantas Briaunys tõstis Sillamäe Kalevi poole hooajaga seitsmendalt kohalt viiendaks. Kaotatud karikafinaali järel koos vanameister Vadim Dobižaga meeskonda juhtinud leedukas on Sillamäel erinevaid treeneriameteid pidanud juba aastaid ning esmakordselt täitis ta peatreenerikohuseid hooaegadel 2012 ja 2013.
Meelis Roobal on oma viimasel hooajal Paide peatreenerina väga hea võimalus saavutada klubi ajaloo parim punktisumma. Lisaks parima amatöörmeeskonna tiitli hoidmisele on Paide edestamas ka ühte profiklubi Narva Transi näol.
Indrek Koser suutis noorenenud ja nõrgenenud koosseisust hoolimata võrreldes eelnevate hooaegade punktide poolest kõvasti juurde panna. Kui eelneva kolme hooaja jooksul saadi vaid 2013. aastal 30 punkti täis, siis tänavu on neil enne viimase vooru mängu Pärnu Linnameeskonnaga koos juba 38 punkti.
2015: 1. Norbert Hurt, 2. Marko Lelov, 3. Meelis Rooba
2014: 1. Marko Kristal, 2. Sergei Frantsev, 3. Norbert Hurt
2013: 1. Marko Kristal, 2. Sergei Ratnikov, 3. Meelis Rooba
2012: 1. Igor Prins, 2. Marko Kristal, 3. Meelis Rooba
2011: 1. Martin Reim, 2. Meelis Rooba, 3. Igor Prins
2010: 1. Martin Reim, 2. Marko Kristal, 3. Igor Prins
2009: 1. Igor Prins, 2. Norbert Hurt, 3. Marko Lelov
2008: 1. Pasi Rautiainen, 2. Fredo Getulio Aurelio, 3. Igor Prins
2007: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Aavo Sarap
2006: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Sergei Ratnikov
2005: 1. Sergei Ratnikov, 2. Vjatšeslav Bulavin, 3. Tarmo Rüütli
Parimad publikud/fännid
Publikunumbrid on paariaastase tõusuperioodi järel tänavu taas vähikäigu teinud. Jätkuvalt on liiga populaarseim klubi FC Flora keskmise pealtvaatajate arvuga 388, kuid mullu oli see number 633. Samuti on liiga arvukaim rohevalgete fännisektor, mis nii kodus kui võõrsil jalgpalliatmosfääri üleval hoiavad ja iga matši 12. minutil staadioni tossupilve matavad.
Kuigi Tartu Tammeka (297) fännid lubasid suvel aktiivse fänlusega lõpetada, siis vähemalt tänavuse hooaja lõpuni oli Taaralinna vutistaadioni atmosfäär üks liiga vägevamaid. Eriti võimsalt saadeti koos Nõmme Kalju Roosade Pantritega "viimsele teekonnale" Tartu elav legend Kristjan Tiirik. Kuigi pantrite fännigrupp on aktiivne ja toetab omasid väga innukalt ka kodumängudest kaugemal, siis Kalju üldised publikunumbrid on päris pettumustvalmistavad olnud ning keskmine on tänase seisuga neil vaid 291. Seejuures hooaja kõige põnevamas faasis on Kalju mängudel kohati käinud alla 100 inimese, kuigi varasemalt on klubi tuntud olnud just suurema rahvahulga poolest.
Tänavuse hooaja ühed publikurohkeimad mängud tulid tänu sealse Rannastaadioni avamisele Pärnust (296). Kaks mängu Levadia vastu aitasid suvepealinna esindusklubil tõusta publikuedetabelis lausa kolmandaks, kuigi fänlus selles Eesti kantsis oma kõrgaegade tasemele küündinud ei ole.
Jätkuv stagnatsioon iseloomustab Tallinna Levadia (226) publikunumbreid. Neil on küll väike ultrafännide grupp, ent nad on tänavu pigem silma paistnud sigadustega: hooaja alguses kakeldi florakatega, lisaks laamendati Tartus. Lasnamäel on end tänavuse hooajaga veel tugevamalt sisse seadnud Infonet (222), kelle mängudel üha rohkem hõikeid ja kaasaelamist kuulda on. Korraliku fännirühmitusega paistis silma uustulnuk Rakvere Tarvas (209), kuid nende staadionitäituvusele ei tulnud kasuks meeskonna nadid tulemused.
Lisaks Infonetile on ainsa klubina võrreldes eelmise hooajaga Premium liiga seltskonnaga juurde pannud Paide Linnameeskond (209). Nii tavapublikut kui ka tulihingelisi fänne kaotasid Sillamäe Kalev (174) ja Narva Trans (144).
Ehk üldisemalt rääkides kui eelmisel hooajal oli vaid kolm vooru, kus ei tulnud liiga peale napilt täis 1000 pealtvaatajat, siis sel aastal on alla tuhande pealtvaatajaga voore olnud tervelt 12. Kui eelmisel aastal oli kuut vooru vaatamas rohkem kui 2000 inimest ning korra maksimaalselt 3212, siis sel aastal käis kõige rohkem inimesi staadionil 18. voorus, kui kodudest ajas end välja 2040 silmapaari. Teisisõnu üht põnevaimat hooaega jääb varjutama leige publikuhuvi ja kohati täitsa olematu atmosfäär.
2015: 1. FC Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2014: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2013: 1. Tartu Tammeka, 2. Nõmme Kalju, 3. Tallinna Levadia
2012: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2011: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Tammeka
2010: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2009: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2008: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Maag Tammeka
2007: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Maag Tammeka, 3. Pärnu Vaprus
2006: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Flora, 3. Pärnu Vaprus
2005: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Levadia, 3. Tallinna Flora
Aasta mängud
Flora - Sillamäe Kalev 3:3 (29. oktoobril) lõpetas FC Flora lootused tiitlikaitsmisele. Väravateta avapoolaja järel juhtis Flora veel seitse minutit enne kohtumise lõppu 3:1, kuid idavirumaalaste võimas comeback šokeeris tallinlasi.
Dmitri Kruglovi robertocarlosliku karistuslöögi, mõnusa atmosfääri ning ülimalt kõrgetempolise mängu tõttu jäi meelde Levadia - Infoneti 2:2 (1. oktoobril) lahing oktoobri alguses Kadriorus.
Tõeline thriller oli Nõmme Kalju - Flora 3:3 (27. augustil), millega lõppes toona Argo Arbeiteri hoolealuste kaheksamänguline võiduseeria. Tallinna hiidude omavahelistest vastasseisudest pakkus publikule vaatemängu ka Infonet - Nõmme Kalju 2:2 (27. septembril).
Flora võimsale seeriale eelnes nende esimeses Norbert Hurda vallandamisele järgnenud mängus 3:4 kaotus Infonetile (10. juulil). Vaid kolm nädalat hiljem näidati aga oma tõelist palet mängus Flora - Levadia 6:1 (1. augustil). Flora - Infonet 2:1 (13. septembril) kujunes väga emotsionaalseks lasnamäelaste ja mängukohtunike omavaheliste suhete poolest.
Oma panused andsid tiitlivõitlusesse ka mitmed mustad hobused. Pärnu Linnameeskond - Levadia 1:0 (10. juulil) kujuneks kohaliku Rannastaadioni meeldejäävaks avamänguks. Tammeka - Flora 3:2 (16. septembril) mõjutas tublisti tabeli ülemist otsa. Rakvere - Kalju 1:2 (25. oktoobril) mäng oleks äärepealt kujunenud hooaja üheks suurimaks sensatsiooniks. Pullide jaoks hooaja vägevaimaks mänguks kujunes Trans - Rakvere 2:2 (2. aprillil), kus Märten Kuuse kaks tabamust uustulnukatele ajaloo esimese Premium liiga punkti tõid.
2015: 1. Paide - Kalju 5:4 (14. augustil), 2. Levadia - Flora 0:2 (31. oktoobril), 3. Pärnu - Tammeka 4:2 (14. märtsil)
2014: 1. Levadia-Kalju 3:2 (4. oktoobril), 2. Flora-Levadia 1:2 (18. oktoobril), 3. Infonet-Flora 2:3 (23. mail)
2013: 1. Kalju-Flora 4:3 (31. mail), 2. Levadia-Kalju 2:1 (1. oktoobril), 3. Tammeka-Levadia 2:1 (6. augustil)
2012: 1. Levadia-Flora 5:4 (20. augustil), 2. Flora-Kuressaare 0:1 (31. märtsil), 3. Kalju-Levadia 2:2 (1. septembril)
2011: 1. Flora-Kalju 3:3 (3. juulil), 2. Kalju-Flora 3:0 (10. septembril), 3. Levadia-Paide 0:1 (18. oktoobril)
2010: 1. Levadia-Flora 2:2 (25. juulil), 2. Flora-Levadia 2:0 (16. oktoobril), 3. Tammeka-Flora 2:1 (2. oktoobril)
2009: 1. Kalju-Flora 3:2 (12. septembril), 2. Levadia-Flora 3:2 (20. juunil), 3. Levadia-Paide 4:2 (10. novembril)
Aasta ämbrid
Narva Trans suutis oktoobri keskel "puhta aasta" ära rikkuda ning 33. voorus teenida Flora vastu hooaja esimese tehniline kaotuse. "Ma olin kursis, et [German-Guri] Lvovil oli kolm kollast kaarti II liigast Narva Unitedi eest. Aga minu viga oli seotud sellega, et Premium liigas ja Teises liigas on erinevad kaartidest tulenevad karistuse süsteemid," põhjendas Transi võistkonna esindaja Constantine Burdakov Soccernet.ee-le.
Tarva ja Flora vahelises mängus 16. augustil puudusid Rakvere linnastaadionil pea täielikult väljaku jooned. Florakate väravavaht Richard Aland sai tolles mängus kollase kaardi just seetõttu, et võttis karistusalajoone kehva nähtavuse tõttu palli liiga kaugelt kätte.
Tallinna Levadia väga lühikeseks jäänud pink tuli eriti silmapaistvalt välja 22. oktoobril, kui võõrsilmängus Pärnu Linnameeskonna vastu sai Igor Prins kasutada vaid üheksat põhimeeskonna mängijat. Suurklubi kehv komplekteeritus andis tunda mitmel rindel, kuid ime kombel on nad sellest hoolimata tiitliheitluses.
Tallinna Infoneti imeline kaotusteta seeria lõppes 23. augustil 0:3 kaotusega FC Flora vastu. Paar nädalat hiljem jäädi samale vastasele alla skooriga 1:2. Korraliku ämbriga sai hakkama Infoneti kaitsja Aleksandr Volodin, kes suutis mõlemas (!) kohtumises üpris varakult ja rumalalt punase kaardi teenida, mis neile mängudele pitseri pani. Oluline väärtus oli ka Nõmme Kalju poolkaitsja Artjom Dmitrijevi eemaldamisel 27. septembri mängus Infoneti vastu. Vähemuses Kalju ei suutnud toona kaheväravalist eduseisu hoida ning leppis 2:2 viigiga.
Infonet jättis 34. voorus terve poolaja vähemuses mänginud Narva Transi vastu kasutamata hiilgava võimaluse tõusmaks tiitlikindlustamisest ühe võidu kaugusele. 0:0 viigimängus suutis Jevgeni Harin ühes olukorras paari meetri pealt palli üle värava lüüa. Üks hooaja suurimaid eksimusi.
Samas kohtumises saadeti Transi loots Adjam Kuzjajev pingilt minema ning tema asemel täitis peatreenerikohuseid ei keegi muu kui klubi president Nikolai Burdakov. Kuzjajev ise sattus "ämbriohvriks" hooaja esimeses voorus, kui Tartu Tammeka ääremängija Geir-Kristjan Suurpere vastaste treenerile keskmise sõrme näitamise eest punase kaardi sai.
Korralikku poleemikat tekitas Rakvere Tarva ja klubi ainsa leegionäri Yao Sylvain Kouassi vahelised nägelused, kus Armeenia passiga mängija süüdistas, et täiesti ebaõiglaselt ei anta talle mänguaega, lisaks et klubi ei aita teda kuidagi Tallinnasse trenni ning lõpuks selgus, et mees ei käinud isegi Rakveres trennides. Ühesõnaga palju kisa aiast ja aiaaugust ehk korralik kommunikatsioonialane ämber. PR-probleemid tabasid ka Nõmme Kaljut, kelle pressiesindaja ühe euromängu järel teatas, et "meil ei ole teid vaja, teil on meid vaja", pärast mida näiteks ka Kalju ja Flora 3:3 mängu järel ei saanud Eesti vutiajakirjanikud täiesti seosetutel ettekäänetel intervjuusid soovitud mängijatega. Lisaks oli Kalju sel aastal korduvalt hädas oma Adidase särkidega, mis mitmel juhul eriti kergelt katki läksid. Ühed näited siin.
Väravavahtidest sai piinliku prohmakaga 23. mail hakkama Matvei Igonen, kelle eksimusest läks Tammeka kodustaadionil 1:0 juhtima. Infoneti ründajad noore puuriluku suuremast häbist siiski päästsid ning tõid koju 2:1 võidu. Paariaastase vaheaja järel Eestisse naasnud Paide väravavaht Kert Kütt suutis kohe avavoorus Infoneti vastu Taavi Rähni abiga nurgalöögi enda väravasse imeda.
Septembris lahkus ootamatult Sillamäe Kalevist raudkindel põhimees Igor Dudarev. Inetult lõppes ka Tanel Meltsi ning Pärnu Linnameeskonna vaheline koostöö.
2015: 1. Sergei Pareiko areenilt punase kaardiga lahkumine , 2.-3. Brent Lepistu ja Martin Kase spordirühma asemel täispikka ajateenistusse, 2.-3. Nikolai Mašitševi särgijant hooaja alguses
2014: 1. Kalju avavooru tehniline kaotus Infoneti vastu, 2. Trans unustas vormid koju ja mängis Infoneti kirjadega vestides, 3. Trans mängis suvel kaks mängu väljakumängijaga väravas
2013: 1. Risto Kägo uskumatu kaardisadu, 2. Martin Jõgi osales vale nime all Rahvaliigas, 3. Kohtunik Eiko Saar luges ära Rimo Hundi käega löödud värava
2012: 1. Sami-Sander Kivi omavärav otse karistuslöögist, 2. Siim Luts näitas Tartu fännidele keskmist sõrme, 3. Kohtunik Toomas Nõmmiste luges Kivi omavärava ära
2011: 1. Konstantin Nahki Hitleri-žest, 2. Levadia tehniline kaotus Kuressaarele, 3. Zakaria Beglaršvili põgenemine Florast
2010: 1. Siksten Kasimiri teadmata toimunud üleminek Florast Kuressaarde, 2. Kalju krahhiga lõppenud välismängijate osturalli, 3. Stanislav Pedõki jämedad eksimused Flora väravas
2009: 1. Jaanis Kriska omavärav kohtumise viiendal sekundil, 2. Kalju kasutas Kuressaares lubatust rohkem välismängijaid, 3. Aleksandr Karpõtševi punane kaart tiimikaaslase ründamise eest
Aasta ebaõnnesõdurid
Nõmme Kalju KTM Erik Listmann sai hooaja alguses kõvasti mänguaega, kuid vigastas 14. mail Infoneti vastu raskelt põlve ning teatas septembris profikarjääri lõpetamisest.
Norbert Hurda käe all Flora põhimeheks tõusnud Jan Kokla tegi 1. juunil kogu kohtumise kaasa ka Eesti A-koondise eest Andorra vastu. Seejärel pidi 19-aastane mängumees ülekoormuse tõttu mängupausi pidama ning uuesti naasis Kokla palliplatsile alles oktoobri lõpus.
Nii Hannes Anier kui ka Kevin Aloe sai suvel väga rasked põlvevigastused. Lisaks "kasvatati" Anieri ka hooaja alguses, kui niigi viimastel aastatel vähe mänguaega teeninud ründajale minuteid ei antud, samas kui klubi ründemäng üsna hambutu oli. Terviseprobleemide tõttu pidi hooaja esimese poole täielikult vahele jätma ka Rakvere Tarvase kapten ja keskkaitsja Kaarel Saar. Endiselt maadles vigastustega ka Narva Transi keskväljamees Bi Sehi Elysee Irie, kes alles augustis oma hooaja esimese mängu Transi eest kirja sai. Sama klubi kaitsjal Tanel Tambergil jäi samuti esimene poolaasta trauma tõttu vahele.
Sergei Pareiko karjääri lõpetamise järel oli Priit Pikkeril hea võimalus tõusta lõpuks Levadia esikindaks. Reaalsuseks kujunes aga tõsiasi, et kevadel tuli klubisse Sergei Lepmets ning Pikker sai mänguaega täpselt ühes kohtumises.
Sergei Frantsevi käe all ei kujunenud eriti lennukaks mitmete Kalju noormängijate hooaeg. Rakvere Tarvases kevadel suurepärast mängu näidanud Märten Kuusk kutsuti suvel Nõmmele tagasi, kuid seal venelasest peatreener talle Premium liigas rakendust ei leidnud. Andrei Sidorenkovi varju jäi liiga varasemate aastate üks säravamaid vasakkaitsjaid Trevor Elhi. Tahaplaanile jäid ka Peeter Klein, Andre Järva ja Robert Kirss.
2015: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Albert Prosa, 3. Vladimir Voskoboinikov
2014: 1. Artur Rättel, 2. Jarmo Ahjupera, 3. Vjatšeslav Zahovaiko
2013: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Marko Lelov, 3. Artur Rättel
2012: 1. Martin Reim, 2. Vjatšeslav Zahovaiko, 3. Michael Patrick Kaltenhauser
2011: 1. Boriss Dugan, 2. Rauno Alliku, 3. Siim Luts
2010: 1. Siksten Kasimir, 2. Hiroyuki Mitsuyama, 3. Aivar Anniste
2009: 1. Ingemar Teever, 2. Sander Puri, 3. Andre Frolov
Suurimad sammud tagasi
Magnus Pehrssoni käe all koondise põhimeheks tõusnud Ilja Antonovist oodati aasta tagasi juba minekut piiri taha, kuid tänavu langes ta sügiseks isegi Levadias algrivistusest välja. Mehel on hetkel käsil karjääri üks raskemaid aegu.
Ebaõnnestunud perioodi järel Poola esiliigast Eestisse naasnud Igor Subbotin suutis poole hooajaga Nõmme Kalju eest lüüa vaid ühe värava, millega ta ei täitnud päris täielikult isegi oma varju, mille ta Eestist lahkudes maha jättis.
16 mänguga ei suutnud Narva Transis väravate arvet avada Eesti liiga üks kunagisi võimsamaid skooritegijaid Vladislav Ivanov, kes lahkus piirilinnast suvel.
Eelmisel hooajal Paide Linnameeskonna esikindaks olnud Mart-Mattis Niinepuu pidi tänavu leppima mängudega teises liigas. Tammeka mullune esiväravavaht Karli Kütt ei naasnudki oma klubi esindusmeeskonna väravasuule.
Alla ootuste mängisid Nõmme Kalju leegionärid Damiano Quintieri ja Hidetoshi Wakui, kellest viimane ei suutnud raske vigastuse järel oma parimate päevade mängu päris üles leidagi. Eelmise hooaja komeedist Taavi Lauritsast ei olnud tänavuseks sisuliselt midagi alles jäänud. Kvaliteedis andis tagasi ka Martin Vunk. Suurte ootustega suvepealinna tulnud Tanel Melts lahkus Pärnust juba juunikuus Norra madalamatesse liigadesse.
2015: 1. Kaimar Saag, 2. Allan Kimbaloula, 3. Karl-Eerik Luigend
2014: 1. Sergei Lepmets, 2. Tihhon Šišov, 3. Jüri Jevdokimov
2013: 1. Karl Palatu, 2. Joel Indermitte, 3. Kaspar Kaldoja
2012: 1. Albert Prosa, 2. Daniil Ratnikov, 3. Aleksei Belov
2011: 1. Aleksei Jahhimovitš, 2. Martin Tšegodajev, 3. Aleks Mones
2010: 1. Alo Dupikov, 2. Eduard Ratnikov, 3. Joonas Tamm
2009: 1. Maksim Smirnov, 2. Liivo Leetma, 3. Kert Kütt
Aasta tagasitulekud
Sergei Mošnikov naasis pärast suuresti vigastuse tõttu edutut hooaega Kasahstanis taaskord kodumaale ning korralikud mängud Infoneti eest tõid talle kahe ja poole aastase vaheaja järel taas ka koondisekutsed.
Eelmised kaks hooaega Levadias veetnud Omar El Hussieny kolis suvel Eestisse tagasi ning veidi üllatuslikult sai egiptlase uueks kodulinnaks Paide. Siin lõi ta 16 mänguga igati korralikud viis väravat ning andis lisaks kaks resultatiivset söötu.
2010. aastal Euroopat avastama läinud Sergei Lepmets liitus tänavu taas Levadiaga ning on üks peamisi põhjuseid, miks klubi endiselt tiitlikonkurentsis püsib. Kuueaastase vaheaja järel naasis Levadiasse edukalt ka peatreener Igor Prins. Veidi krobelise alguse järel tõusis Levadia kaitseliini kindlaks liidriks Igor Morozov ning Kasahstanist naasnud Rimo Hunt on hoolimata väravatevaeselt alanud aasta algusest hooaja lõpuks Levadia kandev jõud.
Viis aastat kestnud perioodi Hollandis lõpetanud Marko Meerits näitas loetud kuude jooksul imelisi etteasteid Rakvere Tarva väravas. Viimati 2013. aastal Premium liigas pallinud Rauno Kald tegi tänavu Tarva eest kaasa 13 mängus.
2015: 1. Siim Luts, 2. Gert Kams, 3. Martin Vunk
2014: 1. Dmitri Kruglov, 2. Zakaria Beglarišvili, 3. Liivo Leetma
2013: 1. Dmitri Kruglov, 2. Martin Vunk, 3. Vladimir Voskoboinikov
2012: 1. Ingemar Teever, 2. Tihhon Šišov, 3. Vladislav Ivanov
2011: 1. Alo Bärengrub, 2. Kristen Viikmäe, 3. Tiit Tikenberg
2010: 1. Sander Post, 2. Mihail Ištšuk, 3. Ingemar Teever
2009: 1. Tarmo Neemelo, 2. Dmitri Skiperski, 3. Aleksei Naumov
